Est Land

Archive for 21. jaan. 2010|Monthly archive page

Moody’s: Eesti saab euro vähem kui aasta pärast

In Eesti meediast on 21. jaan. 2010 at 20:11

Eesti täidab reitinguagentuuri Moody’s hinnangul Maastrichti kriteeriumid ning saab 2011. aasta algul euro kasutusele võtta.

«Praegu näib, et nad täidavad kõik Maastrichti kriteeriumid ja seega on Euroopa Komisjonil võimatu neid [euroalast] eemal hoida,» ütles Moody’s asepresident ja vanemanalüütik Kenneth Orchard Bloombergile.

Veel septembris oli Orchard arvanud, et kriteeriumide täitmine saab Eestile väga keeruline olema.

Ka reitinguagentuuri Fitch analüütik Eral Yilmaz ütles, et Eesti tõenäosus 2011. aastal euro kasutusele võtta on kasvanud. Varem oli Fitch prognoosinud, et Eestil ei õnnestu euroalaga ühineda enne 2012. aastat.

Rahandusminister Jürgen Ligi avaldas eile arvamust, et Eesti täidab euro kasutuselevõtu eelarvekriteeriumi kindlasti. Eelarvekriteeriumi täitmine selgub 26. märtsil avaldatavatest statistikaameti andmetest.

Eesti euroalasse vastuvõtmise lõpliku otsuse teevad euroala riikide rahandusministrid, märkis Economist Intelligence Unit. «Kui nad tahavad Eestit praegu [euroalast] väljas hoida, siis kriteeriumid annavad neile [selleks] piisavalt manööverdamisruumi, isegi kui Eesti täidab eelarve [puudujäägi] eesmärgi.»

Kandidaat Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvoliniku kohale Olli Rehn ütles 11. jaanuaril, et Eesti on «järgmine tõenäoline kandidaat» euroalaga ühinemisel.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank avaldavad oma hinnangud Eesti eurovalmidusele tõenäoliselt maikuus ja euroala rahandusministrite otsus võib tulla varasuvel, ütles Rahvusvaheline valuutafond (IMF) eelmisel kuul.

Allikas: E24

Advertisements

Venekeelne Postimees ja Delfi

In consiglieri on 7. jaan. 2010 at 18:23

Olen aegajalt külastanud neid venekeelseid portaale Eestis ja kurvastusega peab nentima, et sealne kommentaarium vihkab Eesti kultuuriruumi 97%.
Vaid 3% on positiivselt meelestatud Eesti osas. Olen osalenud ka ise mitmeid kordi positiivsete kommentaaride kirjutamises nii venekeelsesse Postimehesse kui ka Delfi onlines ja tulemus on üllatav. Mõni minut hiljem on mu kommentaar kadunud!

Keev ja pulbitsev viha. Ilmselgelt saab selline olukord olla võimalik vaid tänu sealsete estofoobsete online toimetajate eksistentsile. Demokraatia ei saa olla tatipritsimine igas suunas.
Kaua see veel kestab?
Kas keegi sellise seltskonna seaduslikult üks kord ka paika paneb?

Kokkuvõtteks tänane näide venekeelsest Postimees onlinest hetk tagasi, kommentaar Lukas Ilvese sõjaväes osalemisest:

kodanik 69: “sama lolli lõustaga nagu ta isagi”

Eesti keele oskamisest ja mitterääkimisest.

In Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 18:04

Minu arust on siinkohal tegemist väga hea teemaga. Ja põhjus, miks need uued sisserännanud keelt ei räägi, peitub just siinsete nn. lasnamäelaste suures hulgas, kes riigikeele peale pea 20 aastat peale taasiseseisvumist endiselt vilistavad. Ja uued märkavad seda. Ja meie meedia vaid fabritseerib teemat juurde, et küll ei saada venekeelsest taksojuhist aru ning siis ei tee see sama lasnamäelane vahet arsti poolt öeldud sõnal “plika” ning talle omasel rumalal ja aktiivsel suurhinge moel esitleb end meedias ahistatul ilmel, kuidas arst solvas teda sõnaga “siga”. Või on probleem, et 112 vastab inimene, kes ei mõista sulaselget vene keelt. Ja riik vaatab pealt. Mart Rannut, Martin Ehala ja Ilmar Tomusk on meedia jaoks justkui liigsed rahvuslased ning neisse suhtutakse juba teatava reservatsiooniga. Ning me laseme pulti uued tegelased meile kombeid õpetama. Ise laseme. Rääkimata vanadest puldis olijatest, võtame näiteks suurvenehinge nagu proua Veera Prohhorova, kelle meediakarjäär võtab vastu järjest kõrgemaid redelipulki ning kes lausa nõretab vihast eesti keele rääkimise ja eestluse osas. Lugege ta artikleid inimesed või suhelge inimestega, kes teda tunnevad! Või tema noor järeltulija Julia Tomberg, kelle hädakisa kogu venekeelne Delfi ja osalt eestikeelnegi täis on. Ja meie, eestlased, laseme sel kõigel juhtuda. Mart Laar teadupoolest meid rohkem ei kaitse. Meie omad rahvuslased inisevad vaid üksnes läbi peanaha ega suuda isegi ühineda. Ja nii me liigume. Las ma kirjeldan teile võimalikku tulevikutsenaariumi, kui me samas vaimus jätkame. Aasta 2036. Lasnamäe. Riigi palgad võrdväärsed Lääne-Euroopaga. 20% asula elanikest on mustanahalised. 10% hiinlased. Kõik räägivad keelt, mida selles regioonis lapsed juba liivakastist saadik kuulevad. Eesti keelt pole siin juba aastaid kuulda olnud. Neid tuleb aga muudkui juurde. Kes sünnivad siinsamas Lasnamäel, kes üle piiri. Iga aasta tuhatkond…

João L. Marques: Miks te eesti keelt lihtsamaks ei tee?

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 17:35

Portugali kirjamees João Lopes Marques kardab, et eestlaste jonnakuse tõttu võib eesti keel varsti ohustatud keelte nimekirjas olla või koguni lõpetada kasutuskõlbmatute keelte prügikastis.

1. jaanuar 2010, Tallinnas
Austatud Jüri Pino!

Tänan sind su viimase kolumni eest (Näpi meie naisi, aga õpi eesti keel ära!). Oli parajalt terav. Mõned mu head eesti sõbrad – peamiselt naissoost, nagu sa tead – pidasid lausa vajalikuks mulle helistada ja hoiatada, et on ilmunud üks arvamuslugu, kus mainitakse ühte välismaalast, kes… kes võin olla mina! Ma muidugi kinnitasin ausalt kõike: „ Jah, tõenäoliselt see Jüri mainitud „sõbralik välismaalane“ olen jah mina.“

Alati on tore rambivalgusesse sattuda, nartsissismi minus jagub. Nii et aitäh veel kord.
Ja mul on ääretult hea meel, et sa kõiki mu labaseid trikke ja kelmusi, millest me su köögis rääkisime, avalikkuse ette ei toonud… Väikeses Eestis ladinlasest pervert, st vaba heteroseksuaalne lõunamaa mees, olla pole lihtne. Aga nagu sa tead on mul hästi läinud, sest kuidagi on mul õnnestunud siin igatpidi hea üldine vorm saavutada: Eesti ja eestlased on toonud minusse selle vaimse, emotsionaalse ja füüsilise tasakaalu, mida ma tõesti juba kaua aega vajasin.

Ma kirjutan rohkem kui kunagi varem. Uskumatu, aga siin Tallinnas olen ma lõpuks ometi hakanud tubliks kirjanduslikuks töömesilaseks, nagu ma olen alati unistanud.

Aga sa tead ka seda ühte ja ainsat häirivat aspekti, mis mulle siin muret valmistab – see keelebarjäär ajab mind hulluks!!! Seesama, mis on meiegi vahel. Ja see tobe piirang on minu jaoks tõepoolest väga ängistav. Nüüd, kus ma olen peaaegu neli aastat selles imetlusväärses linnas/riigis elanud, saan ma aru, et osmoosi teel eesti keelt ära ei õpi. Kohe kindlasti mitte. Päevad läbi üksi oma valge laptop´i ees portugali- või ingliskeelsete tekstide kirjutamine ka eriti eesti keelt selgeks saada ei aita.

Ja siis veel kõik need tüdrukuid, keda siin sebida ja näppida. Neil on mingi vastik oskus isegi tõsise mehe tähelepanu vajalikelt asjadelt muule tõmmata.

Aga milleks selline kiri? Selleks, et sulle ametlikult teada anda, et 2010. aastal hakkan mina eesti keele tunde võtma. Korralikke eesti keele tunde ma pean silmas. See on üks mu uue aasta lubadustest, mille ma endale Hellas Hundis andsin. Ja ma tahtsin sind nüüd tagasihoidlikult sellest kirja teel informeerida, et sellega endale ka maailma ees püha kohustus võtta.

Survet on mulle vaja. Muidu hakkan jälle vabandusi otsima. Sul oli su õigus, kui sa kirjutasid, et sa ei saa aru, kuidas ma sain üldse kunagi arvata, et sellise kiiksuga idioomi saab pubis istudes ära õppida, või ainult oma kihava Baltikumi haaremi innukust ja heat tahet ära kasutates.

Aitab. Aastal 2010 on asjad teisiti. Hoopis teistmoodi. Minu motivatsioon on küll pisut kängunud, aga vähemalt ma lõpuks ometi tunnistan endale juba, et süstemaatiline lähenemine on ainus võimalik viis eesti keelt rääkima õppida. Kõik need neliteistkümmend käänet, tegusõna pöörded, kohutavalt keerulised hääldusnüansid ja muu taoline…

Veab, et eestlased kirillatsat ei kasuta, muidu oleks veel hullem. Ja nagu te teate, oleks väga vabalt võinud ka nii minna. Venelased katsetasid seda kunagises nõukogude Moldovas, olgugi et rumeenia keel on sama palju romaani keel kui minu emakeel. Kas te kujutate ette portugali keelt kirillitsas?

Aga tagasi su artikli (ja minu jutu iva) juurde: minu meelest ei ole eestlaste uhkus oma keele erilise keerukuse ja raskuse üle just kõige õigem suhtumine. Palun ärge tehke seda viga, et te soovite oma keele getostumist. Üks teistpidine näide: inglise keel on täna lingua franca, kuna see oli – ja on – piraatide keel. Ja piraadid on paindlikud ja loomingulised, nad võtavad parimatelt ja rikkaimatelt. Millest järeldub, et keskaegsest normannide-eelsest sakside inglise keelest on tänase kujunemiseni toimunud suur areng ja on tehtud palju muutusi.

Sellest on saanud päris atraktiivne (seksikas) idioom.

Parafraseerides portugali luuletajat Fernando Pessoat: meie rahvus on meie keel. Minu veendumuse kohaselt on keel identiteedi nurgakivi. Selles osas võrdlen ma eestlasi alati baskidega – te peaksite tegema ehk samamoodi nagu baskid, kes on andnud oma maale nimeks „Euskal Herria“, millest eeskuju võttes oleks Eesti „Nende maa, kes räägivad eesti keelt“ ehk „Eestikeelsete maa“.

Identiteeti võib selline suhtumine muidugi upitada küll, selles ma ei kahtle. Aga pidage meeles, et baske on kolm korda rohkem kui eestlasi, ja nemad on oma mitte-indoeuroopa keelt korduvalt ja kiiresti reforminud.

Kulla Jüri, ma ei taha seda eesti keele lihtsustamist iseenda pärast. Minu eesti keele oskused on küll kesised, aga enamik eestlasi on mu nendegi pingutuste ja oskustega rahul: „Vähemalt sa üritad… Osad inimesed [venelased] elavad siin kogu elu ja ei tea mitte ühte sõna eesti keeles…“
Aga: kui ma kuulen osadelt oma eesti sõpradelt (kes on enda hinnangul head keeleoskajad), et nad peavad sageli üle kontrollima, kuidas on ühte või teist asja õige kirjutada, siis vaat see tundub mulle juba murettekitav… See on ju paradoksaalne, Jüri!

Ma lihtsalt kardan, et kohalike jonnakuse tõttu lõpetab eesti keel kasutuskõlbmatute maailma keelte prügikastis. UNESCO järgi kaob maailmas iga kahe nädala tagant üks keel. Mina olen bioloogilise mitmekesisuse poolt… Aga varsti võib eesti keel ohustatud keelte nimekirjas olla.

Et me juba sellel teemal arutleme ja kui te lubate, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et eesti keel peaks portugali keelest eeskuju võtma. Alates tänasest hakkab enamik Portugali meediaväljaannetest lähtuma meie uuest ortograafia kokkuleppest. Paljud näevad seda Brasiilia neoimperialismi sunnina. On see kokkulepe poliitiline otsus? Jah, on. Ajaloolise portugali idioomi „omanikuna“ pöördus Portugal 1980. aastal Brasiilia poole palvega portugali keel üheskoos universaalsemaks muuta (muide, saksakeelsetes riikides viidi sarnane ortograafiareform läbi 1996. aastal).

10 miljonit portugali keele kõnelejat versus 200 miljonit teisel pool Atlandi ookeani… Meil läks peaaegu kolmkümmend aastat, enne kui jõudsime selle kokkuleppeni. Aga aastal 2013 rakendub see lõpuks kõigis kaheksas riigis, kus portugali keelel on praegu riigikeele staatus: Brasiilia, Portugal, Angola, Roheneemesaared, Saint Tomé ja Principe, Mosambiik, Guinea-Bissau ja Ida-Timor.

Meie portugalikeelne intelligents on väga vihane. Meeleheitel, sest kirjakeeles kaovad nüüd hääldamatud konsonandid ja veel päris palju muud. Aga mina olen meie riikliku strateegilise pragmaatilisuse üle äärmiselt uhke. See on sisuliselt sama, mida me tegime 500 aastat tagasi, kui meie asekuningas Indias (Afonso de Albuquerque) määras kolonistidele kohustuse kohalikega seguneda (st nendega lapsi saada – TF).

Meie üleilmastumise ajastul ei kuulu ükski idioom – olgu ta ükskõik kui levinud – enam ühelegi inimgrupile. Idioomid on kollektiivne pärand. Sellega seotud pinge peab olema positiivne, ja mitte kunagi negatiivne. Üleoleku- ja uhkustunne sellest, et ollakse üks „nendest, kes rääkivad inglise keelt“ – või baski või ketšua või suahiili vm keelt – on selgelt minevikuteema.

Selline mõtteviis viib enesetapule.

Vaatamata kogu võimalikule vastumeelsusele, on fakt see, et keeled peavad kohanema välise – keskkonnaga varasemast palju kiiremini. Vastastikust mõju – interaktsiooni- ei saa eitada. Otsuste tegijad peavad vahel julguse kokku võtma ja tegema lausa riskantseid hüppeid, mitte samme. On tore kuulutada, et keel on elav organism, aga – vahel vajab elav organism operatsiooni.

Kallis sõber Jüri, mulle tundub, et eesti keel on kolesterooliga hädas. Ehk oleks kasu pärgarteri šunteerimisest – parandaks vere ja hapniku juurdepääsu.

Allikas: Eesti Ekspress

JÜRI PINO: Näpi meie naisi, aga õpi eesti keel ära!

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 17:33

Jüri Pino paljastab sõbralikult sõbraliku välismaalase, kes nõuab keerulist eesti keelt lihtsustavat reformi.

Üks mees oli hiljuti õhtuses petlikult sõbralikus õhkkonnas visanud laua kohale rippuma küsimuse: aga kas pole eesti keel mitte liiga keeruline keel? Koguni nii keeruline, et see vajaks kiiremas korras lihtsustavat reformi.

Vale ja ettevaatamatu otsus tulla selliste ideedega lagadele, kui ollakse välismaalane. Olgugi lääneeurooplane. Kuigi sallivus on siin maal ammu juba omaette elukutse ja suurepärane teenimisvahend, on asjad tegelikult ikkagi nii nagu on. Vähe sellest, et nad tulevad meie õue peale meie tüdrukuid näppima, neil on midagi ka veel meie keele kohta öelda!

Või kas nüüd just sellepärast, aga leili mindi. Igaühes ärkas suur filoloog ja sõnaraamatute tundja. Paistab, et ega muul juhul eestlane oma keelest nii väga mõelda viitsigi, kui keegi võõras väidab, et hirmus raske keel olla.

Ja kinnitab siis enamasti kohe, et on ikka raske küll. 14 käänet (hirmutamiseks võib lisada, et on veel kolm kadunut, kuid mõnede sõnade puhul veel täiesti käibivat), käänd- ja pöördkonnad… ära sa üldse mõtlegi. Ära sa isegi proovigi, me hakkame niikuinii hirnuma. Nii aktsendi kui vigade üle. Meie, eesti keele oskajad, oleme klubi, nagu targemad mehed sõnastanud, kuhu me uusi liikmeid võtta ei taha.

Võiks aga meelde tuletada, et vene keelt peetakse kah keeruliseks keeleks. Juba tähed on neil täiesti teised, mis kohe eemale peaks peletama. Ometi oskavad paljud seda keelt. Kes mõnuga, kes häbiga. Ja venelased teadupärast suhtuvad täiesti ükskõikselt, kuidas nende keelt väänatakse. Mistõttu ehk ongi nii, nagu on. Aga värk polnud ju selles, mistõttu mõni keel levinud on, teine mitte, vaid välismaalase väites, et meie keel on hirmus keeruline osata.

Uus olnudki, et välismaalasele kõik kohe vastu ei vaielnud. Lausa nõusse kippusid jääma – tavapärase jutuga, et keel areneb, muutub, elab ja hingab ning ei tohi mitte teda rämeda reeglistikuga ära tappa. Et ainult surnud keelt on võimalik täiesti õigesti rääkida-kirjutada. Et meie püha internet loob niikuinii uue keele – hieroglüüfid on emotikonidena tagasi, tõepoolest – ja twitter niikuinii tuleb ja tapab, nimeta teda säutseriks või mitte. Ja meenutage, kuidas SMSi sisse toksides valitakse alateadlikult sõnu, mille kokkusaamiseks peaks võimalikult vähe kordi vajutama. Kindlasti on midagi veel. Ja, tõepoolest, juhtub näpukaid ning juhtub, et need on isegi naljakad. Kas ei kõlaks näiteks kauni tootenimena “Siutsuvorst”, mingi kanalihasuitsukas, näiteks?
Nii et miks mitte lubada kirjutada nii ministeerium kui ministeerjum… Mis sest siis nii oleks? Või miks mitte lahendada suurim eesti õigekirja probleem ja lubada müia kui süia – hääldame ju niikuinii nõnda. Ja miks mitte lubada suurtähed pikalt saata, komad samasse, kui netis paljud nendega jamada ei viitsi. Ja üldse.

Tõepoolest, miks mitte. Vastu tulles aja nõudmistele.

Mis aga pahatahtlikult mõeldes viib küsimuseni – kas poleks see vastutulek saamatusele? Ma ei saa hakkama – järelikult on reeglid valed? Tore, mulle meeldib teada saada, et mitte mina polnud kooliajal vilets sportlane, vaid nõudmised olid valed ega tahtnud ajaga kaasas käia! Pange mind nüüd kõigile aladele järgmisteks olümpiamängudeks kirja. Treenerit pole vaja, andke rohkesti õiguslasi kaasa…

See oli mõistagi kirglik filoloog, kes niimoodi aja vaimule vastu vaidles. Tüütu. Kuid ilmutuslik. Äkki vaadati välismaalasele otsa: sa, nahk, oled laisk ega viitsi lihtsalt õppida selle maa keerulist keelt, kus sa juba aastaid naisi näpid! Ja nüüd otsid õigustusi!
Tõe vastu ei saa miski.

Allikas: Eesti Ekspress

Mart Rannut: nigel keeleaasta 2009

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 16:13

Keeleaasta 2009 oli saavutustelt tagasihoidlik: oli palju tegevuspraaki, vajalikke samme jäi tegemata, positiivset nappis.

Kõik algab tõhusast juhtimisest. Eestis tegutses keelepoliitika valdkonnas eelmisel aastal kaks ministrit, alles jäi üks. Kahtlemata oli teise näol tegemist aruka, tragi ja hea suhtlejaga, kes ei olnud mitte laisk või lausa riigivastane. Samas ei ole lihtsalt võimalik, et ilma teadmisteta inimene oleks võimeline kokku panema oma meeskonna ja juhtima keeleprotsesse, mille mõistmiseks teised aastaid ülikoolis õpivad.

Ebatõhusast toimimisest lahti saamiseks koht kaotati, selle asemel et pädev poliitik kohale leida, ülesanded delegeeriti kultuuriministeeriumile, kus mitmeid asjatundjaid pole. Kahtlen, et selline liigutus keelekeskkonna kujundamist tõhustab, eksimine selles teeks mulle ja paljudele teistele rõõmu.

Saime teada lõpphinnangu eelmise integratsiooniprogrammi ja kulutatud poole miljardi kohta: programm läks aia taha, vead olid hariduse ja programmi üldises juhtimises. Sõnum ei olnud ootamatu, sama väitis viie aasta tagune vahehinnang. Õppust vigadest ilmselt ei võetud.

Probleem pole minevikus, vaid praeguses integratsiooniprogrammis, mis avalikkuse eest peidus kokku pandi ja kust samad vead vastu vaatavad. Jätkame siis vanaviisi poliitikaga, mis viis 2007. aasta aprillisündmusteni. Muide, siiani ei ole valitsus teinud nende sündmuste analüüsi, kuigi tegemist oli suurima julgeolekuohuga pärast iseseisvuse taastamist. Praegune riiklik arusaam, et sündmus sadas kaela ootamatult, on naiivne: keeleteadlased ennustasid seda juba viis aastat varem!

Ilmus võõrkeelestrateegia, mis nimest hoolimata osutus tagasihoidlikuks võõrkeelte õpetamise ülevaateks, kust olid riigi keeleressursid, -ohud ning võõrkeelte vajadused välja jäetud. Avalikustati teadmata seltskonna koostatud keeleseaduse eelnõu, mis keelekeskkonna reguleerimise asemel keskendus kirjavigadele! Saamatuste rida võiks jätkata, keelekauge inimene võiks arvata, et Eestis tarku ja asjalikke hingi enam polegi!

Oluline on ka, mida üritati, kuid millele ei reageeritud. Valitsus jäi kurdiks mitmele ettepanekule, nt kõrgkoolituse alustamisele eesti keele õpetajate jaoks lasteaias (hoolimata oma propagandakärast haridus- ja teadusministeerium riigi tellimusest sellele huvitatud ei olnud).

Samuti ei ole valitsus huvitatud kontrolli sisseseadmisest keelepoliitika rahastamisel, mille käigus antaks iga-aastane eksperthinnang integratsiooniprogrammile ning avalikustataks keeleolukorra eksperthinnang riigikogus (pluss järgnev arutelu).

Eelmise aasta valimistel ilmnes selgelt ühe partei taktika edastada häälte saamise eesmärgil eesti ja vene keeles erinevaid sõnumeid ning sisuliselt eestlasi ja venelasi üksteise vastu ässitada. Võiks arvata, et seda enam panustavad teised erakonnad ühtse suhtlusruumi loomisse, et edaspidi see kommunikatsioonihälve kõrvaldada. Tegelikkus kippus olema teistsugune.

Venekeelses ajakirjanduses lõi lõkkele järjekordne diskrimineerimis- ja inimõiguste rikkumise arutelu: küll olid süüdi eestikeelsed arstid, küll dispetšerid. Valitsus hoidus kramplikult selgitustest, jättes mulje, et umbvenekeelsetel süüdistajatel oligi õigus ning üks eestlane peabki kõiki keeli (st vene keelt) oskama. Tegelikult asjad nii ei käi, Eestis on ainult üks keel – eesti keel –, mida peaaegu kõikidel tarvis läheb. Kui riik pole seda koolis selgeks õpetanud, vaat siis on küll riik inimõiguste rikkumises süüdi.

Ning riik seda teinud pole: ka eelmise aasta keskkoolilõpetajatest pea pooled ei suutnud saavutada ette nähtud B2-keeletaset, mis võimaldaks iseseisvalt hakkama saada ning eestikeelses kõrgkoolis edasi õppida, olles konkreetseks riigipoolseks inimõiguste rikkumiseks (võrdsete võimaluste tagamise kohustus!). Tegelik vajadus oleks kooli lõpetamisel C1, et inimene ka dokumente koostada oskaks ning eestlaste hulgas konkurentsivõimeline oleks.

Haridusministeerium on aga kavandanud teisiti: uued, eelmisel aastal väljatöötatud õppekavad näevad ette samasugust hariduspraagi tootmist. Tulemused on näha: põlvkond pärast keelenõude kehtestamist on Ida-Virumaal peaaegu võimatu saada eesti keeles arstiabi, samuti pole suur osa sealsetest politseinikest võimelised eesti keeles protokolligi koostama. Mida edasi teha, on politseijuhtidele selge: mitte midagi!

Et lugu väga nutuseks ei kisuks, märgime ära ka saavutusi: ilmus Balti riikide keelepoliitikat analüüsiv ning inimõigusi selgitav monograafia, mis peaks demagoogide Eesti-vastast laimu ohjeldama. Koostati ja testiti ära uute, mujalt maailmast meile saabunud täiskasvanud immigrantide lõimimise kohanemisprogramm, töötati välja vajalikke eestikeelseid materjale kutsekoolide venekeelsetele õpilastele ning venekeelsetele lasteaedadele.

Traditsiooniliselt edukad oleme kirjakeele arendus- ja hooldetegevustes, ka keeletehnoloogias ei ähvarda meid mahajäämus (kuigi enamik põlgab eestikeelse tarkvara ära). Edukaid tegevusi on teisigi. Samas on need üksikud, tihti keelekeskkonna muude tingimustega suhestamata tegevused, mille mõju jääb üksikuna märkamatuks.

Praegune suurim puudus on valitsuse valitud minnalaskmispoliitika, kus eesti keel muutub oluliseks ehk kuu enne valimisi. Seetõttu ei ole valitsus vajanud tulemuslikku ja teaduspõhist arengut, mida näitab ka praegune olukord. Lähtudes trendidest ei ole põhjust olla optimist: lõhe eestikeelse ja venekeelse teaberuumi ning nende kasutajate hoiakute vahel ei ole vähenenud, sisuliselt on olukord sama, mis aastal 2007.

Hoiataksin meie riigijuhte: kui suurele töötusele lisandub mõni poliitiline ajend, võib olukord minna järsult hullemaks ning siis võime olla olukorras, kus minnakse keelepoliitiliste järeleandmiste teed ning me ei suuda enam jätkata tõsiseltvõetava iseseisva ja eestikeelse riigina.

Mida soovitada? Probleemiks on valitsuse asjatundmatus ja huvipuudus, mida ravida on keeruline. Kui olukorda soovitakse tõesti muuta, tuleb luua vastav juhtimisstruktuur, mida praegu pole. Kas siiski üritada leida mõni tark poliitik (abi-)ministriks (vist on keeruline!) vastavat valdkonda kureerima või taastada keeleameti-taoline asutus, on valitsuse ja haridusministri otsustada.

Igal juhul peab senine väheviljakas olesklemine lõppema.

Allikas: Postimees