Est Land

Archive for 30. sept. 2009|Monthly archive page

Heimar Lenki peeti Võrus poevargaks

In Eesti meediast on 30. sept. 2009 at 10:06

Riigikogu liige Heimar Lenk sattus pühapäeval Võru supermarketis piinlikkusse olukorda, kui turvamehed tuntud telenäo pisivarguse kahtlusega turvaruumi eskortisid, kirjutab Risto Berendson ajalehes Postimees.

Lengi sõnul oli ta pühapäeval parajasti teel kohtumisele valijatega, kui ta Võrus Maxima kaubanduskeskusesse süüa ostma läks. «Tegin oma ostud ära ja tõstsin juba asjad autosse, kui mulle meenus, et unustasin osta ühe ilusa sajakroonise Leedu lipsu,» rääkis Lenk. «Sellepärast ma poodi tagasi läksingi, kuigi tagantjärele targana poleks pidanud minema.»

Lengi sõnul oli tema ainus viga selles, et ta kauplusesse naastes ei võtnud ostukorvi. Teel kassasse köitsid Lengi tähelepanu aga kampaaniahindadega müügil olnud deodorandid ja lõhnavesi.

Lenk märkis, et tal oli kaasas fotokott, mida ta kalli aparatuuri tõttu kunagi autosse maha ei jäta. «Nii ma tegingi koti lahti, panin kaks deodoranti ja lõhnavee sinna kaamera peale ning maksin nende eest kassas ilusti ära,» rääkis Lenk.

Probleem tekkis kassast väljudes, kui kaubanduskeskuse kaks turvameest Lengi peale häält tõstsid ja teda ostukorvi kasutamata jätmises süüdistasid. Lengi sõnul eskorditi ta turvatuppa, kus tema fotokott läbi vaadati ja veenduti, et mees ei ole midagi varastanud.

Maxima kinnitusel neil Lengile pretensioone pole.

Allikas: Postimees

Selle nädala nagu kaks tilka vett- Villu Parvet ja Urmas Paet

In consiglieri on 26. sept. 2009 at 11:06

Alati, kui kedagi süüdistatakse, asub inimene eitama. Nii ka need mehed. Väidetakse midagi arusaamatusest ja hiljem võetakse omaks ehk ollakse kohanenud. Mida annab inimesele üldse valetamine või valehäbi? Miks Parvet ei võinud tõdeda, et jah, tegin tõesti pornofilme ja jätsin osalejatele maksmata? Miks on vaja veel hämada midagi komöödiafilmidest?

Või Paet, ole aus ja vasta korrektselt. Nagu mees. Et sõnum ei tulnud Euroopa Komisjonist, käsk tuli Venemaalt. Me pidime alluma või kasulik on aegajalt suurriikidele pugeda.

Antud valetamine maksab ilmselt mõlemale mehele koha- kas maine osas või sõna otseses mõttes.

Villu Parvet pornot tootmas

In Eesti meediast on 25. sept. 2009 at 22:11

Koolitaja Villu Parvet ütles tema ümber puhkenud pornoskandaalist rääkides, et ta ainus viga oli see, et hakkas ise pornovideosid tootma soovides neid veebilehtede tellijale pakkuda. “Suurim vääratus, mida me tegime oli see, et kui me olime veebilehed ära teostanud, need tellijale üle andnud, tekkis meil idee pakkuda ka mingisugust kontendit veebilehele,” vahendavad ERR Uudised Parveti sõnu ETV saates “Ringvaade”.

Ta lisas, et sisumaterjali sooviti pakkuda samade näitlejatega, kellest olid juba tehtud fotod veebilehtedele.

Parvet rääkis, et pornoklippides näitlejatele ei ole võimalik raha pakkuda, kuna videote kvaliteet oli liiga madal ning veebilehtede omanikel ei olnud huvi neid osta.

“Näitlejatega lepiti kõik väga konkreetselt kokku ja kui neid klippe oleks võimalik müüa, siis kahtlemata saaks näitlejad ka tasu,” rõhutas Parvet ja märkis, et tehtud pornoklipid kuuluvad pigem pornograafilise tragikomöödia kategooriasse.

Tõnis Siim: septembris 1944 oleks võinud Eesti põliselanikest tühjaks joosta

In Eesti meediast on 22. sept. 2009 at 12:53

September 1944 ei ole mitte ainult Tallinna “vabastamise” vaid ka suure ning paanilise põgenemise kuu rohkete hukkunutega merel ja maismaal. Maismaal hukkuti põhiliselt Saksamaa pinnal, kus jäädi liitlaste poolt Saksa linnadele sooritatud terroripommitamise alla.

Suur põgenemine 1944

14. septembril alustas Punaarmee pealetungioperatsiooni Riiale. Vältimaks armeegrupi “Nord” kottijäämist andis Hitler 16. septembril korralduse taanduda kiiresti Eestist ja Põhja-Lätist. Sissepiiramisest Saksa põhjaarmee sellele vaatamata siiski ei pääsenud. Kuramaale jäid kotti 26 diviisi rohkem kui 200000 sõduri ja ohvitseriga, kes võitlesid kuni sõja lõpuni. 17. septembri öösel lahkusid Saksa üksused Narva ja Emajõe rindelt Riia suunas. Taandumist jäid katma eesti väeosad, sakslaste lahkumisest neid ei informeeritud. Taanduvate vägede ees ja vahel liikusid tuhanded tsiviilpõgenikud.

Kirjelduste järgi olid nendel päevadel teed ummistunud Tallinna ja lääneranniku suunas liikuvatest põgenikevooridest nii, et kohati jäänud mulje, nagu lahkumas oleks pool Eestit. Kirjanik B. Kangro kirjutab tollasest minekust järgmiselt:

“18. septembril teatasid Saksa võimud ametlikult Eesti loovutamisest. Eestlasi, kes soovivad kodumaalt lahkuda, lubati vastu võtta Saksamaale suunduvatele laevadele. Lõppes randade valve ja tee üle mere oli vaba nendele, kes leidsid koha mõnes mootorpaadis, purjekal või sõudepaadiski, millega riskiti teekond üle Soome lahe ette võtta, hoolimata venelaste patrullpaatidest. Ajal, kui mööda Narva maanteed vene tankid 22. septembril sisse veeresid, käis all rannas kibekiire paatide lahkumine. Põgenemine kestis veel mitu päeva hiljemgi, kui rinne oli juba üle läinud ja uus võim veel polnud suutnud rannavalvet korraldada. Kui põhjarannikult viis põgenike tee Soome, siis Lääne-Eestist ja saartelt otse Rootsi. Meretee Rootsi oli pikem ja ohtlikum. Kui palju paatkondi kinni peeti või teel hukkus, ei ole teada, oli neidki, kes teekonda alustasid ja võõrasse mulda jõudsid. (Bernard Kangro, Eesti Rootsis, Lund 1976)

Ligikaudu iga kümnes põgeneja hukkus.

Kuna põhiosas lahkuti nö. viimasel tunnil, oli hukkunute arv suur, sest merel luurasid ja hävitasid põgenejaid Vene lennukid ning allveelaevad. Väiksemaid, avamerel sõitmiseks vähekõlbulikke paate viis põhja tormine meri. Nendest, kes jõudsid Saksamaa pinnale, said paljud surma liitlaste massiivsete õhurünnakute läbi. Surmasaanute koguarvuks loetakse kuni 10 000. Kuna täpsed andmed puuduvad, nimetatakse sageli hukkunute arvuks 5-10 000. Läände jõudis rohkem kui 70 000 inimest. Põgenike koguarvuna nimetatakse sageli 70-80 000. Kui võtta aluseks suurem arv – 80 000, siis kohalejõudnute hulga määratlemiseks tuleks sellest maha arvata hukkunute arv – kuni 10 000.

Suur põgenemine, mille tippaeg oli 19.-22. september, jätkus septembri lõpuni ning ka veel oktoobri algul. 2. septembril vestlesin Mart Laari “Eesti sõduri” esitluse ürituselt EÜS-s emeriitprofessor Helmut Piirimäega, kes ütles, et kui rinne oleks kauem paigal püsinud, võinuks Eestisse jääda ainult pool miljonit eestlast. Teed olevat olnud tihedalt põgenikevoore täis. Tema 14-aastase poisina oli samuti isa ja emaga alustanud hobusevankril Põltsamaa lähedalt talust teed lääne suunas, kuid peale mõne­tunnilist sõitu oli isa suunanud hobuse kõrvalteele metsa ja öelnud: “Keegi peab siia ka jääma. Kui kõik eestlased ära lähevad, jääb Eesti vaenlasele.” Tollal 14-aastane Helmut öelnud isale, et kui me edasi ei lähe, siis jääme ju bolševike kätte ja ärgitanud isa edasi sõitma, kuid isa otsus oli olnud lõplik. Me ei tea, milliseks oleks Helmuti saatus kujunenud Läänes, kuid siin on ta teinud palju kasulikku ja olnud rasketel aegadel eeskujuks suveräänse mõtlemisvõime säilitajana paljudele ajaloolastele, sõpradele ja tuttavatele.

Eesti – Teise Maailmasõja üks kaotajariikidest.

Eesti kaotas Teises Maailmasõjas hukkunute, põgenike, küüditatutena veerandi oma elanikkonnast – u 280 000 inimest. Mõlemad totalitaarrežiimid kasutasid eestlasi ära oma eesmärkide huvides. Eesti kaotas kõik oma põlised vähemusrahvad – baltisakslased, rootslased, sõjaeelsed juudid ning 5,2% territooriumist.

Võinuks minna veelgi halvemini.

Stalinil kõige õelamaid plaane eesti põlisrahvast lahtisaamiseks siiski polnud. Muidu võinuks ta toimida sama kavalust kasutades, nagu Poolas Varssavi ülestõusu ajal augustis-septembris 1944, kus ta tülikatest poola rahvuslastest lahtisaamiseks peatas Punaarmee edasitungimine seniks, kuni sakslased olid saanud ühele poole Poola rahvuslaste vastupanu murdmisega. Selle käigus hukkus ligi 200 000 Poola patriooti ja Varssavi linn suures osas hävis. Kui septembris 1944 oleks Stalin sama kavalust kasutanud ka eesti rahvuslastest lahti saamiseks ja kaheks nädalaks peatanud rinde edasiliikumise, oleks Eestist lahkujaid olnud mitte 75000 vaid tõenäoliselt u. 200 000.

Sellisel hulgal kõige aktiivsemate ja elujõulisemate inimeste lahkumine kodumaalt oleks viinud hiljem kiirele ümberrahvastamisele ja suurema osa Eesti territooriumi muutumisele rahvastiku koosseisult tänase Ida-Virumaa taoliseks piirkonnaks. Eesti taasiseseisvumine pärast impeeriumi kokkuvarisemist 1991. aastal poleks sellise rahvastiku koosseisu puhul enam kõne alla tulnud, nii nagu see osutus võimatuks Karjala jaoks, kust Soome valitsus oli sõja lõpul deporteerinud ja põgenema ärgitanud suurema osa põlisrahvast, üle 400 000 inimese. Kui 1991. aastal kokkuvarisenud hundi, st impeeriumi kõht lõhki lõigati, astusid sealt välja ja iseseisvusid paljud rahvad ja isegi riigid, keda varem iseseisvatena pole kunagi eksisteerinud. Kahjuks polnud aga nende hulgas Karjalat – ja seda Soome kunagise “targa” kaitsepoliitika tagajärjel, mida Eestis siiani kriitikavabalt imetletakse ja eeskujuks seatakse!

Allikas: syndikaat.ee

Mõtlev mõeldes venelastest kui Eesti vabastajatest

In Meedias kommenteerijad on 22. sept. 2009 at 09:25

Need, kes siin Metlevit siunavad või otse öeldes sõimavad, on nõukogude inimesed. Venelased on liialt kaua pidanud elama riigis, kus kehtis ainult üks ÕIGE ARVAMUS. Kui nendele öeldakse, et vene väed vabastasid Tallinna, siis pole nad võimelised edasi mõtlema.

Oli küll nii, et sakslased okupeerisid Eesti ja vene väed kihutasid sakslased Eestist minema. Tallinnast olid sakslased lahkunud enne venelaste tulekut ja Toompeal lehvis Eesti lipp.

No jah, Vene vägede survel lahkusid sakslastest okupandid. Eestlastel poleks kahju venelasi vabastajateks nimetada, kui nad ise poleks Eestit okupeerinud, vaid oleksid vabastajatena lahkunud.

Mõelge nüüd, kui teie korterisse tungivad röövlid ja te kutsute politsei, et röövlitest vabaneda ja politsei ajabki röövlid põgenema, kuid jääb viiekümneks aastaks teie korterisse elama, kusjuures teie peate elama nn uue peremehe näpunäidete järgi, et mitte trellide taha või Siberi avarustesse sattuda.

Allikas: Postimees RU

Venekeelse Postimehe tsensuur

In consiglieri on 21. sept. 2009 at 17:56

Alljärgneva kommentaari vene keeles kustutas venekeelse Postimehe tsensuur ära. Seega asetasin ta sinna uuesti.
Mida mõtlevad küll sellised inimesed, kes töötavad venekeelses Postimehes? Kuidas oleks võimalik selle kustutajaga kohtuda? Teda näha? Temaga rääkida? Arutada elust. See oleks tore.

Teema: Sergei Metlevi kiri saadikule

“selline poiss. venelane, kes julgeb mõelda. venelane, kes julgeb öelda. venelane, kes julgeb erineda. venelane, kellel on arvamus. oma arvamus. Eesti uus generatsioon. Respekt! Tere tulemast Sergei!”

“такой мальчик. Русский, кто смеет думать. Русский, кто осмелится сказать. Русский, кто осмеливается отличаются. Русский, который имеет свое мнение. свое мнение. Новое поколение Эстонии. Респект! Добро пожаловать Сергей!”

Ja lõpetuseks. Lihtsalt mõtlemiseks. See kommentaar oli esimene ja osutus ka kõige populaarsemaks. Tehkem omad järeldused inimeste kohta, kes loevad venekeelset Postimeest.

Инженер

21.09.2009 10:18

Вот выродок.. Даже Женю переплюнул.. Он, наверное, не вкуорсе, сколько советских солдат полегло в Эстонии. Плюнул бы в лицо

Плохой PR, плохо кончишь

-32 -1 +1 +422

Sergei Metlevi kiri Venemaa suursaadikule

In Sergei Metlev on 21. sept. 2009 at 09:53

“Lugupeetud härra saadik!

Venemaa Tallinna saatkonna pressiteenistus teatas eelmisel nädalal, et Teie ja Teie kolleegid kavatsevad asetada 22. septembril „Tallinna Saksa vägedest vabastamise 65. aastapäeva puhul“ pronkssõduri jalamile pärjad. Mind paneb imestama, et Te olete valinud oma aktsiooni tarbeks just selle kuupäeva, kuigi Saksa väed olid Tallinna maha jätnud juba mõni päev varem. 18. september 1944 nimetas presidendi kohusetäitja prof. Jüri Uluots laialdase koalitsiooni baasil uue valitsuse, mille etteotsa kinnitati Otto Tief. See valitsus deklareeris Eesti Vabariigi olemasolu de facto, samuti kinnitas tema neutraliteeti käimasolevas sõjas. 22. septembril 1944 vallutas pealetungiv Punaarmee Tallinna, mille Saksa okupatsiooniväed olid juba mahajätnud, kuid kus nad kohtasid eestlaste vastupanu. Riigis tegutses seaduslik Otto Tiefi valitsus ja Pika Hermanni tornis lehvis sini-must-valge lipp. Punaarmee sõdurid rebisid meie rahvuslipu vardast maha ja panid selle asemele punalipu. Sel päeval algas Eestis teine Nõukogude okupatsioon. 2007. aastal kuulutas riigikogu 22. septembri Vastupanuvõitluse päevaks, millega mälestatakse isamaa kaitsjaid, kes võitlesid natsionaalsotsialistliku ja kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu. Sel aastal võtavad kooliõpilased ja tudengid osa pidulikust üritusest Vabadussamba (Vabadussõja võidusammas) juures, kus mälestatakse hukkunuid ja avaldatakse tunnustust Eesti vabaduse eest võitlejatele. Ka meie kavatseme sellest koos sõpradega osa võtta. Lugupeetud Nikolai Nikolajevitš! Tänane Venemaa deklareerib kõigil tasemetel oma erinevust Nõukogude Liidust ja eitab sidet kommunistliku režiimiga. Kutsun Teid üles asetama samuti 22. septembril pärga Vabadussamba juurde, et rõhutada sellega uue demokraatliku Venemaa väärtusi, mis on vaba kommunistlikkust ikkest ja piisavalt tugev, et tunnustamaks minevikuvigu. Ilma kahtluseta saaks sellest sammust kui märk uuest leheküljest Eesti-Vene suhetes ja see suudaks veenda Eesti elanikke selles, et Venemaa on muutunud paremuse poole ja ei kanna endas agressiivseid plaane meie riigi suhtes nagu see oli aastatel 1939 ja 1944.

Loodan Teiepoolsele mõistmisele!

Lugupidamisega,

Sergei Metlev

Abiturient.

Eesti kodanik.”

Kilk: Eurot ei tule ja Savisaar kukub

In Eesti meediast on 19. sept. 2009 at 13:16

Ärimees Rein Kilgi ennustusel lükkub euro tulek mitu aastat edasi, Ansipi valitsus püsib järgmiste valimisteni ning Savisaar Tallinnas uuesti võimule ei saa. Kilk ütles Õhtulehele, et oktoobrivalimistel Edgar Savisaar Tallinnas absoluutset enamust ei saa ning kaalukeeleks linnavalitsuse moodustamisel saavad sotsid. Nende kogutud häältele korraldatakse Keskerakonna, Reformierakonna ja IRLi poolt kiiroksjon, mille võidavad Reform ja IRL. imees Rein Kilgi ennustusel lükkub euro tulek mitu aastat edasi, Ansipi valitsus püsib järgmiste valimisteni ning Savisaar Tallinnas uuesti võimule ei saa. Kilk ütles Õhtulehele, et oktoobrivalimistel Edgar Savisaar Tallinnas absoluutset enamust ei saa ning kaalukeeleks linnavalitsuse moodustamisel saavad sotsid. Nende kogutud häältele korraldatakse Keskerakonna, Reformierakonna ja IRLi poolt kiiroksjon, mille võidavad Reform ja IRL.

Hoolimata kindlatest lubadustest me tänavu ega paraku ka järgmisel aastal euronõudeid ei täida, sest selle aasta eelarvedefitsiit tuleb üle 4% ja 2010. aastal üle 6%, pakkus Kilk.

Ka arvas ta, et spekulatsioonid, nagu vahetuks valitsus pärast oktoobrikuiseid kohalike omavalitsuste valimisi, ei pea paika. “Julgen väita, et oleme praeguse valitsusega õnnistatud kuni järgmiste riigikogu valimisteni, mis teadupärast toimuvad märtsis 2011,” ütles Kilk.

Lisaks soovitab Kilk inimestel kiiresti arsti juurde minna, sest ta
ennustab tervishoiusüsteemis tasuliste teenuste kallinemist.

Eve Ernis: Kas “rahvuslane” on saanud sõimusõnaks?

In Eesti meediast on 18. sept. 2009 at 09:07

Miks kasutatakse mõistet „rahvuslane” vahel sõimusõnana? Kas see ei tähenda mitte seda, et armastad oma kodumaad, oma rahvast, oma kultuuri, oma keelt? See on ju sobiv? Miks sellel sõnal siis halb kõla on? Üks minu sugulastest oli metsavend. Metsas ta haigestus, pidi ennast varjama kodutalu niiskes keldris ja seejärel suri tuberkuloosi. Ta oli sunnitud ennast peitma, sest sõdis oma väikese Eesti eest, kuid kaotas selle „oma” sõja suuremale ja vägevamale. Kas meie metsavennad olid rahvuslased? Paljud said pagema kaugemale sellesama vägevama võimu eest. Kas nad olid rahvuslased? Kas nad selle tõttu pidid kartma uue võimu repressioone? Võib-olla, aga võib-olla mitte! Kuid neil oli hea võimalus põgeneda, selle asemel et redutada metsas pidevas hirmus. 2002. aastal sain välismaal esimest korda kokku ühe kunagise põgenikuga. 1940 oli ta veel laps, kes ei saanud kindlasti täielikult toimuvast aru. Kuid minuga kohtudes oli ta etteheitev ja süüdistav. Ta polnud rahul sellega, et me oma riigi nii lihtsalt käest ära andsime. Kuid mulle tundus, et ta otsib õigustust oma vanemate tolleaegsele otsusele. Kas ta oli seda süütunnet endaga üle kuuekümne aasta kaasas kandnud? Sel juhul peame küll nendele kunagistele põgenikele ainult kaasa tundma. Nad on nagu taimed, mis on välja rebitud koos juurtega kodumullast ning istutatud potti kaugel maal. Neil on küll turvaline ja hea olla, kuid ikkagi see ei ole nende kodu. Meie, kes me siia jäime, oleme reaalselt oma ajaloos kõik keerdkäigud kaasa teinud. Sõda, küüditamised, vangilaagrid. Läinud ja tulnud. Paljud praegused pensionärid on sündinudki võõras ühiskonnas. Kasvanud üles, kuulates ja rääkides valesid. Oma rahvustundeid oleme saanud demonstreerida ainult koduseinte vahel. Seegi polnud iga kord turvaline. Sellisel juhul jäid ainult mõtted. Neist, kes julgesid olla avalikult rahvuslased, said dissidendid. Inimesed, kes ei kartnud tõtt rääkida ka repressioonide ja vangilaagrite hirmus. Neid polnud vähe. Minu jaoks olid need inimesed rahvuskangelased. Praegu aga, elades vabas ühiskonnas minu omal maal, oma rahva hulgas, on mul mõnikord valus kuulata avalikus televisioonis ja ajakirjanduses võimenduvat arvamust, et eesti inimene on paha ja pealegi liialt „rahvuslane”. Seesama eesti inimene, kes kogub miljoneid haigetele lastele, annetab õnnetutele loomadele, viib oma kasutatud asju veel vaesematele, jätab tühjaksjoodud pudeli pingi peale pudeli -Vovkale. Kes siis ikkagi on see rahvuslane? Kas ta on see „paha eestlane”, kes julgeb rääkida tõtt, mis ei olegi alati meeldiv. Või on ta inimene, kes igal pool oma rahvuslust demonstreerib? Või on lihtsalt Eestit armastav inimene, üks meie hulgast.

Eve Ernis, pensionär

Johannes Kass lülib Keskerakonna venemeelset poliitikat ja astus erakonnast täna välja

In Eesti meediast on 17. sept. 2009 at 17:19
Eesti NSV ülemnõukogus Eesti iseseisvuse poolt hääletanud Johannes Kassil sai Keskerakonna Vene poliitikast kõrini ja ta otsustas erakonnast välja astuda.
Täna luges Pärnu linnavolikogusse kuuluv Kass volikogu istungil ette avalduse, milles palus end Keskerakonna nimekirjast kustutada.

“Viimastel aastatel on Eesti Keskerakonna liidri ja juhtkonna tegevus vastuolus Eesti põliselanikkonna huvidega,” rääkis Kass. “Ei taheta hinnata Eesti rahva ennastsalgavat võitlust stalinliku Venemaa vastu. On unustatud, kui laastav ja kannatusi tekitav oli 50 aastat Nõukogude okupatsiooni, mille jooksul toimus sihikindel Eesti rahvastiku koosseisu muutmine, mille taaka nüüd me kõik kanname.”

Kass kõneles, et üha sagedamini vastandub Keskerakond end valitsusele ja Eesti Vabariigi poliitilisele suunale. Ta tõi näiteks erakonna vastuseisu Euroopa Liiduga ühinemisele, kuid samas europarlamenti kandideerimise, “pronksiööl” valel kaevikupoolel olemise ja üha suurema semutsemise venekeelse elanikkonnaga, kellest enamus on Kassi hinnangul sisuliselt viies kolonn.

Kass avaldas imestust, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar käitub nagu riigijuht ja ajab iseseisvalt kahtlast välispoliitikat meile ohtliku idanaabriga. Ta leidis, et Keskerakonna liidri ja juhtkonna tegevus on Eesti riiklust ohustav ja seestpoolt õõnestav, ning palus end seetõttu Keskerakonna nimekirjast kustutada.

Kass ulatas oma lahkumisavalduse ja liikmekaardi Keskerakonna Pärnu organisatsiooni esimehele Mart Viisitammele. Keskerakonna liige, kuid linnavolikogu keskfraktsiooni mitte kuuluv Koit Pikaro plaksutas.

Kass oli üks Pärnumaa Rahvarinde asutajatest ja Eesti NSV ülemnõukogu liige, kes 1991. aasta 20. augustil Eesti iseseisvuse poolt hääletas. Praegu kuulub ta linnavolikogusse, kuid eelseisvatel valimistel ta enam sinna ei kandideeri.

Allikas: Pärnu Postimees