Est Land

Archive for 25. veebr. 2010|Monthly archive page

Kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa kõne Eesti Vabariigi 92. sünnipäeval

In Eesti meediast, meie kõik on 25. veebr. 2010 at 23:08

Austatud härra Vabariigi President!
Austatud proua Riigikogu esimees!
Lugupeetud härra peaminister!
Ekstsellentsid!
Daamid ja härrad!

Eesti rahva juured on siin, sügaval põhjamaa pinnas, millest oleme ammutanud oma visaduse, töökuse ja vabadusiha. Euroopa ajaloo kulg on vorminud meist tasakaaluka ja targa rahva, kes oskab hoida oma meelt ja oma keelt. Oleme pidanud siin Läänemere kaldal olema paindlikud, aga samas visad, jonnakad ja mõnikord ka sõjakad, et rahvana püsima jääda.

Meile on tähtsad ja kallid meie põhiseaduslikud väärtused: iseseisvus, demokraatlik riigikord, kultuuriline järjepidevus, peremehetunne oma riigi suhtes, rahvusriik, kodurahu ja üksteisemõistmine, keskkonnahoid, kodanikuühiskond ja ühistegevus. Oleme üksteise ja maailma suhtes mõistvad ja uuendusmeelsed. See kõik kokku on meie identiteet. Meie ühtekuuluvustunne, meie samastumine rahvana, kes kestab läbi aegade. Nii uskusid need, kes 92 aastat tagasi lõid Eesti riigi ja nii usume ka meie, kelle hoida see riik praegu on.

Eesti iseseisvuse säilimine tugineb suuresti meie maad koduks pidavate inimeste kaitsetahtele. Viimane ei puuduta mitte ainult sõjalist külge, vaid see on meie kõikide valmidus kaitsta oma riiki, kaaskodanikke, lähedasi ja iseennast igasuguse ohu puhul.

Möödunud aasta oli meie riigile ja meie inimestele raske. Majanduskriis mõjutas kogu rahva, ka kaitseväe ja Kaitseliidu elu ning tegemisi. Riigieelarve vähenemise tõttu olime sunnitud mitmed plaanid kokku tõmbama, paljud tegevused edasi lükkama ja kaitseväelaste palku vähendama.

Kuid kaitseväe juhatajana saan öelda rahuloluga, et vaatamata probleemidele, ei olnud 2009. aasta riigikaitse arengule halb. Jõudsime teha üpris palju. Alustasime Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud kaitsejõudude kümne aasta arengukava täitmist. Selle raames rakendus kaitsejõudude terviklik juhtimis-struktuur. Kaitsevägi ja Kaitseliit tegid ära suure töö sõjalise valmisoleku ning mobilisatsiooni praktilise ettevalmistamise osas. Saatsime reservi järjekordsed ajateenijatest väljaõpetatud üksused. Viisime läbi rea õppekogunemisi reservüksustega. Need jätkuvad ka sel aastal.

Kõige tähtsam reservväelastelt saadud sõnum: meie rahval on kaitsetahe olemas. Õppekogunemistele tulnud nii jalaväe kui õhutõrje reservüksused, kusjuures üks neist lõpetas õppekogunemise äsja, tulid täies koosseisus, koos nn ülekattega ehk reserviga. Reservväelased tulid kõik.

Kasvavast kaitsetahtest räägib ka see, et Kaitseliit suurenes mullu rekordarvu, ehk 902 uue liikme võrra. Ligi 20 000-t vabatahtlikku ühendav Kaitseliit kummutab arvamuse nagu oleks tänapäeval eestlaste seas valdav mugav mõtlemine stiilis «see pole minu asi», sest Kaitseliit kehastab Eesti inimese soovi olla vaba ja olla valmis oma vabadust kaitsma.

Üha rohkem gümnasiste ja üliõpilasi ei küsi enam, kas minna ajateenistusse. Nüüd arutavad nad hoopis, millal sõdurisaapad jalga panna: kas pärast keskkooli või pärast kõrgkooli. See on oluline nihe haritud noorte mõttemaailmas. Nii muutub kaitsevägi tänu järjest targematele ajateenijatele ainult paremaks.

Vastutus riigi kaitsmise eest ja soov selles ise osaleda on Eesti meestel ja naistel muutumas iseenesest mõistetavaks. See on küpse kodanikkonna tunnus.

NATO kollektiivkaitse, mille lahutamatuks osaks on alliansi operatsioonid, on Eesti sõjalise riigikaitse mõõgaks. Oleme täitnud kõik, sealhulgas ka ootamatud riigikogu ja valitsuse poolt kaitseväele pandud ülesanded missioonide osas. Meie kaitseväelased võitlevad NATO vägede koosseisus Afganistanis. Vabariigi president rääkis täna nendega. Tean, kui raske on neil sõduritel ja nende lähedastel. See on aga võitlus NATO õnnestumise eest Afganistanis, võitlus selle paljukannatanud maa jaluleaitamise eest. Meile väga oluline võitlus, sest NATO usaldusväärsus ja heidutusvõime on Eestile elulise tähtsusega. Just NATO solidaarsus tagab meile need iseseisvuse hoidmiseks vajalikud sõjalised võimed, millede üksinda arendamiseks ei ole väikeriik suuteline.

Me oleme usaldusväärne partner oma liitlastele. Rõhutan veelkord: NATO on jätkuvalt maailma võimsaim sõjaline organisatsioon, meil NATO-s on kõige rohkem poliitilist ja sõjalist jõudu, sõjalaevu, lennukeid ja tanke. NATO 60-aastase ajaloo jooksul ei ole ükski riik julgenud alliansi liikmeid sõjaliselt rünnata. Demokraatlikke riike ühendavate NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus on Eesti julgeoleku alusmüür.

Eesti julgeolekupoliitilised valikud ja tegevused on olnud õiged, sest NATO on jõuliselt suurendanud oma kohalolekut Eestis. Selleks aastaks oleme koos oma liitlastega kavandanud siia, Läänemere äärde, kolm suurt rahvusvahelist õppust.

Head inimesed !

Vana-Hiina väejuht ja sõjandusteoreetik Sun Zi on öelnud: «Ülim ei ole võidelda ja võita kõik lahingud. Ülim on murda vaenlase vastupanu ilma lahinguta.»

Eesti elab infoühiskonnas, mis tähendab avatust kogu maailmale ja selle mõjudele. Inimesena ja rahvana ellujäämiseks on lisaks elu ning asjade hoidmisele hädavajalik ka iseendaks jääda ehk säilitada rahva ühisväärtused ja identiteet. Tulevikku on võimalik rajada vaid ühistele hoiakutele ja tõekspidamistele.

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et moodsas sõjapildis on kasvav tähtsus sellel, millest Sun Zi juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi kirjutas. Veel eelmisel sajandil saavutasid riigid oma eesmärgid sõjakäikude ja vallutuste ning omandi ja ressursside kontrollimise kaudu. Infoajastul aga on peamiseks eesmärgiks saavutada ülemvõim inforuumis ja inimeste peades. See ülemvõim määratleb informatsioonivälja arengu, suunad ja päevakorra ning määrab selle, millest räägitakse, mida arutatakse, aga ka selle, mida mõeldakse ja tehakse.

Kui Vabadussõja ajal kohtusid sõdurid täiesti uue väeliigi – lennuväega, mis saavutas oma lahingulise hiilgeaja küll alles paarikümne aasta pärast, siis nüüd on poliitikute ja väejuhtide arsenali tulnud sellised oskussõnad nagu kübersõda, mõjutusoperatsioonid, infosõda ja strateegiline kommunikatsioon.

Küberründed on ohtlikud, sest need ei ole silmaga nähtavad ning rahvusvaheline õigus ei käsitle neid sõjalise ründena. Samas suudavad need halvata riigi haldusliku toimimise, varustamise ja majandustegevuse. Küberrünnakuid oleme omal nahal tundnud ja me võtame neid väga tõsiselt. Täpsemalt öeldes, nüüd võtab neid väga tõsiselt kogu NATO, kes on Eestis avanud alliansi küberkaitse keskuse.

Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. Sõjaliste infooperatsioonide eesmärgiks on lõhkuda käsuliinid ja murda rahva vastupanutahe.

Kõigepealt rünnatakse meie välist kuvandit, üritades meid sildistada ja luua meist tegelikkusele mittevastav pilt. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti kujutamisel väikese, saamatu ja tigeda, minevikku takerduva riigina on klassikaline mõjutusoperatsiooni eesmärk – külvata segadust, seada kahtluse alla demokraatlik ühiskonnakorraldus, pärssida juhtimisahelaid ja tekitada meie liitlaste seas umbusk meie vastu.

Seejärel rünnatakse meie sisemaailma, meie hoiakuid, väärtussüsteemi, meie tahet ise olla ja ise otsustada.

Lõpuks üritatakse meid hirmutada, esitades tõsiasjade pähe väljamõeldisi, millel ei ole loogika ja reaalsusega mingit seost. Näiteks niinimetatud «militaarasjatundjate» visalt levitatav naiivne kuulujutt, et üks vaenlase diviis suudab Eesti vallutada kahe tunniga.

Need on vaid mõned killud infoühiskonna strateegilistest lahingutest, mis käivad eetris ja meie peades.

Paraku ei saa vaenulike mõjutusrünnakute tõrjumisel loota ainult talupojatarkusele, sest suured riigid kulutavad selleks rindejooneta sõjaks miljardeid. Eesti vajab immuunsüsteemi. Meie rahvuslik psühholoogiline kaitse tuleb üles ehitada laiapõhjalisele ja tugevale alusele. Siis ei lõhu välismõjutused ja kriisid meie sisemist sidet, ühiskonda ja riiki tervikuna halbadel aegadel ära.

Kaasmaalased!

Need Eesti sõdurid, kes täna siin Vabaduse väljakul rivis seisavad ja nende tuhanded kaasvõitlejad, kes meie kodumaad teenivad, on sündinud ja kasvanud vabas Eestis. Nad kõik on Eesti Vabariigi kodanikud ning ei ole tähtis, kas nad oma kodus räägivad eesti, vene, inglise või rootsi keelt.

Nende jaoks on Eesti riik olnud igavene, sest nad ei mäleta okupatsiooni, tsensuuri, suletud piire. Uut põlvkonda ei ole muserdanud hirm küüditamise ees, topeltmoraal ega võltspatriotism.

President Lennart Meri on öelnud, et vabaks kasvamine nõuab aega. Eesti on olnud taas vaba juba ligi kaks aastakümmet. See on piisavalt pikk aeg, et õigustusi otsimata küsida: kuidas täita rahakummardamise ja kohustusi eitava näilise vabaduse tühisus igavikuliste väärtustega, mis meie rahvast seovad?

Vastus sõltub sellest, kui hästi me suudame järgmise põlvkonna ja sellele järgnevad põlvkonnad kasvatada vaba riigi väärikateks, tugevateks ja terveteks kodanikeks, kes oskavad oma eluga toime tulla ning mõistavad seda, mis toimub maailmas ja kuidas see mõjutab Eestit.

On tõsiselt hea meel, et kõigis gümnaasiumites ja kutsekoolides on peagi võimalik õppida riigikaitset, sest õpetus riigikaitsest on eelkõige õpetus riigist.

Eesti riik hoiab ilmasambana meie ühist maailmapilti, kultuuriruumi ja meid rahvaks ühendavat väärtuste süsteemi. Eesti kultuur on meie sisemine, viimane ja kõige olulisem kaitseliin.

Eesti elab meis kõigis. Ta on igahommikuses sinimustvalge lipu heiskamises Pika Hermanni tippu ja riigilipus meie sõdurite vasakul käisel. Eesti on ka tänane pidupäev, julgus olla uhke oma riigi üle ja siiras rõõm meie laste silmades. Eesti algab igaühest meist.

Elagu Eesti Vabariik!

Advertisements

Verni Leivak: Wabariigi lapsed

In Esimene Wabariik on 20. veebr. 2010 at 19:46

Üks neist naine, teine mees. Üks venelane, teine eestlane. Üks läbi-lõhki majandusinimene, teine tunneb end hästi vaid laval. Ometi seob neid miski – esimene Eesti Vabariik.

Kui Eesti vanim riigiametnik, aprillis 93. sünnipäeva tähistav Leonid Gordejev ja eile 89-aastaseks saanud endine lavatäht Therese Raide mehe töökohas – majandusajaloo muuseumis – kohtuvad, silmitsevad nad teineteist tähelepanelikult.

«Mul on tunne, et olen teid kusagil näinud,» arutleb tänini erakordselt söakas Therese Raide. «Kas te Estonias käisite? Ma olin Estonia primadonna – «Montmartre’i kannike», «Silva», «Kolm musketäri»…»

Ebaslaavilikult väljapeetud, soliidne ja alati lipsustatud härra Gordejev kostab, et muidugi käis ta omal ajal Estonia teatris, kuid mäletab sealt siiski rohkem Georg Otsa. Ja tegelikult – Raide tippajal, neljakümnendatel – sattus Gordejev Tallinna vist üsna harva.

Pärast Petseri üldhumanitaargümnaasiumi lõpetamist 30ndate teisel poolel töötas Leonid Gordejev aastaid Narva Kreenholmis, sõdis siis Eesti Laskurkorpuse ridades ja siirdus pärast sõda õpingutele Leningradi kaubandusinstituuti.

Raide seevastu oli juba 30ndatel raadioeetri kaudu tuntud ning tema tähetund saabus aastail 1944–1948, mil ta Estonias operetisolist oli. Tähelend jäi lühikeseks, kuna toonase teatrijuhi Ants Lauteri meelest olnud Raide esinemislaad liialt läänelik. Pealegi keeldus sõja ajal saksa šlaagreid laulnud Raide komparteisse astumast.

Aga ikkagi tundub mõlemale, et kusagil on nad varemgi trehvanud. Võimalik, et ongi. Siinsamas Tallinnas, aga hoopis teises ajas. Esimeses Eesti Vabariigis. Ning noorusaja meenutused ei taha enam kuidagi lõppeda. «Ükspäev üks ütles mulle, et olen vana,» arutleb Raide lõbusalt, «mina vastasin: ma pole vana, vaid kaua elanud. Naine on siis vana, kui ta on kolm päeva surnud ja… (veab ninaga õhku)!»

Vabariigi sünnipäev
Raide: Mina küll ei mäleta, et oleks midagi erilist tehtud. Ma olin pere ainus laps, mis asja me kolmekesi seal ikka tähistasime.
Gordejev: Koolis oli aktus. Et oleks olnud mingi paraad või demonstratsioon, seda ma ei mäleta.

Raide: Ei, niisugust asja ei olnud. Maipühade aegu oli.
Gordejev: Ohvitseride klubis oli pidu.
Raide: Jah, seal, kus praegu on Õpetajate Maja.

Gordejev: Petseris oli ka ohvitseride klubi. Aga meie käisime seal sellepärast, et muidu õpilased ohvitseride klubisse ja kasiinosse ei pääsenud. Kui läksid muul ajal, ei oleks lõpetanud gümnaasiumi ära, ei tohtinud.

Raide: Ja mingit suurt presidendi vastuvõttu ei olnud. Koorekiht käis koos hoopis Kuldsüdame ballil Estonias. Vaatasime emaga ukse vahelt nende tualette.

Gordejev: Mina olen president Pätsi üks kord näinud. Siis, kui ta sai presidendiks, külastas ta Petseri gümnaasiumi. Meie – ainult valitud 12 poissi ja 12 tüdrukut – tulime kõik hoovi ja president tervitas kõiki kättpidi. Mu abikaasa leidis selle foto isegi Laidoneri muuseumist, see foto tõestab.

Raide: Mäletan ainult, et Päts käis teatris ja istus loožis.
Gordejev: Võib-olla polnud presidendi vastuvõttu sellepärast, et siis seda kõik ei näinud. Tollal ju televiisorit polnud, oli vaid detektorraadio, mida hoiti taldrikus, sest muidu polnud kuulda.

Raide: Teate, ma saaksin sellest vastuvõtust praegu aru, kui oleksime VÄGA rikkad. Kui pole kuskile raha panna – palun väga, tehke! Aga ajal, kui inimesed nälgivad ja kiratsevad?

Rikkad ja vaesed
Gordejev: Mul ei ole meeles, et Tallinnas oleks hulkureid olnud.
Raide: Ja et keegi oleks läinud prügikastidest toitu otsima – ei, niisugust asja ei olnud! Inimestel polnud varanduse poolest suurt vahet. Ma ütlen, et kui autot nägid, oli suur asi. Haruharva! Ja kas nende omanikud olidki nii väga rikkad. See polnud nagu moes.

Poisid ja tüdrukud
Raide: Mis noortesse puutus – võtame või Lenderi gümnaasiumi. Need ei tohtinud lokkegi teha, saadeti kohe kraani alla. Siidisukad ei tohtinud jalas olla. Moraal oli ikka väga kõrge. Olid ikka eraldi tüdrukute ja poiste gümnaasiumid. Mina käisin esimeses gümnas, nn ratsagümnas – meil oli vormiks sametmüts ja suur tutt.

Meid oli kustiaadudega (Gustav Adolfi gümnaasiumi poistega – toim) paari pandud, Lender oli Westholmiga paari pandud. Ja tantsutunnid algasid kustiaadudega teisest gümnaasiumiklassist. Vaat alles siis hakkas meil see kuramaaž peale, mitte 12-aastaselt nagu praegu. Mina mängisin 12-aastaselt veel nukkudega!
Gordejev: Meil Petseris olid küll tüdrukud ja poisid koos.

Raide: Aga vaat Tallinnas ei olnud!
Gordejev: Distsipliin oli väga tugev. Meilgi olid tantsukursused, kuid kursustele lasti vaid need, kellel olid head hinded.

Raide: Nojah, mingi stiimul peab ju olema, eks?
Gordejev: Ja siis igasugused tangod – siiamaani mul on meeles. Prantsuse tangod…
Raide: No kuulge, tangod, see hõõrumine pole ju tants!… Mulle meeldis inglise valss. Oh, olid ikka ajad!… Mina praegu noor ei taha olla. No kuulge – lähed näiteks trammi, (osatades) mää-mää, mis, mida, blä-blä-blää. Mis keel see selline on?

Nad ei oska rääkidagi! Nad ei loe ju ka mitte midagi. Ja see seksijutt! Kuulge, kõik on seks. Ka see on (osutab kohvitassile) seksikas, või siis on juuksed seksikad. Seks – seda sõna ei tuntudki! Mina ei mäleta, et sellist sõna üldse oleks olnud.

Gordejev: Kuna näen, et mäletate kõike hästi, siis küsin möödaminnes: kas te lambeth walk’i (30ndate moodne seltskonnatants – toim) mäletate?

Raide: Lambeth walk? Muidugi! (Laulab.) Tarara-rap-pap-pap-pap-paa, tirara-rap-pap-pap-pap-pii! Seal reaalkooli saalis, issand, kui hea! Ja kui kavaler-poiss oli suga terve õhtu tantsinud, saatis ta su ilusti koju. Ja ei midagi. Ei mingit musitamist ega kedagi. Ei mäletagi, millal esimese musi sain. (Naerab.) Seda ma ei mäleta!

(Mõtlikult.) Neid kavalere oli ikka päris palju… Olin 13–14-aastane, kui mulle esimene kavaler tekkis. Tõi mulle šokolaadikarbi, ta oli taluperemees ja vanematel suur koloniaalkauplus. Kui olin 17–18, tegin oma esimese opereti ja mul oli kavaler Tallinnast, kes teadis, et meil Vasalemmas oli iga nädal tantsuõhtu.

Oli iga kord minu pärast platsis. Oi, ma olen nii palju neid vahetanud… Ikka Carmeni tüüpi olnud elus… Pärast kuulsin, et ta oli Rootsis minunimelisega abiellunud.

Gordejev: Oi, ma unustasin teile konjakit pakkuda!
(Kõik keelduvad viisakalt.)

Miks ma pakun – sest ma ise ei joo!
Raide: Nii et see kuramaaž oli, jah, absoluutselt midagi muud kui praegu.
Gordejev: Kasvatus oli väga range. Kui daami kätt ei suudelnud, oli pahandus. Mul on siiamaani selline «rumal» mood daami austada.

Raide: Väga ilus komme. (Lauldes.) Ich küss ihr hand, Madam…
Gordejev: … Ich bin so glücklich!

Noored ja vanad
Raide: Väga hoiti vanu. Vanemad ja lapsed olid ikka midagi muud kui praegu. Vanemad teadsid täpselt, kuhu nende lapsed õhtul lähevad. Minu isa ütles – kell kümme pead kodus olema. Ja ma olen isegi vitsa saanud, pandi nurka ja nutta ei tohtinud! (Naerab.) Nutta ka ei tohtinud! Ema oli leebe, aga isa range. Kohutavalt range. Ja kinderstube oli täitsa olemas.
Gordejev: Minu isa oli 1924. aastal Tallinna vene kiriku koori juht, oli tsaariajal Pihkvas vaimuliku seminari lõpetanud.

Raide: Jah, ja minu ema ikka aina kiitis seda tsaariaega… See oli kuldne aeg tema jaoks, mõtle, isegi makseti kuldrahas palka.

Gordejev: Ja kuldraha ei tahtnud keegi tassida, andke paberraha. Minu ema, kes sündis ülemöödunud sajandi 80ndatel, rääkis.
Aga jah, kord oli majas. Mäletan, kuidas laua ääres leiba käes keerutasin ja isa ütles: «Mis sa leivaga teed?!»

Raide: Ja kui leib maha kukkus, pidi leivale suud andma. Ja õige vanasti, mitte minu ajal, olnud nii, et lapsed seisid söögi ajal lõunalaua ääres, mitte ei istunud. Vanad istusid, aga lapsed seisid. Ning et toitu järele jätta – taldriku pidi tühjaks sööma. Toiduraiskamist ei olnud.

Gordejev: Olin 16-aastane, kui isa suri, ja isa ütles enne surma: Leonid, katsu edasi elada nii, nagu sa siiani oled elanud.

Kuritegu ja karistus
Gordejev: Minu käest ei virutatud midagi, aga ajalehtedes kirjutati kuritegudest küll, olen nüüd järele vaadanud.

Raide: Eesti ajal või? Siis nad pidid panema iga viimase kui asja lehte.
Gordejev: Ma räägin muidugi venekeelsetest lehtedest. Vaatasin mõni aeg tagasi üle 1938.–39. aasta Petserimaa ajalehed.

Selliseid lööminguid ja tapmisi nagu praegu ei olnud. Pigem oli politseil tegu samakaga, seda seal liikumas oli. Ja liikvat (eetri ja piirituse segu – toim) eriti. Sest ega riigipoodidest viina lihtne osta olnud. Petseris oli selleks üksainukene kauplus.

Ja teine asi, mida praegu ei ole – kordnik hoidis nii korda, et teda kardeti rohkem kui prokuröri. Tol ajal kasutati petrooleumilampe ja denatureeritud piiritust, ja kordnik andis nende ostmiseks loa. Tema teadis, kas olid joodik või mitte.

Eestlased ja venelased
Raide: Suhted olid väga head. Venelased ja isegi juudid olid Eesti riigile täiesti lojaalsed kodanikud. Mäletan, kui juute hakati ära vedama, ja siis üks naine oli ütelnud: «Ma suudlen neid Tallinna kive.» Et kui hea elu siin oli.

Gordejev: Oskasin eesti keelt juba koolis käies, isegi majandusminister Johan Holbergi tütardega kurameerisin ja käisin tantsuõhtutel.
Raide: Ma ju räägin, et venelased olid lojaalsed, võtsid Eestit oma kodumaana, ei hakanud siin mingit kommunismi propagandat tegema. Olga Lauristin ja need läksid ju kohe kinni, et tegid kihutustööd ja õõnestasid Eesti riiki.

Et praegu eestlased ja venelased eriti läbi ei saa, siin on venelased ise paljuski süüdi. Meie, eestlased oleme küllalt järeleandmisi teinud, isegi liialt palju. Aga eestlane on ju orjarahvas, näitab teinekord täitsa seda orjameelsust välja. Ja minu meelest seda nii palju näidata ei tohiks.

Gordejev: Muudkui räägitakse integratsioonist. Siis oli integratsioon see, et meis kasvatati sõpruse ja austuse tunnet teiste inimeste vastu. Meil oli gümnaasiumis eestlasi ja venelasi, hingasime ühist õhku, ajasime vaheajal juttu kahes keeles, armusime ja abiellusime. Koolis õppisime vene keeles, välja arvatud võõrkeeled ja sõjaline õpetus.

Raide: Kõik – venelased, juudid, sakslased, taanlased, kes siin elasid – sellist asja ei olnud, et eesti keelt ei oska.

Gordejev: Meil oli Petseris 22 õpetajat ja neist 19 eestlased. Usuti, et eesti keel on kõla ilu poolest teisel kohal maailmas pärast itaalia keelt.
Raide: «Tütarlaps läks vaikselt üle silla.» Seda lauset peeti eriti ilusaks. Olin väike tüdruk, kui juba meie keele ilust räägiti.

Gordejev: Ja ma ei mäleta ühtki juhtumit, et eesti keele mitteoskamise pärast oleks kedagi trahvitud või vallandatud.

kodumaa või sünnimaa
Gordejev: Eestit pean kodumaaks 1924. aastast. Kodumaaks loetakse ju maad, kus sa ise oled, ja sünnimaaks seda, kust sinu vanemad on tulnud. Elasin 20 aastat esimeses Eesti Vabariigis, Eestis elan nüüdki ning pean ütlema, et vene kultuur polnud varem n-ö nurgatagune.

Raide: Olen natuke ebausklik, aga usun, et meie Maarjamaa on püha maa. Pean Eestit eriliseks ja ma ei tahaks kusagil mujal elada.

Mina pean eestiaegset elu ikka kõige ilusamaks ajaks. Lapsepõlv oli ikka väga ilus. Normaalne, rahulik ja mõnus elu oli. Sellist raha tagaajamist ja üksteise üle-trumpamist nagu praegu ei olnud.

Gordejev: Ausalt öeldes, kui oled juba peaaegu saja-aastane, siis tundub kõik hästi olevat. (Naerab.) Ja olnust igatsen ainult üht – noorust.

Tagasiteel autosse hakkab Therese Raide taas arutlema, et kus nad küll varem on kohtunud. «Ja mis seal salata – nooruses oli ta ikka väga ilus mees,» tunnistab Raide.
Paar päeva hiljem heliseb toimetuses telefon. «Gordejev siin!

Mul tuli meelde, kus kohtusime – Anna Ekstoni (legendaar­ne baleriin – toim) juures!» Ning lisab siis: naisele ta seda, et Theresega pildistamise jaoks tangotuurgi üles võetud sai, ta tunnistada ei julgenud.

Allikas: Postimees