Est Land

Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Eesti neeger- Dimitri Klenski

In Uncategorized on 23. okt. 2009 at 17:15

Valimistel läbikukkunud Tallinna linnapea kandidaat Dimitri Klenski leiab, et Eesti riik ahistab venelasi. Ise keelaks ta homoparaadid ja laseks politseil kerjused kokku ­korjata.

Dimitri Klenski (63) hilineb intervjuule 45 minutit. Kuid helistab ette, väga viisakalt: ema ei ole vannitoast veel välja tulnud, selgitab ta. Veidi vähem kui tund hiljem on paljude eestlaste jaoks pronksiöö sünonüümiks saanud poliitik Eks­pressi toimetuses. Oma muljetavaldava juuksepahmakaga näeb ta välja tubli kümmekond aastat noorem, kui passivanus ütleb.

“Mind on lapsepõlves sõimatud nii juudiks kui vene sibulavankaks, mina ei talu ebavõrdsust; see on ebanormaal­ne minu jaoks,” räägib Klenski žestikuleerides, minnes erutudes aina pikemaiks lausejuppideks üle vene keelele. Aeg-ajalt lippab eestikeelse jutuvoo sekka ka mõni üksik “kurat!”.

Kartulijussid, Kuratõ ja Estiblontsõ

Krister Kivi: (siiralt) Minu meelest see on kompliment, kui inimest juudiks kutsutakse…

Klenski ignoreerib remarki täielikult.

Tarmo Vahter: Aga miks teid juudiks sõimati?

DK: (teatud sõjakusega) Kust mina tean.

TV: Kui vana te siis olite?

DK: Ma ütlen kohe, olin siis teises klassis, 1952. aastal.

TV: Olid need eestlased või venelased, kes sõimasid?

DK: Venelased.

TV: Ja millal teid sibulavankaks sõimati?

DK: See oli 1956. aastal, Nõmmel. Me oleme vennaga ju kaksikud ja 1. Mai tänaval tulid poisid vastu, küsisid, et kas eesti keelt ka räägite. Me hakkasime eesti keeles vastu, aga sel ajal rääkisime me veel aktsendiga, ja lõpuks panime üle aia, jooksuga kodu poole.

TV: Ja see solvas teid?

DK: Loomulikult! Kas teid ei solvaks, kui teid nimetatakse kuratõ, või kuidas nüüd eestlasi nimetataksegi!?

TV: Mina ei tea, kuidas eestlasi nimetatakse…

DK: Väga kahju, et ei tea, peaksite teadma. Kuidas me siis elame koos, kui te ei tea?

KK: Kuidas venelased eestlasi ikkagi kutsuvad? Kartulijussideks?

DK: (raputab pead) Ei, see oleks, kuidas öeldaksegi, sliškom intelligentno. Paljud ei tunne nii palju Eesti ajalugu.

TV: Kuidas siis nimetatakse?

DK: (vastumeelselt) No mina ei tea. (paus) Estiblontsõ või midagi taolist.

TV: Mida see siis tähendab? Idiooti või?

DK: Nojah, et nagu midagi on viltu. See on väga laialdaselt levinud vene kogukonnas.

Eesti mees sööb vene tüdruku maksa

TV: Mis rahvusest te ise olete?

DK: Mina pean end venelaseks! Minu nimi tuleb suure Novgororodi kaupmehe Klenskoi nimest; ta puhkab Volkovi kalmistul Peterburis…

KK: Kes teie lähim eestlasest sugulane on?

DK: Mul on vanaema eestlane.

KK: Nii et te olete eestlane ise ühe neljandiku ulatuses?

DK: (solvunult) Mina nii ei mõõda, mis suhtumine see on? See on ju natsistlik, rassistlik. (Siis veidi leebudes) Kui te olete eugeenikaga tegeleja, siis võibolla, jah, teil on õigus nii küsida, aga muidu rahvust küsida Euroopas pole üldse viisakas!

KK: Miks?

DK: Sest tähtis on kodakondsus. Ma tean venelasi, kes on absoluutselt eestlased oma kultuurilt.

KK: Kultuurist rääkides: kas te ­Veiko Õunpuu uut filmi olete vaadanud?

DK: Ei ole, ma isegi ei saa absoluutselt aru, millest te räägite? (Tarmo Vahterile) Teie filmi või?

TV: (ruttu) Ei, mina ei ole filmi teinud!

KK: Väga kahju. “Püha Tõnu kiusamine”, seal on stseen, milles eestlane sööb vene tütarlapse maksa. Kas teie arvates seda võib ka tõlgendada nii, et eestlased võivad küll mõelda, et tahavad venelastesse hästi suhtuda, aga lõpuks nad nagu ikkagi – (Klenski sekkub väga ärritunult)

DK: Ma ei taha seda küsimust isegi mitte kuulata!! Juba selle esimese lause, kuidas öelda, serveerimine (tõstab sõnu otsekui pintsettidega, justkui mingit jälkust) eesti mees… sööb vene tütarlapse maksa – mis see siia puutub, mis rahvusest need inimesed on!? Mina vaatan seda puhtinimlikust, kristlikust seisukohast. See on lihtsalt lubamatu!

Õde sülitaks mulle näkku!

KK: Kui te ennist ütlesite, et rahvusel pole tähtsust, siis kas sool on tähtsust?

DK: Naistel on poliitikas suur ­eelis. Mina leian koguni, et meestel pole poliitikas mdagi teha. President peaks üldse olema naissoost.

TV: Miks?

DK: Sest naine on rahulik, konservatiivne, ta ei ole nii äkiline. Ta ei ole jahimees.

TV: Kas president Ilves on jahimees?

DK: (veendunult) Kindlasti!

KK: Aga kas teie ões (näitleja Maria Klenskaja – EE) oleks presidendimaterjali? Kas te teda pole püüdnud poliitikasse saada?

DK: (šokeeritult) Milleks!? Ta sülitaks mulle näkku! Ega ma loll ei ole.

KK: Aga te ülepea suhtlete oma õega?

DK: Suhtlen, aga harva. Ma teen alati nalja, et ma suhtlen oma vennaga, kes elab Moskvas, rohkem kui temaga.

KK: Tema etendusi käite vaatamas?

DK: Väga harva. Ma olen praegu kuidagi, kuidas öelda, vaimselt mahasurutud seisundis.

Kaeban kogu ajakirjanduse kohtusse!

TV: Kes teid siis vaimselt maha surus?

DK: Eesti riik, kes mind pani kohtupinki! (ärritusega) Ma annan kogu Eesti pressi praegu kohtusse. Mis õigusega te mind nimetasite kurjategijaks enne kohtuotsust?

TV: (kaitsepositsioonil) Mina ega ­Krister ei ole teid kurjategijaks nimetanud, kui ma õigesti mäletan.

DK: Mina ei räägigi teist isiklikult, ma räägin praegu Eesti ajakirjandusest, ega ma nii rumal ka ei ole. (pärast hetkelist mõttepausi) Aga võib-olla ma ei annagi kohtusse. Teinekord on vastu tuult sülitamine endale kahjulik.

Savisaar on eesti rahvuslane!

TV: Härra Klenski, te saite Lasnamäel 984 häält. Kuidas te selle tulemusega rahul olete?

DK: Tulemus on nigel (Klenski ei pääsenud volikokku – EE), aga sellel foonil, mis toimus, on see isegi päris hea. Ma nimetan võidutseva partei valimiskampaaniat totaalseks elanikonna sombeerimiseks!

TV: Sombeerimiseks?

DK: See on mõjutamine, nagu võib elektrilainetega mõjutada inimest -zombirovanije! (jätkuvat mõistmatust nähes) Zombi, noh!

TV: Tallinnas elab umbes 200 000 venelast, ukrainlast ja teist mitte-eestlast. Mis te arvate, kui paljud neist hääletasid Keskerakonna poolt?

DK: No mina algul arvasin, et Laaril ja teistel marurahvuslastel õnnestub tuua eestlased hääletama, aga nüüd, pärast valimisi, ongi selge, et kõige rohkem tõusid just venelased. Ja eks neid hirmutati ka väga osavalt, sest venelane kardab ohtu paremalt, mitte ainult majanduslikult, vaid ka poliitiliselt. Mis sest, et ka Savisaare enda parteis on paremäärmuslasi.

TV: Kes?

DK: No üleval (osutab näpuga mõistatuslikult lae poole). Ma julgeks näiteks nimetada Kalle Laanetit, siis, mis ta praegu on, Kadri Simsoni – kuigi ta on ise must, ma nägin, kuidas ta käitus Puškini gümnaasiumi likvideerimisel. Ja siis Savisaar on ju ­rahvuslane number üks.

TV: Miks siis venelased hääletavad tema poolt?

DK:

// <![CDATA[
//

See on Savisaare suur kunst!! Mina austan teda kui riigitegelast. Ta on praegu ainus riigitegelane Eestis, kuigi see on minu jaoks muidugi vastukarva, kuidas ta kasutab vene kogukonda ära objektina ja mitte subjektina.TV: Nii et Savisaar ei aja vene asja? Paljud eestlased kardavad seda…

DK: Ta ajab vene asja, aga Eesti riigi huvides. Ta on rahvuslane, ta tahab säilitada Eesti riiki. Ta on nagu teadlane.

KK: Kas teie ei taha säilitada Eesti riiki?

DK: Mina olen Eesti riigi poolt! Vabandage, ma olen sõimatud Interrinde poolt pidevalt. Mina olen kahe barrikaadi vahel ja saan pidevalt tuld.

Abikaasa pension kadus poliitikasse

KK: Kui palju raha teil kulus selle valimiskampaania peale?

DK: 25 000 – 30 000 krooni.

KK: Ja see oli teie enda raha?

DK: Ei, mitte ainult minu, seal olid annetused ja minu ja mu naise pensionid. (paus) Naine veel ei teagi sellest midagi; ma ei tea, kuidas ma elan kuu lõpuni…

TV: Kuidas te siis elate kuu lõpuni, kui kulutasite pensioni ära?

DK: No nagu juba Švejk ütles: ei saa olla nii, et kuidagi ei saa. Küll ma kuidagi elan. (kahtlustavalt) Te tahate jälle küsida, et kas ma saan Moskvalt raha või? (paus) Vaadake, mina armastan Venemaad, aga ma ei pea armastama Vene riiki. Ja samasugune on mu suhtumine Eestisse. Näidake mulle, kus on see põhiseadusesse kirjutatud. Mina armastan kodumaad, aga mitte riiki.

KK: Aga kuidas vene perekonnas laheneb selline olukord, kui naine kuuleb, et tema pension on ära kulutatud?

DK: Mis see “vene perekond” siia jälle puutub?

KK: No te mainiste, et õde sülitaks teile näkku, kui te teda poliitikasse kutsuks ja…

DK: (südametäiega) Teate, teiega on raske rääkida, ma kahetsen, et teiega suhtlen! Te ei lasku vestleja tasemele! Mina teen irooniat tihti ja isegi naljatlen, aga teie ei taha must aru saada. Te ei ole ajakirjanik!

Uus trend: venelased kutsuvad end ise “tibladeks”

TV: (ruttu) Vastupidi. Härra Klenski, me tahame just aru saada. Ma olen kuulnud, et vene kogukonnas, eriti just noorte hulgas, on viimasel ajal tekkinud harjumus nimetada omakeskis üksteist tibladeks.

DK: Vene kogukonnas?

TV: Jah, vene noorte seas. On see neile nagu mingi identideedilahendus või?

DK: No see võib nii olla; need on kompleksid. Sa ei tunneta end täisväärtuslikuna ja siin ei ole Eestil midagi uhkustada.

KK: Mõned mustanahalised kutsuvad end USAs omavahel nigga’deks, mis samal ajal valgete jaoks oleks lubamatu.

Kas võib öelda, et venelased tunnevad end veidike nagu mustanahalised Ameerikas?

DK: Tunnevad!

KK: Nii et venelased on mõnes mõttes nagu Eesti neegrid?

DK: Võib nii öelda küll.

KK: Peate te end veidike ka nagu Eesti Martin Luther Kingiks?

DK: (rehmab käega) Ei pea. Meil oleks vaja Martin Luther Kingi, aga nagu kinnitasid need valimised, ei teki siin Martin Luther Kingi veel kaua aega.

KK: Puhtteoreetiliselt, olete te mõelnud, mis saaks, kui teid tapetaks? Põhjustaks see samasuguseid meeleavaldusi nagu pronkssõduri mahavõtmine?

DK: Ei usu. Meie vene kogukond on väga ükskõikne. Nad ongi ilma juurteta inimesed, nad on siin nagu külalised.

TV: Aga teie?

DK Minuga on teistmoodi, see on minu maa. Mina olen selle riigi kodanik!

Seksuaalvähemused tekitavad pahameelt!

TV: Teile ei meeldinud, et Tallinnas toimus seksuaalvähemuste rongkäik.

DK: (siiralt) Mulle ei meeldi! Ja ma ütlen miks! Sest … ee… ma ei mõista neid, kes kogu aeg tahavad end positsioneerida. Normaalne homo, tal pole seda vaja – kui ta on rahuldatud ja elab oma seksuaalelu.

Siseneb magusa häälega sekretär. “Ma korraks segan, kas teil oli Eesti Televisiooniga ka kokku lepitud? Nad ootavad.”

DK: “Las nad ootavad siis, Eesti Eks­press on tähtsam. Kuigi mulle öeldi, et ära mine sinna, nad kirjutavad sust jälle paska.” (Naerab valjusti)

TV: Härra Klenski, te ütlete, et me ei kohtle rahvusvähemusi Eestis euroopalikult, aga samas te keeldute ise kohtlemast seksuaalvähemusi euroopalikult.

DK: Stopp-stopp-stopp! Nad ju tõesti tekitavad pahameelt ühiskonnas!?

TV: Aga see on euroopalik tava.

DK: Ei ütleks! Kust te võtsite, et see on euroopalik tava? Euroopalik tava on endise ajastu mõiste tegelikult.

TV: Aga millises Euroopa riigis ahistatakse seksuaalvähemusi?

DK: (nõutult) No kuidas ma ahistan? Mina olen selles mõttes vastu, et miks nendele lubatakse, aga poliitilis-ühiskondlikel motiividel ei lubata. Et see ärritab ühiskonda. Küsimus on ainult selles. Aga kui nad tahavad, siis käigu nii palju kui tahavad. (Paus) Kui lubatakse!

Kerjuseid püütagu nagu hulkuvaid koeri

KK: Millal te viimati kedagi aitasite?

DK: Mis mõttes aitasin?

KK: No aitasite vanainimese tänaval üle tee, andsite kellelegi tänaval raha?

DK: Teie juuresolekul mul ei tule meelde, te olete nii ründavad. Ja raha ma ei anna kunagi, mind on nii lapsepõlves kasvatatud. Mina leian, et riik peab nad (kerjused – EE) ära koristama, nagu tsaariajal. Siis olid suured majad kerjustele ja õigeusu kirik tegeles nendega.

TV: Nii et kerjused ei peaks teie meelest linnapildis olema?

DK: (otsustavalt) Ei peaks! Kui ta istub seal, see on ebanormaalne!

KK: Aga miks ta ei või seal istuda?

DK: (šokeeritult) Aga ta ju alandab iseend. Miks te lubate tal end alandada?

TV: Kerjus on ka vaba inimene…

DK: (osatab) Vaba inimene!

TV: Aga kuidas nad sinna varjupaika viiakse? Tuleb inimene tänavale, hakkab kerjama…

DK: (ärritudes) Vabandage, vabandage, kui ma lähen alasti tänavale, siis tuleb politsei juurde ja võtab mu kinni! See on ju ühiskondliku korra eiramine, rikkumine…

KK: Kas see oleks siis veidike sama nagu hulkuvate koertega?

DK: Täpselt sama lugu! See on inimest alandav, kui meie linn lubab, et tänaval on hulkuvad keorad.

KK: Aga mis saab siis, kui kerjus ei taha minna sinna varjupaika?

DK: (kosmilise võõrandumistundega hääles) Mina ei saa teist aru lihtsalt! Teile meeldib, et tänavad on kerjuseid täis?

KK: Aga miks politsei kerjuseid võib ära koristada, aga teid ei või?

DK: Sest ma ei riku ühiskondlikku korda. Kui ma rikun korda, siis politsei võtab mind kinni.

TV: Aga mida see politsei füüsiliselt peab selle kerjusega tegema?

DK: Vabandage, vabandage. Kui inimene kukub tänaval kokku südameatakiga, siis helistatakse kiirabisse ja viiakse minema, vastu tema tahtmist.Ta viiakse haiglasse ja hiljem on ta tänulik veel.

KK: Aga kas seal teie kinnipidamiskohas tehtaks kerjused terveks, nii nagu haiglas tehakse terveks südameataki saanud?

DK: Jah. Peab…

TV: Palun rääkige, mismoodi tehakse kerjused terveks!

DK: … peab pesema puhtaks! Ja (õudusega) Ma ei saa lihtsalt aru teist! Meil on ju olemas kodutute varjupaigad, visake nad siis välja sealt, palun! Kas teil oleks siis lihtsam, kui nad sureks ja külmuks ära tänaval? (Ja justkui omaette) Seda on paljud targad inimesed rääkinud, et eestlane on pagan oma mentaliteedilt. Te pole kristlikud inimesed!

Allikas: Eesti Ekspress (Krister Kivi, Tarmo Vahter)

Advertisements

Abdul Turay: Keskerakonnast ja kohalikest valimistest aka. Pyrrhose võit

In Uncategorized on 23. okt. 2009 at 13:21
Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et valimiskampaania käigus tõukas Savisaar oponendid endast veel rohkem eemale. Võimalik, et nii laskis ta põhja ka oma võimaluse tõusta ihatud peaministriametisse.
Tallinn tõi pühapäeva õhtul kuuldavale kollektiivse ängi- ja masendusohke. Kõik teadsid, millised tulevad kohalike valimiste tulemused, ent ometi ei tahtnud inimesed seda uskuda.

See oli ülekaalukas võit, Keskerakonna täielik triumf – või vähemalt nii tundus. Nad said Tallinnas absoluutse enamuse, 53,5 protsenti häältest, mida oli rohkem kui eelmisel korral.

Kogu riigis tõmbas Keskerakond endale 31,1 protsenti häältest. Kui selline tulemus oleks olnud parlamendivalimistel, oleksid nad riigikogu suurim fraktsioon.

Mis Tallinna puutub, siis ühes asjas ma eksisin: Savisaar ei ole «peaaegu» vaikiva enamuse liider. Ta ongi vaikiva enamuse liider.

Tallinn on väärt saak ning linnapeana püsib Edgar Savisaar sisepoliitikas endiselt olulise tegijana. Nii tugevalt tsentraliseeritud maal nagu Eesti tähendab see, et tegeliku võimu ja mõju poolest jääb ta alla vaid Ansipile.

Paljud inimesed olid tulemusega rahulolematud. Ma olen kindel, et lugejad teavad vähemalt mõnda kaastöötajat, kes ilmus järgmisel päeval tööle, kulm kipras.

Usutavasti olete kuulnud kampaaniast, et panna tallinlased registreerima ennast mõnda muusse Eesti piirkonda, või naljatamisi esitatud mõttest lammutada Lasnamäe ja jätta nii Savisaar toetuseta.

Asjad võiksid aga olla palju hullemad. Mõnes muus riigis ongi.

Keskerakond võiks valitseda kogu Eestit. Õigemini, ta valitsekski kogu Eestit, kui poleks parteinimekirjadega valimissüsteemi.

Sugugi mitte kaugel asub maa, kus valitseb üks erakond, valitseb raudse käega, ja on seda teinud viimased kaksteist aastat. Valitseval erakonnal on mandaat teha, mida ta vaid soovib. Opositsioon võib muidugi kurta ja kurdabki, aga ei saa midagi ette võtta, sest enamik parlamendiliikmeid kuulub valitsevasse erakonda. Sellel maal pole kirja pandud põhiseadust, nii et valitsev partei võib vähemalt teoreetiliselt kehtestada riigis kas või üheainsa seadusega totalitaarse korra.

Enamik rahvast erakonna poolt ei hääletanud. Erakond kogus viimastel valimistel vaid 35,3 protsenti häältest, mida oli kõigest kolm protsenti enam kui peamisel opositsioonierakonnal.

Selline süsteem valitseb Suurbritannias sellepärast, et nii on asjad alati olnud.

Viimane kord, mil meil oli valitsus, mille poolt oli hääletanud enamik rahvast, oli 1945. aastal, kui valimised võitsid edumeelse poliitilise programmiga välja tulnud leiboristid, kes kogusid 51 protsenti häältest.

Suuremas osas ingliskeelsetes maades kehtib enamussüsteem: igas ringkonnas võidab kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli. Teised erakonnad võivad ülemaaliselt jääda teiseks, kolmandaks või neljandaks, aga saada väga vähe või mitte ühtegi kohta.

USAs on see emamaalt üle võetud süsteem tinginud ainult kahe partei olemasolu. Suurbritannias on erakondi kolm, kuigi tegelikult võiks kõnelda pigem kahest ja poolest. Kõigil valimistel on tegemist eheda mehhiko vastasseisuga, milles osalevad kaks täiskasvanut ja üks kääbus. Kääbus jääb alati kaotajaks.

Eestis jagatakse kohad erakondadele selle alusel, millise osa valijate poolehoiu nad võitsid. See süsteem soosib rohkete erakondade olemasolu, poliitilisi sobinguid ja koalitsioonivalitsusi

Aga selles asi ongi – Eesti valimissüsteem on mõeldud peatama selliseid inimesi nagu Savisaar. Ja sellega tuleb see hästi toime. Proportsionaalse süsteemi üks eesmärk on vältida leiba ja tsirkust tõotavate populistlike liidrite tõusmist võimule. Me võime seda nimetada vaikiva enamuse türanniaks.

Eesti parteinimekirjade süsteemi, mida kutsutakse ka d’Hondti süsteemiks, mõtles välja üks Ameerika rajajaid Thomas Jefferson. Seda kasutati Kongressi kohtade jaotamisel. Jefferson vihkas demagooge ja populiste.

Proportsionaalse süsteemi tõttu peab Savisaar selleks, et tõusta riigijuhiks, tegema koostööd teiste erakondadega. Ta teab seda.

Möödunud nädalal, vahetult enne valimisi, pakkus Savisaar teistele linnapeakandidaatidele koostöölepet. Pakkumine lükati tagasi. Küünikud aga mõistsid asja valesti – ma olen kindel, et Savisaar mõtles seda tõsiselt. Ta tõepoolest soovis, et teised kandidaadid leppega ühineksid. Ta pidanuks teadma, et pakkumine lükatakse tagasi, aga ta arvas, et tasub vähemalt proovida. See seletab ka tema sellenädalast pöördumist Rahvaliidu poole.

Võiks ju arvata, et pärast niisugust triumfi jätkab Savisaar innukalt Tallinna juhtimist, rõõmustades teadmise üle, et vähemalt pealinnas on tal kindel rahva mandaat.

Vale – ta mõtleb juba 2011. aastale. Talle meeldib olla linnapea, aga ta tahab olla peaminister. Või õigemini – ta lausa ihkab olla peaminister.

Ma võin ennustada, et 2011. aastale eelnevatel kuudel jätkub sama liin.

Keskerakond teeb teistele koostööettepanekuid ja teised lükkavad need sama järjekindlalt tagasi. Kui just mõni neist teistest erakondadest kokku ei varise, muutub see lausa laviiniks.

Kindel võib olla selles, et kui Keskerakond saab järgmistel parlamendivalimistel kõige rohkem hääli, süüdistab Savisaar neid ebademokraatlikkuses, kui ta ikka võimule ei tõuse.

Proportsionaalsel süsteemil on kahtlemata vigu. See soodustab poliitiliste tehingute sõlmimist. See sunnib erakondi esile tõstma kandidaate, kes on noored ja köitvad, aga kel pole tahtmistki rahvast teenida.

Ma ei hakka pikemalt kõnelema Keskerakonna valimiskampaaniast. Piisab, kui öelda, et see oli tundetu, jõhker, labane ja väär.

Kampaania käigus võis Savisaarel õnnestuda peaaegu võimatu. Ta tõukas oponendid endast veel rohkem eemale. Võimalik, et ta laskis lõplikult põhja võimaluse koostööks tema ja teiste erakondade vahel ning seega ka võimaluse tõusta lõpuks nii väga ihatud peaministriametisse.

Pärast võitu roomlaste üle Heraclea lahingus olevat kreeka väejuht Pyrr­hos öelnud: «Veel üks selline võit ja ma olen kadunud.»

Eelseisvatel kuudel ja aastatel võib juhtuda, et inimesed heidavad pilgu Keskerakonna triumfile äsja selja taha jäänud valimistel ning leiavad, et see oli Pyrrhose võit.

Allikas: Postimees