Est Land

Archive for 1. apr. 2010|Monthly archive page

SERGEI METLEV: Eesti ajalugu läbi vene noorte silmade

In Eesti meediast on 1. apr. 2010 at 00:54

Austatud vabadusvõitlejad, kallid kohalviibijad! Täna räägin Teile ajaloo õpetamisest vene koolides ja sellest, kuidas ajaloo sõnastamine mõjutab inimeste hoiakuid. Püüan otsida probleemile ka lahendusi.

Tihti küsime, miks venekeelsed noored oma valdavas enamuses ei tea Eesti ajalugu ja peavad Eesti ajalooga seotud tähtpäevi võõrasteks. Meil on ju üles kasvamas terve põlvkond vene noori, kes ei ole elanud Nõukogude Liidus ühtegi päeva ja on omandanud hariduse Eesti Vabariigis.

Paar päeva tagasi kogesin, mida tähendab ajaloost mitte aru saada.

25. märtsil oli Vabaduse väljakul noorteühenduste eestvedamisel süüdatud rohkem kui 20 000 kuunalt, et mälestada märtsiküüditamise ohvreid. Noorteühingu Avatud Vabariik venekeelsete noortega võtsime aktiivselt osa küünlate süütamisest. Pärast seda, kui kõik oli valmis, sõitsin trolliga koju ja kuulsin järgmist juttu: “Nägid või, seal kogu Vabaduse väljak on küünlaid täis! Huvitav, mida need eestlased seal tähistavad?” Reisija tuttav arvas, et see on mingi järjekordne eesti natsionalistide mälestamine ja tema läheb kindlasti 9. mail pronkssõduri juurde ennast näitama.

Nad olid tavalised venekeelsed noored, võib-olla alles lõpetavad gümnaasiumi. Muidugi tekkis mul ebameeldiv tunne, aga ma siiski saan aru, et selles peaaegu ei ole nende noorte süüd.

Kõik see tuleneb koolist ja ka perekonnast, pluss vaenulik Venemaa propaganda, mis valitseb meie venekeelses inforuumis.

Võtan vaatluse alla kooli. Ajalugu koos ühiskonnaõpetusega mängivad tähtsat rolli õpilase maailmavaate kujundamisel inimesena ja kodanikuna. Neis tundides tutvub õpilane vaba ühiskonna põhiväärtustega ja saab baasteadmisi oma riigi ja maailma ajaloost, et edasi iseseisvalt analüüsida ja kujundada oma arvamust.

Mis siis on vene koolides ajaloo õpetamisega valesti, miks venekeelsed õpilased ei saa tihti aru Eesti ajaloo pöördepunktidest ja langevad vaenuliku propaganda ohvriteks?

Väga paljud ajalooõpetajad, Ida-Virumaal absoluutne enamus, ei ole omandanud oma haridust Eestis ja paljud tulid siia nõukogude ajal. See tähendab ka seda, et nende riigikeele oskus on vilets, järelikult kasutatav infoväli on venekeelne ja sidemed eestikeelse keskkonnaga on nõrgad, meelsusest rääkimata.

Nende ajalooõpetajate võimalused osaleda kursustel on samuti piiratud, eeskätt keelebarjääri tõttu. Ainult väga vähesed tegelevad tõsiselt keele õppimisega ja soovivad aktiivselt osaleda ühiskonna elus.

Olles nõrgalt integreeritud Eesti ühiskonda, hakkab õpetaja tundma, et teda diskrimineeritakse keele pärast. “Miks ma pean õppima eesti keelt, kui olen aastaid kasutanud oma töös ainult vene keelt,” võiks öelda ta.

Aga ametikoht siiski nõuab riigikeele oskust. Ja nüüd on käes moment, mil õpetajal tekkib konftlikt riigi ja ühiskonnaga, just siit algavad tõsised probleemid.

Arvestades ajalooõpetuse iseloomuga, ajalugu ju eeldab materjali ja selle tõlgendamise rohkust, on võimalik üsna lihtsalt ja karistamatult külvata vaenu ajaloo põhjal, viia õpilasi esksiteele, põhjustades nende seas konfliktseid meeleolusid puudulikku info edastamise kaudu või ühe vaatenurga maassiivse pealesurumisega.

Kui tuleb õppekava järgi rääkida Vabadussõjast, massilistest repressioonidest, taasiseseisvumisest, siis võib seda ju üldse ignoreerida, mainides tunnis ainult paari asja. Kes hakkab eriti huvi tundma, kui õpetajal on selle teema osas kõik paberid täidetud ja hinded olemas?

Pean ütlema ausalt, et minu koolis ei saanud ma ajaloo tundide raames peaaegu mingisuguseid teadmisi näiteks Vabadussõjast. Ma tean sellest ainult tänu raamatutele, mida ise lugesin, ja keegi ei aidanud mind õppematerjali otsimisel. Ja see on päris tavaline pilt. On väga kahetsusväärne, kui mõni pedagoog püüab mitte ainult agressiivselt suunata õpilaste arvamust ajaloost, vaid ka keeldub toetama huvi, mis võib tulla õpilaselt.

Õpetaja tähtsaim roll on hoida ja edastada õpilastele aineteadmiste kõrval selliseid väärtusi nagu sallivus, vabadus, kodanikuvastutus, oma isamaa austamine. Muidugi, isamaa ei ole ainult pind, võim ja rahvas, see on ka keel, kultuur, mentaliteet, ajalugu.

Kui ta seda rolli ei ole võimeline või ei taha täita, siis tema koht ei ole koolis. Ma ei vaidle vastu sellele, et igaühel on õigus omada ja avaldada oma arvamust, aga las sellised õpetajad kasutavad sõnavabadust negatiivses võtmes väljaspool meie vene koole ja üldse õppeasutusi.

Perekonnasisesest õhkkonnast rääkida on päris raske, igas peres on see ju unikaalne. Alguses rääkisin sellest, et õpetajatel tekkivad konflitid riigi ja ühiskonnaga, sest nad on saanud hariduse väljaspool Eesti territooriumi, ei oska riigikeelt, sotsiaalne baas on vilets ning maailmavaade takerdus nõukogude aega. Samas olukorras on tuhanded teised inimesed, kes küll õnneks ei tööta koolis.

Vanemate hoiakud mõjutavad tugevalt ka lapsi. Mul on alati väga kahju, kui ma saan oma tuttavatelt teada, et neil oli järjekordne konflikt vanematega seoses sellega, et vanemad ei tunnista okupatsiooni, kuid laps ei saa nendega nõustuda. Ta küsib: kuidas võib üks täisväärtuslik iseseisev riik lihtsalt mõne päevaga otsustada, et ei soovi enam olla iseseisev. Ja skandaal ongi alanud.

Võib olla tekkis teil juba küsimus, mida me saame teha, et vene noored saaksid normaalselt õpida ajalugu koolis ja ühiskonnas oleks mingigi konsensus ajaloo osas?

Minu vastus on selline, et aitab aeg ja sihikindel tegutsemine. Riik saab omalt poolt pakkuda keeleõpet ja seda ta ka teeb, korraldatakse üsna palju õppeseminare ajaloo-ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele ja ka vene keeles.

Usun, et see, kes tõesti tahab normaalselt töötada ja väärikalt täita Eesti Vabariigi õpetaja ametit, õpib keele ära ja rakendab oma oskusi – teadmisi, et panna õpilasi analüüsima ajalugu, tegema iseseivalt järeldusi ning ise selline õpetaja mitte kunagi ei propageeri valet, vaid on tarkuse allikas ja abistaja.

Vene koole on iga aastaga aina vähem ja vähem, sest õpilasi lihtsalt ei ole. Kahe-kolme kooli liitmisel peaksid tööd saama just professionaalsed õpetajad ja riigikeele oskusega. Noored pedagoogid, kes tulevad kooli, on juba hoopis teised inimesed ja muidugi kõik oskavad eesti keelt.

Nagu mainisin, oma rolli mängib ka Venemaa propaganda. Arvestades sellega, et see põhineb müütidel ja valedel me ei saa teha midagi paremat, kui lihtsalt rääkida tõtt. Rääkida sellest, kuidas küüditati tuhandeid inimesi Siberisse, kuidas hävitati iseseisev Eesti Vabariik, kuidas toimus venestamine jne.

Tuleks anda välja rohkem ajalooteemalist kirjadust vene keeles ja avada normaalseid ajaloo internetkeskkondi, mida noored saaksid vabalt kasutada.

Ühiskondlikud diskussioonid ei saa kogu aeg keskenduda vaenlase otsimisele ja maailmavaatelisele vastandamisele. Meie siin Eestis, eestlased ja teiste rahvuste esindajad, peame otsima ajaloolist ühisosa, mis aitaks meile mõista üksteist ja tunda ennast ühe rahvana ning tunda uhkust oma kodumaa üle.

Vabadussõjas võitlesid Eesti iseseisvuse eest eestlaste kõrval juudid, venelased ja teiste rahvaste esindajad. On teada, et sõjas osales umbes 200 juuti ja nende seas oli palju arste, tänu kelle sajad inimesed said edasi elada ja võidelda.

Vabadusristi kavaleride seas on ka vene nimesid, näiteks soomusrongi “Vanapagan” komandör kapten Pjotr Feofanov, kelle julge tegutsemine võimaldas kiiresti vallutada Puikelni raudteejaama ja seega oluliselt parandada Eesti sõjaväe positsioone lahingus.

Kui ühiskonnas luuakse ühine ajalooline vundament, kui koolides lõpeb nõukogude aeg ja ajalugu õpetavad vene noortele profesioonaalsed õpetajad, siis lihtsalt ei saa välismaine propaganda ja ka meie omad šovinistid mõjutada olukorda.

Radikaalide jaoks on oluline, et ka venelaste noorel põlvkonnal säiliks nõukogude inimese mentaliteet ja arusaam ajaloost, sest vaba inimene, kes väärtustab demokraatiat ja oma riiki, ei lase kunagi ennast lollitada. Seetõttu kohe, kui üks kohalik vene inimene julgeb mitte nõustuda näiteks väitega, et okupatsiooni polnud, hakatakse teda süüdistama rusofoobias ja fašismis.

Ma ise olen seda läbi elanud, aga vaatamata sellele mu hüüe vene keelt kõnelevatele Eesti noortele ei ole muutunud: tulge juba üks kord kapist välja, hakkame normaalselt elama! Meid ei ole siin Eestis väga palju ja nagu ütles president Lennart Meri: “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.”