Eesti keele oskamisest ja mitterääkimisest.

Minu arust on siinkohal tegemist väga hea teemaga. Ja põhjus, miks need uued sisserännanud keelt ei räägi, peitub just siinsete nn. lasnamäelaste suures hulgas, kes riigikeele peale pea 20 aastat peale taasiseseisvumist endiselt vilistavad. Ja uued märkavad seda. Ja meie meedia vaid fabritseerib teemat juurde, et küll ei saada venekeelsest taksojuhist aru ning siis ei tee see sama lasnamäelane vahet arsti poolt öeldud sõnal “plika” ning talle omasel rumalal ja aktiivsel suurhinge moel esitleb end meedias ahistatul ilmel, kuidas arst solvas teda sõnaga “siga”. Või on probleem, et 112 vastab inimene, kes ei mõista sulaselget vene keelt. Ja riik vaatab pealt. Mart Rannut, Martin Ehala ja Ilmar Tomusk on meedia jaoks justkui liigsed rahvuslased ning neisse suhtutakse juba teatava reservatsiooniga. Ning me laseme pulti uued tegelased meile kombeid õpetama. Ise laseme. Rääkimata vanadest puldis olijatest, võtame näiteks suurvenehinge nagu proua Veera Prohhorova, kelle meediakarjäär võtab vastu järjest kõrgemaid redelipulki ning kes lausa nõretab vihast eesti keele rääkimise ja eestluse osas. Lugege ta artikleid inimesed või suhelge inimestega, kes teda tunnevad! Või tema noor järeltulija Julia Tomberg, kelle hädakisa kogu venekeelne Delfi ja osalt eestikeelnegi täis on. Ja meie, eestlased, laseme sel kõigel juhtuda. Mart Laar teadupoolest meid rohkem ei kaitse. Meie omad rahvuslased inisevad vaid üksnes läbi peanaha ega suuda isegi ühineda. Ja nii me liigume. Las ma kirjeldan teile võimalikku tulevikutsenaariumi, kui me samas vaimus jätkame. Aasta 2036. Lasnamäe. Riigi palgad võrdväärsed Lääne-Euroopaga. 20% asula elanikest on mustanahalised. 10% hiinlased. Kõik räägivad keelt, mida selles regioonis lapsed juba liivakastist saadik kuulevad. Eesti keelt pole siin juba aastaid kuulda olnud. Neid tuleb aga muudkui juurde. Kes sünnivad siinsamas Lasnamäel, kes üle piiri. Iga aasta tuhatkond…