Est Land

Archive for 25. juuni 2009|Monthly archive page

Võidusambast

In Eesti meediast on 25. juuni 2009 at 16:15

Vabadussõja võidusammasLõpuks ometi on auvõlg kustutatud. Meie esiisade auks on sammas püsti.

Vabadussõja võidusammas on Tallinnas Vabaduse väljakul 23. juuni esimestel minutitel 2009 avatud mälestusmärk Eesti Vabadussõjale, mille kaudu Eesti rahvas avaldab austust ja tunnustust kõigile neile, kes on pidanud võitlust Eesti vabaduse ja iseseisvuse nimel.[1] Sammas on 23,5 meetri kõrgune ja koosneb 143 klaasplokist. Projekti autorid on Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.

Realiseerimata kavad

7. juulil 1920 otsustas Tallinna linnavolikogu lammutada Peeter I monumendi Heinaturul (praegusel Vabaduse väljakul). Kuju mahavõtmine lükati edasi ajani, mil on võimalik selle asemele püstitada mõni teine monument. Linna haridusosakonnale anti ülesandeks algatada ülemaaline korjandus ausamba rajamiseks. 10. veebruaril 1922 otsustas Tallinna haldusosakond Peeter I kuju maha võtta ja rajada selle asemele Vabadusplatsi ühes Eesti vabadusvõitlust ja iseseisvust tähistava monumendiga. Peeter I kuju võeti maha 22. aprilli öösel.

Aastal 1922 tegi Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit ettepaneku püstitada Tallinnasse Vabadussõja monument.

Vabadusplatsi arhitektuurilise ja ruumilise kujunduse parendamise eesmärgil korraldati 1937. aastal projektide võistlus. Konkursi võitsid Alar Kotli ja Ernst Kesa, kes kavandasid Jaani kiriku asemele kuuekorruselise Kohtupalee ja selle ette kõrge samba otsa ratsamonumendi.

Praeguse monumendi kavandamine

Aprillis 2001 otsustas linnavolikogu uuesti rajada Vabadussõja Võidusamba ja käivitada selleks monumendikonkursi. Sügisel 2004 esitasid arhitektid planeeringu täienduse, millega monumendi asupaigaks saaks Ingeri bastioni müüride väljakaevamisega Mayeri treppide kõrvale tekkiv tühi plats. Oktoobris 2005 asetati Harjumäele Võidusamba nurgakivi.

15. augustil 2007 avalikustati Vabadussõja võidusamba ideekonkursi võidutöö “Libertas”, mille autorid jäeti esialgu saladusse. Võidutöö kujutas 28 meetri kõrgust monumenti Harjumäe nõlval, mis koosneb postamendist ja selle otsas olevast Vabadusristist. Vabadusristi keskele kavatseti algul raiuda Eesti (Eesti NSV) riigipiiri kontuur, kuid hiljem otsustati traditsioonilise mõõgaga käe ja “E” kasuks. Postamendil on kiri “Eesti Vabadussõda 1918–1920”. Sammas on võidutööl paigutatud nõlvale rajatavale väikesele platsile ning samba taga asub sein, millele süvistatakse lõik president Konstantin Pätsi kõnest. Seejuures valgustatakse kõne alles päikese loojumise hetkel. Žürii esimees oli EELK peapiiskop Andres Põder.

Samba ehitamine

11. juulil 2008 otsustas kaitseminister Jaak Aaviksoo Võidusamba avamise edasi lükata 2009. aastasse

Samba avamine

Sammas avati piduliku tseremooniaga 23. juuni (võidupüha) esimestel minutitel. Avatseremoonial esitati Urmas Sisaski oratooriumPro Patria“, mille sõnade autor on Jaan Lõo.

Allikas vikipeedia

Advertisements

Vene välisministeerium: Eesti lõhestab venekeelset elanikkonda

In Eesti meediast on 25. juuni 2009 at 15:55

live in russia

Vene välisministeeriumi ametnik Aleksandr Tšepurin taunis vene keele mitteadekvaatset staatust Eestis, mis omakorda lõhestab siinset venekeelset elanikkonda. Vene välisministeeriumi välismaal elavate kaasmaalastega tegeleva osakonna direktor Tšepurin väitis ajakirjas Meždunarodnaja Žizn, et Eestis ahistatakse seetõttu venekeelset elanikkonda. “Eestis ja Lätis on võetud järsk kurss mittetituleeritud rahvuste esindajate ahistamisele, et lõhestada venekeelset elanikkonda ja organisatsioone,” kirjutas Tšepurin. “Vene keel on Eestis kuulutatud võõrkeeleks, samal ajal mil rohkem kui 40 protsenti elanikkonnast peab seda oma emakeeleks ja rohkem kui 70 protsenti valdavad seda,” tõi ta välja fakte. “Vene keele kasutamine riigiametites on keelatud.” “Sealhulgas on probleemiks venekeelse ruumi ahenemine; vene keele mitteadekvaatne staatus riikides ja regioonides, kus venekeelne elanikkond on üpris rohkearvuline, jääb teravaks, nagu me näeme eelkõige Ukrainas, Eestis, Lätis ja teistes riikides.” Tšepurin kirjeldas artiklis ka venelaste sattumist piiri taha seoses 19. ja 20. sajandi sündmuste keerdkäikudega. Tema väitel jääb emigreerunud vene kogukond maailmas alla vaid võõrsile siirdunud hiinlastele.

Krista: Miks meie riik ei oska patriotismi äratada?

In Eesti meediast on 20. juuni 2009 at 08:37

eesti lipp

Kui ma vaatan Hollywoodi filme, siis hämmastab mind alati, kuidas seal juba väikesed lapsed, parem käsi südamel, kõva häälega hümni laulavad. Rääkimata sellest, et igal teisel majal ja autol lehvib USA lipp. Kohe näha, et inimesed on uhked oma riigi üle.

Isegi kui see on niimoodi ainult filmis, näitab see siiski, et riigi tasandil tehakse kõik mis võimalik, et rahvast oma maad armastama panna. Politseinikud ja tuletõrjujad on seal kangelased ning neile püstitatakse ausambaid, meil aga on politseinik see viimane, kelle käest kodanik abi paluma läheb, sest kinnistunud on arvamus, et politseinik on loll ja temast niikuinii kasu ei ole.

Samal ajal tehakse Eestis kõik, et me jumala pärast oma riigi üle rõõmu ei tunneks. Kui kusagil avalikul üritusel peaks hümni lauldama, kostub ainult vaikne pomin ja pärast esimest sammu ei kuule sedagi, sest kellelgi pole sõnad peas. Isegi koolilapsed, kel mälu värske, ei tea hümni sõnu ning ei oska kaasa laulda. Lipupäevadel võib majadel lehvivaid lippe ühe käe sõrmedel üles lugeda, sõjaväest kõrvalehiilimine on normiks saamas ja patriotismi peetakse naeruväärseks. Vaatasin kaitseministeeriumi reklaamfilmi vabaduseristist ja vabadusesambast. Kuigi olen kergesti härduv inimene ja silmad on nö märja koha peal, ei liigutanud mind seda klippi vaadates mitte miski. Hoopis igav hakkas. Kuhu jäid suured tunded, võimsad kaadrid, küsin ma? Kui juba patriootlik eestlane ei suutnud sellist filmi lõpuni vaadata, siis ei usu ma, et mõni välismaalane seda vaadata tahab. Kaitseministeeriumi asemel võiks meil parem väike propagandaministeerium olla. Vaadake või Venemaad, Suurest Isamaasõjast on üle 60 aasta möödas, aga rahvas on selle üle ikka veel uhke. Mille üle eestlased uhked on ja mis on see, mida me oma ajaloost rõhutame? 700-aastast orjapõlve ja meie riigi väiksust ning seda, et keegi meid ei mõista. Kus on meie riigi reklaamiagendid, kes kõigepealt meie oma kodanikele uhkust riigi üle süstiksid? Kui me ise oma riigi ja maa üle uhkust ei tunne, kuidas saavad siis teised meid austada?

(delfi.ee vahendusel)

Dmitri Klenski vs. Kivisildnik: Eestlased on aga nagu eriti haruldane haigus, mida esineb kord saja aasta jooksul, arstid vaatavad, imestavad, meelelahutust kui palju, aga peale ei oska keegi midagi hakata.

In Eesti meediast on 19. juuni 2009 at 15:46

Dimiti Klenski majandamas

Dima labane saladus: Kivisildnik teeb lihtsa näite varal selgeks, et Klenskiks saamine on imelihtne — tarvis vaid püsti tõusta ja lolli juttu ajada. Alljärgnevalt olgu selle tõestuseks Klenski kõne.

Pole vaja. Milleks meile Klenski, meil pole teda lihtsalt vaja. Igaüks meist võib vajaduse korral hakata Klenskiks ja teha seda sama hästi kui see tolbajoobi mainega poliitik . Järgnev ajakirjanduslik eksperiment tõestab veenvalt, et Klenski tegemine on väga lihtne, igaühele jõukohane, kuid täiesti kasutu tegevus. Pole vaja teha muud kui püsti tõusta, öelda, et mina olen Klenski ja saan asjadest nii aru. Nüüd hakkasin ma Klenskiks ja alljärgnev on Klenski uudisjutt.

Eesti probleem nr. 1: tundmatu dialekt
Eesti vabariigi põhiliseks probleemiks on eestlased. Eesti küsimus omakorda koosneb neljast valupunktist: esiteks keele puudumine, teiseks kultuuri puudumine, kolmandaks riigi võsastumine ja laiaulatuslik kuritegevus. Ilmselt on liigne lisada, et Eesti probleemi all kannatavad eelkõige kohalikud venelased ja ukrainlased.

Võib öelda, et Eesti venelaste olukord on halvem kui ükskõik millisel rahval mujal maailmas. On selge, et paljud venelased on kannatanud tatari-mongoli ikke, türklaste omavoli või jaapani imperialistide hirmutegude all. Erinevalt eestlastest on mongolid, türklased ja jaapanlased laialt levinud probleemid, mille lahenemiseks on välja töötatud tõhusad meetmed.

Eestlased on aga nagu eriti haruldane haigus, mida esineb kord saja aasta jooksul, arstid vaatavad, imestavad, meelelahutust kui palju, aga peale ei oska keegi midagi hakata. Eestlastega ongi võimatu midagi peale hakata, sest nagu me kõik hästi teame, räägivad eestlased maailmas tundmatut dialekti. Isegi kõige parema tahtmise juures ei saa keegi aru, mis neil viga on. Kiunuvad, aga miks, kurat neid teab.

Eesti probleem nr. 2: eestlased, rahvas puu otsast
Keel keeleks, egiptuse keelt ei oska ka keegi, aga neil on oma kultuur, muumiad, kaamelid ja püramiidid. Vaatad ja süda läheb soojaks. Paraku pole eestlastega võimalik ka kultuuri vahendusel suhelda. Kultuur puudub. On sakslastelt laenatud laulupidu, meie — venelaste — vana hea vodkakultuur, soomlaste arktiline hüsteeria ja ameeriklaste kõhuorjamiskomme. Eesti kultuur on nagu kõverpeegel, mis nurga alt ka ei läheneks, ikka tundub, et kärss on viltu. Solvav ju. Nii äigadki jalaga, kohe hakkab kergem.

Suhtlemine pole eestlastega keeruline mitte ainult keele ja kultuuri puudumise seisukohalt, tegelikult pole eestlasi lihtsalt olemas. Mingid udused tüübid sebivad ringi, aga inimesi, rahvast või mõnda omasugust pole küll kohanud. Siin saab muidugi määravaks eestlaste metslus, ise nimetavad nad ennast küll metsarahvaks, aga siin on tegemist mingi arusaamatusega. Rahva moodustavad inimesed, eestlaste karja aga puu otsast alla ronimata ahvi ja inimese ühised eellased.

Eesti probleem nr. 3: ahvid, kes teevad laulupeo
Eesti on mets, kus sa ka autoga ringi ei sõidaks, on tee ääres mets, igal pool on mets, vahel teest kaugemal, kuid alati ähvardavalt silmapiiril. Sõitke Euroopas ringi, igal pool on majad, linnad, tehased, tohutult autosid. Siin on mets ja lagedad maanteed, kurat teab, kelle jaoks eurooplased need teed siia ehitasid.

Kordan. Eestlased elavad metsas, sõitke Läti poolt Eestisse sisse, mets, tee ääres on silt justkui oleks asula, aga ümberringi on põlislaas, ei ühtki maja, uus silt, ikka võsa. Isegi kaardi järgi natuke suurem linn Pärnu on mets, kus on, tõsi küll, tee ääres tänavavalgustus. Selline ongi Eesti linn, valgustatud mets, ise kiitlevad, et palju parke. Mingu ******!

Mul on teile küsimus, lugupeetud eestlased. Kas see, kes elab puu otsas, möriseb, taob rusikatega vastu rindu ja vohmib banaane sisse, on metsarahva esindaja või lihtsalt ahv? Minu meelest on ahv. On teada juhtum, kus Leipsigi loomaaiast lahtipääsenud makaagid korraldasid laulupeo. Kas paavianid on sellepärast kultuurrahvas? Muidugi ei ole.

Ma pole muidugi kunagi väitnud, et kõik eestlased elavad puu otsas, selleski küsimuses on näha tugevat tagasiminekut. Seoses epideemiliste metsavarguspuhangutega on osa eestlasi sunnitud puu otsast alla kargama ja võsas redutama. Seda võib küll pehmendavalt nimetada kas privatiseerimiseks või sundüürnike küsimuseks, asja olemust see ei muuda. Paljaks varastamine ei ole veel tsiviliseerimine. Pügada saanud pärdik ei ole samuti inimene.

Eesti probleem nr. 4: loomade kuritegevus
Eestlaste kuritegevus on väga laialdane: pettused, reetmine ja ametiseisundi kuritarvitamine– kui mäletsemist võib ametiks nimetada — on üldiselt levinud. Samas on eesti kuritegevus spetsiifiline, terve mõistuse ja juristide arusaamade järgi on tegemist roimaga. Kui panna aga ennast eestlase või hundi seisukohale, siis on tegemist lihtsalt saagi murdmisega. Suurem sööb väiksema ära ja lööb endast pikemale selja tagant kaikaga pähe.

Ometi ei lasta huntidelgi teha, mida nad tahavad, euroopa traditsiooni järgi lastakse hundid viimseni maha. Eestis on muidugi eriolukord, eesti metslased on huntidega solidaarsed, ilmselt on nad sõlminud pakti või koostöölepingu ja jagavad saaki kvootide alusel. Hunte ju Euroopas ei ole, siin aga on nad vene farmeritele tõsiseks peavaluks. Nii et ikka jõuame selle sama teema juurde, et eestlased on unikaalne luupainaja.

Tee sa sakslasele selgeks, et hundid murravad mullikaid ja sellele jamale tuleb lõpp teha. Sakslane näeb sutt ja teeb toitse vellele uudise, et näete kui huvitav, selline hall ja koheva sabaga. Täitsa päris ehtne võsavillem kohe. Nii et meil venelastel pole Euroopast abi loota, peame ise hakkama saama.

2 võimalust
Mina näen kahte lahendust, esiteks piirata eestlaste voli looduskaitsealadega ja kuulutada nad väljaspool kaitsealasid soovimatuteks kiskjateks. Kes aga Matsalu märgala piiridest väljub, kuulub dresseerimisele, peab kandma suukorvi ja kui õpib pimedaid juhtima, saab toanurgas magada.

Misha: Kas Eestis elavad venelased erinevad eestlastest samapalju nagu Euroopas elavad moslemid eurooplastest?

In Misha on 18. juuni 2009 at 09:19

muslim and russia

Hoolimata sellest, et suurem osa elanikkonnast suudab siiski riigikeeles suhelda, erineb maailmavaade 25% siinsetest elanikest tuntavalt ülejäänutest.

Mis kasu on üldse eesti keele oskamisest, kui puudub teadmine, mis saade on Foorum või Pealtnägija või kuuldakse esimest korda nime Arvo Pärt?

Pronksöö oli me riigile vaieldamatult väga tähtis, sest nägime ära, mitu protsenti siinsetest elanikest jagab euroopalikke arusaami.

Kui ikka 9.mail 2009 läheb intelligentne ja haritud 25 aastane riigikeelt kõnelev  inimene Pronksõdurile punast nelki viima ja tähistama seda rõõmupäevana, on tegemist sulaselge provokatsiooni või läänelikke väärtusi eirava ajutegevuse tulemiga. Euroopa riigid istutavad sel päeval puid ja mõtlevad oma esivanemate ja tuleviku peale. Euroopa kõrval asuv Venemaa toob samal ajal välja kogu oma raskeralvastuse päikese kätte ülejäänud maailmale särama.

1938 oli Eestis keskmine palk ja SKP suurem kui kogu Skandinaavias, Hollandis või Austraalias, kus täna paljud meie seast kaks korda suurema palga eest tööd rahmavad. Ei pea olema geenius, mõistmaks, et majanduslikult nii edukas, rahvuselt nii monogaanne ning kõrgete moraalsete ja religioossete väärtustega riik ei soovi vabatahtlikult kõike seda saavutatut ära anda riigile, kes kehtestab siin barbaarselt oma võimu. Kahtlemata oli see osa ka suurest ego kättemaksust. Nonsenss on väita tõsimeeli, et okupatsiooni pole meil siin olnud.

Venekeelse Delfi lugejatest  90% isegi ei häbene välja näidata oma vihkamist kodueestlaste suunal ning uskumatuna kõlab ka tõik, kus venekeelse Delfi toimetajad 9.mail sõdurile üksmeelselt lilli viivad. Kui neutraalsest ja pädevast venekeelsest meediast Eestis me siis ikka rääkida saame?

Olles ka ise sünnilt venelane, ei mõista ma ikkagi, kuidas ei jõua ikka veel üheselt mõistetavad lääne väärtused kõigile siinsetele võrdselt kohale?

Jah, on sõnavabadus, aga on ka vastutus. Kõik ei ole automaatselt kõigile lubatud. Nii on see Inglismaal ja nii on see ka siin.

Me räägime pidevalt integratsioonist ja et see on justkui läbikukkunud. Mina seda ei usu. Juba enda näitel ei usu.

Need mitte eestlastest kodanikud, kes on uhked, et nad saavad Eestis elada, on juba ammu läbinud integratsiooni. Selleks ei pea eestlaseks hakkama, küll peab aga oma mõtlemist pisut korrigeerima.

Mulle tundub, et kodueestlane võib siin riigis ükskõik kui palju  vastu tulla , aga see ei muuda veel sovjetiaegse mõtlemisega kogukonna suhtumist.  Suhtumine algab teatavasti kodust.

24. veebruar ja 20. august ei ole minu näegemuses ka need tähtpäevad, kus kodanikul on vabadus otsustada riigilipu heiskamise üle.  Küsimus on oma maa armastuses ja siin ei oma tähtsust rahvus.

Eestlased on tänase hetkeni mõistetamatult palju tulnud siinsele suurele kogukonnale vastu. Tallinnas on 5 vene raadiojaama (minu jaoks on ka see müstika, kahest saaks veel aru), lugematu hulk vene ajakirjandust nii veebipõhiselt kui trükiformaadis. Isegi kinos on kakskeelsed subtiitrid. Ostukeskused ja pangad reklaamivad ennast kahes keeles justkui meil olekski kaks riigikeelt.

Loogiline oleks, et liigume siiski selles suunas, kus ühel hetkel on Eesti Vabariigis ühtselt mõistetav eestikeelne inforuum.

Kuna eestlase maailmavaade on  väga lähedane skandinaavlaste omaga, siis seda hoiakut peaks ka edasi toitma, mitte nii, et Eestis oleks igal sammul tunda slaavi hõngu. Siinsed mitte eestlased võiksid pisut kõrgemalt asju  vaadata ja üritata mõista, mida Eesti ja eestlased tegelikult Põhja- Euroopa kontekstis on kujutanud.

Eesti kuulumist Põhja-Euroopasse diskrediteerivad meil aga just suurel määral siin elavad nö. eestimaalased, kes ei saa endiselt aru oma päritolust ja müüvad ustel matrjoškasid.

Samasugune meeletu vahe nagu Venemaalt Soome reisides peaks olema tuntav ka Eestis.  Kui me aga jätkame samas vaimus, suurendades veelgi venekeelse info- ja meediaruumi hulka, siis vaevalt me kunagigi hakkame nii tuntavalt eristuma.

Põhjendamatu ülbus, armastus ebaõigluse, viha võrdsuse vastu ja sõltuvus autoriteedist on need alustalad, millele sinne suur kogukond suures osas toetub.

Eesti Vabariik ei ole õigusjärgne Venemaa territoorium, kus on sünnipärane õigus ainult vene keeles suhelda ega 9. mai see aeg, kus punaseid nelke kuhugi viiakse. Ammugi ei sõideta mingisuguste lintidega ega signaalitata kõik koos keset päeva.

Seega, Eestis ei tehta paljusid asju, mida siinsed venelased suures osas teevad.  Ka Euroopas ei tegutseta nõnda nagu  moslemitel kombeks.

Kas Eesti edukusele ja pikaajalisusele  on kasulikud pigem umbkeelsed makse maksvad ja sootuks erinevata arusaamistega teise riigi ja/või üldse riigitud kodanikud või sõjakolletest vastu võetud perkonnad, kes on tänulikud riigile, kes nad vastu võttis ja armastusest riigi vastu tehakse endast kõik olenev, et sulanduda sellesse ühiskonda võimalikult kiirelt? Jah, see on spekulatiivne küsimus.

Olen elanud ka mõned aastad Rootsis, tean, mismoodi sealsed sisserännud riiki suhtuvad ja armastavad ja kuidas teinekord lausa pugejalikult suheldakse põlisrahvaga.

Lõppude lõpuks tuleb igal inimesel teha otsuseid ja otsustada oma kuuluvus ükskord ometigi ära. Muidu jääbki mulje pidevast teiste kulul liugu laskmisest.

Kui ikka integratsioon ei sobi või ei meeldi, ei ole vaja riigil endast kõik anda, et lõimumine sõna otseses mõttes kõigi 25%ni jõuaks. Läänemalli järgi on integratsioon vabatahtlik. Seega ei ole minu arust vaja integreerida neid, kes seda ise ei taha. Mitte mingil juhul. See ei ole demokraatlik ega Eesti riigile paslik.

Ehk on riigil viimane aeg  pisut järele mõelda ja kasutusele võtta pädevamad meetmed ka  pühasid linte kummardavate aksessuaaridega.

Kalju Mätik: Kakskeelne ja kaksmeelne Eesti. Kellele ja milleks?

In Eesti meediast on 18. juuni 2009 at 07:59

tallinn 1938

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et Eesti peab integreerima siinelavad muulased. Kas see ikka on nii ja kellele seda integreerimist siis ikkagi tarvis on? Tänapäeval on enamus maailma riike mitmerahvuselised, see aga ei tähenda, et me peaksime mitmerahvuselist riiki pidama mingiks ideaaliks ja selle poole püüdlema. Mitmerahvuselised riigid võiks tinglikult jagada kahte ossa: need, kus põhirahvus on olulises arvulises ülekaalus (umbes 90%) ja need, kus on kaks või enam erinevat rahvust, kes on enamvähem ühesuguse arvukusega. Kui põhirahvus on olulises arvulises ülekaalus, nagu see oli näiteks enne Nõukogude okupatsiooni Eestis, siis selles riigis on valdav üks keel ja üks meel ja pole lihtsalt reaalne, et mingi impernatslik liikumine hakkaks jõu või jõuga ähvardamise abil taotlema riigi seaduste muutmist enda huvides. Nendes riikides aga, kus on mitu rahvust ühesuguse arvukusega, kipub ikka mõni neist taotlema endale domineerivat seisundit ja selline riik võib olla pingeallikaks isegi aastasadade jooksul. Olgu siin näitena toodud Ulster, Belgia, endine Jugoslaavia, Sri Lanka ja Küpros. Kinnistades muulaste põhimassi Eestisse neile kodakondsuse andmisega, võime me ka Eesti lisada antud loetelule. MIS siis ikkagi hoiab Nõukogude okupatsiooni aastatel Eestisse tulnud muulasi siin kinni? Vaevalt, et suur armastus Eesti vastu. Kui muulane ei armasta oma Venemaad, Ukrainat või Valgevenemaad, siis on raske uskuda, et ta oma päritolumaast rohkem armastab võõrast maad, kus räägitakse talle arusaamatut keelt ja ka mõttelaad on võõras. Ilmselt on nendel inimestel kodumaa seal, kus saab teiste korraldatud elukeskkonnas elada ja armastus Eesti vastu on samaväärne vaese kodutu armastusega mugava hotellitoa vastu, kuhu ta õnneliku juhuse tõttu on sattunud. Üheks põhjuseks, miks Nõukogude ajal Eestisse tulnud majanduspõgenikud ei taha Eestist lahkuda, on nõukogudeaegse apartheidi edasikestmine korteripoliitikas. Nõukogude ajal said riigi käest korteri esmajärjekorras “võrdsetest võrdsemad” – kolonistid ja kollaborandid. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati kortereid jagama “kollaste kaartide” alusel. Jagamisel võeti aluseks Nõukogude võimu poolt antud sissekirjutus ja tööaasta eest sai ühe ruutmeetri elamispinda. “Kollase kaardi” tööaasta turuhind oli alla 50 krooni. Pärismaalane, kellel polnud sissekirjutust riigikorterisse, võis korteri osta turuhinnaga, makstes ühe ruutmeetri eest 50-60 korda rohkem. Nii suurt riigivõimu poolt kunstlikult tekitatud ebavõrdsust polnud isegi Lõuna-Aafrika Vabariigis Apartheidi “õitseajal”. Kui Saksa okupatsioonivõimud oleks sõja ajal andnud oma kodanikele korterid koos sissekirjutusega näiteks mõnda Venemaa linna, kas siis Vene valitsus pärast Saksa vägede väljaajamist annaks nendele inimestele korterid esmajärjekorras ja poolmuidu? Eesti riigivõim aga millegipärast toimib nii. Väited, nagu saaks muulastest teha head eestimaalased, õpetades neile selgeks eesti keele ja tutvustades neid küllaldasel määral eesti kultuuri ja ajalooga, on põhjendamatud. Näiteks rõhuv enamus iirlastest oskab inglise keelt ja iiri rahvuskeelt oskab õige väike protsent iirlasi, mis pole sugugi vähendanud Ulsteris valitsevaid vastuolusid. Sundides neid muulasi eesti keelt õppima, kes seda ise ei taha, ei saavuta me mingeid positiivseid tulemusi. Siinjuures tasub meelde tuletada, kui väikest efekti, kui üldse mingit, andis okupatsiooniaegne kompartei ajaloo ja marksismi ebajumalate teoste tundmaõppimine. Vaevalt see kedagi kommunistiks tegi. Inimene integreerub ümberkasvamise, mitte passi andmise teel. Kui pass on käes, siis pole enam tahtmist integreeruda. Kõige olulisemaks erinevuseks muulaste põhimassi ja Eesti kodanike vahel pole mitte see, milline pass on kellegi taskus ja millist keelt ta räägib, vaid ellusuhtumises. Enamus muulasi suhtus sallivalt, sageli heakskiitvalt, kõigisse kommunistliku diktatuuri kuritegudesse. Nii oli see Stalini aegsete repressioonide, Ungari ülestõusu mahasurumise ning Tšehhoslovakkiasse ja Afganistani sissetungimise ajal. Mitmed lääneriikide tegelased jagavad meile usinalt soovitusi, kuidas me peaksime muulastega ümber käima ja kuidas neid integreerima. Lääneriikidel pole moraalset õigust meilt sel alal midagi nõuda või meile juhtnööra jagada. Mõned lääne riigijuhid tahavad, et me käiksime nende sõnade, mitte nende tegude järele. Mõned faktid selgituseks. PILK MINEVIKKU. Lääneriigid pole küll kunagi tunnustanud Nõukogude okupatsioonivõimude poolt Balti riikides ametisse seatud nukuvalitsusi, aga samal ajal on nad sageli toetanud Nõukogude Liidu agressiooni. Saksamaa, sõlmides Molotov-Ribbentropi pakti, aitas kaasa Eesti okupeerimisele NSV Liidu poolt ja sellele järgnenud koloniseerimisele. Seega võiks Saksamaa, tundes muret muulaste käekäigu pärast Eestis, luua neile võimaluse “karjamaalt marjamaale” (näiteks Saksamaale) ümberasumiseks. Poolteist miljonit Eestis ja Lätis elavat muulast ei tohiks nii suure ja majanduslikult võimsa riigi, nagu Saksamaa, jaoks olla mingiks probleemiks. Inglismaa ja USA andsid sõja ajal NSV Liidule majanduslikku ja sõjalist abi, aidates oluliselt kaasa Ida-Euroopa riikide okupeerimisele. Abi oleks pidanud olema seotud tingimusega, et pärast Saksamaa kapituleerumist viiakse Nõukogude sõjaväed nendest riikidest mingi tähtaja jooksul välja. Pärast jaapanlaste kallaletungi Pearl-Harbourile saadeti USAs 120 000 jaapanlast president Roosevelti dekreedi alusel koonduslaagritesse. Need jaapanlased olid USAsse tulnud USA seadusliku valitsuse loal ja paljudel neist oli USA kodakondsus. President Roosevelti pole seniajani sõjaroimariks kuulutatud. Kirjutades alla Atlandi Hartale, võtsid Inglismaa ja USA endile vabatahtlikult kohustuse kaasa aidata nende rahvaste iseseisvuse taastamisele, kes olid vägivaldselt iseseisvusest ilma jäetud. Sõnadele ei järgnenud mingeid tegusid, küll aga abistati hoopis agressorit – Nõukogude Liitu. Operatsiooni “Kiilu alt läbitõmbamine” käigus saadeti lääneliitlaste poolt pärast Teise maailmasõja lõppu üle miljoni Ida-Euroopa põgeniku sundkorras NSV Liidu okupatsioonitsooni, paljud neist kindlasse surma. Enne sõja lõppu loopisid lääneliitlaste lennukid rindel Saksa poolele massiliselt lendlehti, kus oli öeldud, et mingit põgenike sunniviisilist Nõukogude poolele saatmist ei tule. Kõike eespoolöeldut arvesse võttes võib kindlalt öelda, et lääneriikide juhtidel pole moraalset õigust meile ettekirjutusi teha, kuidas me peaksime siinseid muulasi kohtlema. Milleks me peaksime olema paremad katoliiklased kui Rooma paavst. Venemaa juhtide süüdistused Balti riikide aadressil on niivõrd absurdsed, et neil pole mõtet peatuda. Kui muulastel siin tõepoolest oleks halb elada, nagu seda püüavad kujutada vene impeeriumimeelsed, siis tekib küsimus, miks nad siit ära ei lähe. Eestis elavatest muulastest tahtvat ainult 1% Venemaale tagasi minna. Kui Eesti ja Venemaa vahel sõlmiti Tartu rahuleping, siis Venemaal elavatest eestlastest tuli Eestisse umbes 20%, ja ilmselt oleks tulnud veel rohkemgi, kui Venemaa poleks hiljem hakanud väljasõidule takistusi tegema. 1944. aasta sügisel, enne Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt, põgenes umbes 70 tuhat inimest, seega umbes 7% elanikkonnast, ja põgenejaid oleks olnud kindlasti palju rohkem, kuid paljudel lihtsalt puudus selleks võimalus. Samal ajal anti Eestis elavatele rootslastele võimalus siit Rootsi ära sõita. Ja ehkki need rootslased olid siin elanud aastasadu ja neil oli Eesti kodakondsus, kasutasid paljud seda võimalust, sest nõukogude võim ei olnud neile vastuvõetav. Vormsi saarelt läks ära umbes kolm tuhat inimest, järele jäi kuus. Mitmed Venemaa ametimehed on öelnud, et Eesti peaks siinelavatele muulastele andma kodakondsuse, sest olles siia sattunud on nad siin elanud küllalt kaua.Tegelikult pole nad siia sugugi niisama sattunud, suur osa neist on toodud kindla eesmärgiga – viia lõpule Eesti venestamine. Ja mis puutub sellesse, et nad on siin küllalt kaua elanud, siis sama hästi võiks küsida: kui kaua oleks pidanud sakslased Stalingradis olema N. Liidu või Vene Föderatsiooni kodakondsuse saamiseks? Viimasel ajal on tehtud etepanek anda automaatselt kodakondsus välismaalaste lastele, kes on siin sündinud. Sellega tahetakse tekitada olukord, kus lapsed on Eesti kodanikud, vanemad aga sageli mitte, kusjuures vanemad võivad olla ka illegaalid ja Eesti iseseisvusele vaenulikud. Õigem oleks siiski kooskõlas Eesti seadustega lugeda lapsed selle riigi kodanikeks, kelle kodanikud on nende vanemad, ja kui vanemad ei ole Eesti kodanikud ja võib-olla ei tahagi nendeks saada, jätta nende lastele võimalus täisealiseks saamisel ise taotleda Eesti kodakondsust. Nõukogude võimu aastatel sattusid kümned tuhanded eestlased Venemaale, enamus neist vastu oma tahtmist. Paljud tulid Eestisse tagasi niipea, kui avanes võimalus. Täiesti põhjendatult võiks sõjajärgsetel aastatel Eestisse saadetud muulastelt küsida: “Mitu aastat te saite, et te veel siin olete? Meie väljasaadetud tulid juba ammu tagasi.” Võib muidugi öelda, et see kõik oli minevikus ja maailm on vahepeal muutunud. Ka Venemaal on viimaste aastakümnete jooksul olukord muutunud. Stalini ajal lasti need, kes olid NSV Liitu tulnud ilma võimude loata, lihtsalt maha, sest mõni neist võis olla salakuulaja, või saadeti pikkadeks aastateks GULAGi. Mathias Rust aga, kes samuti läks oma loaga üle Venemaa piiri, pandi ainult kaheks aastaks vangi. Kuidas käitub tänapäeval muu maailm riiki illegaalselt tulnud välismalastega? Üldreeglina saadetakse nad sundkorras tagasi sinna maale, kust nad on tulnud. Nii toimiti Itaalias ja Kreekas albaania põgenikega ja Hongkongis vietnami paadipõgenikega. Malaisiasse on viimasel ajal illegaalselt tulnud palju migrante Indoneesiast. Malaisia valitsus on seisukohal, et illegaalsed sisserändajad pole põgenikud, vaid kurjategijad, ja kuuluvad riigist sundkorras väljasaatmisele. Saksamaal ja Prantsusmaal on kokku 10 miljonit võõrtöölist, kes on nendesse riikidesse tulnud sealsete seaduslike valitsuste loal, kuid sellegipoolest ei anta neile kodakondsust. Miks peaks siis Eesti andma kodakondsuse meile okupatsiooni tingimustes tulnud meid okupeerinud riigi kodanikele? Genfi konventsioon teatavasti keelab okupeerival riigil oma kodanike asustamise okupeeritud riigi territooriumile, seega on NSVL muulaste Balti riikidesse asustamisega rikkunud rahvusvahelist õigust. Ja millegipärast ei rääkinud keegi kuskil mingist inimõiguste rikkumisest. Kuna Eesti ei tunnusta topeltkodakondsust, siis tähendaks siinelavate muulaste Eesti kodanikeks kuulutamine nende senise kodakondsuse mittetunnustamist. Nõukogude Liidus oli üheks raskemaks karistuseks maalt väljasaatmine ühes kodakondsuse äravõtmisega. Seda rakendati märksa harvem kui surmanuhtlust. Mingit muulast saab lugeda kodakondsusetuks siis, kui ta on ise omal tahtel lahti öelnud oma senisest kodakondsusest või on see talt ära võetud. Kui ta ise pole oma eelmisest kodakondsusest lahti öelnud, siis on see talt järelikult ära võetud, tähendab tema suhtes on rakendatud ranget karistust. Järelikult on tegemist eriti ohtliku kurjategijaga, kellele Eesti riik pole kohustatud kodakondsust andma. Kodakondsust antakse reeglina ainult lojaalsetele välismaalastele. Millisest muulaste lojaalsusest Eesti riigi suhtes me võime rääkida, kui Vene presidendivalimistel hääletas 77% nendest kommunist Zjuganovi poolt, kes oli avalikult välja kuulutanud, et tema eesmärgiks on Nõukogude Liidu taastamine. Seda lubas ta küll teha vabatahtlikkuse alusel, aga neid kommunistide lubadusi oleme me kuulnud ja mäletame, kuidas neid täidetakse. Suure osa muulaste lojaalsus Eesti riigi suhtes on näiline ja tingitud konjuktuursetest kaalutlustest. See, et nad praegu taluvad sini-must-valget ja Eesti formaalset iseseisvust Vene Föderatsiooni välisministeeriumi ja kohalike venekeelsete ajalehtede interpretatsioonis, ei ole veel mingi lojaalsuse garantii. Üks sini-must-valge lipp oli ju ka 15. jaanuaril 1991. aastal intrite miitingul, et luua muljet, nagu oleks vähemalt osa eestlasi asunud intritega ühisele teele. Ütles ju J. Kogan umbes samal ajal, andes intervjuud ajakirjale “Glasnost”: “Eesti rahva mõtlev osa hakkab ka liituma meie liikumisega.” Antud momendil on muulastel lihtsalt kasulik teeselda lojaalsust Eesti Vabariigi suhtes täpselt niisama, nagu nii mõnedki ekskommunistidest on praegu palju sini-must-valgemad endistest aktiivsetest dissidentidest. MIS SAAB EDASI? Paljugi sõltub sellest, mis toimub Venemaal. Praktiliselt on kaks mõeldavat varianti. Kas jätkata praegust Vene impeeeriumimeelsete ees kuuletumist ja neile jätkuvat järeleandmiste tegemist või käituda iseseisva riigina ja keelduda nende põhjendamatute nõudmiste täitmisest. Praeguse poliitika jätkamine aitab kindlustada Venemaal Eestile vaenulike ekskommunistide võimu. Kui ka tulevikus on Venemaal võimul ekskomunistid, kes on suure, loodusvarade poolest rikka, Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud Venemaa muutnud rahva jaoks tõeliseks vaestemajaks, siis neid valitseb hirm ilma jääda mitte ainult oma privileegidest, vaid ka peadest. Et neid ei tabaks sama saatus, mis sai osaks valitsevale ladvikule Venemaal pärast tsaarivõimu kokkuvarisemist, siis on tarvis luua illusiooni, nagu oleksid nad vene rahva huvide kaitsjad ja luua kunstlikult vaenlasi, et rahva tähelepanu probleemidelt kõrvale juhtida. Balti riigid on selleks märksa sobivamad kui USA, sest viimase peale vene karu hammas ei hakka. Praeguse poliitika jätkamine viib Eesti riigi paratamatule hävingule ja eesti rahva väljasuremisele. Kui venelastest kodanikud on Eestis arvulises ülekaalus. siis võib Eestist täiesti demokraatlikul teel saada Reveli oblast ja varem või hiljem tabab meid karjalaste saatus. Mis meid ees ootab, selles võib veenduda, külastades Karjalat ja vaadates, kuidas seal elatakse. Kui Karjala kuulus Soome riigi koosseisu, siis elati seal nagu ülejäänud Soomes. Praegu aga arutatakse Soomes tõsimeeli, et kas Soome ei peaks Karjalale majandusabi andma, et hoida seal vähegi talutavat elatustaset ja vältida lähitulevikus sealt tulevat põgenikevoolu. Meie valitsev ladvik püüab õigustada järeleandmisi Venemaale hirmu- ja õudusjuttudega, nagu valitseks reaalne oht, et Venemaa võib Eestile kallale tungida. See oht pole tegelikkuses kaugeltki nii suur, nagu seda püütakse kujutada. Kui Venemaa tõepoolest kavatseks Eesti vallutada, siis ta sellest ei räägiks, nagu ei rääkinud ta omal ajal kavatsusest sisse tungida Afganistani ja Tšehhoslovakkiasse. Ja mida see Eesti vallutamine Venemaale annaks? Kõike, mida siit röövida saaks, saaks ta normaalse kaubavahetuse teel, välja arvatud ainult kvalifitseeritud tööjõud tuleviku GULAGi, kui selline peaks kunagi jälle loodama. Kui Eesti riigijuhid käituvad nagu on kohane iseseisva riigi juhtidele, nimetades asju nende õigete nimedega ja annavad otsustava vastulöögi vene impeeriumimeelsete propagandale, aitavad nad kaasa ka Venemaa arengule positiivses suunas. Kui Venemaal tuleb võimule normaalne valitsus, võib elatustase Venemaal olla lähitulevikus märksa kõrgem kui Eestis, võttes arvesse Venemaa suuri loodusrikkusi ja siis laheneb muulaste probleem Balti riikides iseenesest. Siis lähevad need, kes on siin ebasovitavaks võõrkehaks, ise Venemaale ja siia jäävad need, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja on Eesti riigile lojaalsed. Selline variant oleks kõige parem meile kõigile.

Raul: Eesti peale majanduskriisi

In Visonäär Raul on 14. juuni 2009 at 16:20

vc58 eurussia 150

Poodides ja kohvikutes kogeme väga head teeninduskultuuri.

Narkomaane on palju ära surnud.

Pensionäre on palju ära surnud.

Keskerakonna populaarsus on kõrgeim.

Keelatakse väljend eestlased ning asemele võetakse eestimaalased.

Ida-Virumaa on ametlikult üle läinud vene keelele.

Harjumaal on loodud vene keelele eristaatus.

Vene keel saab lõpuks riigikeelele sarnase staatuse.

Eesti võtab kursi Skandinaavialt Eurovenemaa suunale.

Eestis ja mujal maailmas lõpetatakse Eestist kui Põhja-Euroopa riigist rääkimine. Ametlikuks geograafiliseks piirkonnaks jääbki Ida-Euroopa.

Vene keele staatuse tõusmisele aitasid kaasa eestlased  ise. Üleminekut toetasid Keskerakond, Swedbank, SEB ja Sampo pank, kes oma propagandat (loe:turundust) esitlenud aastaid vene keeles.

Eesti riik hakkab hõlbustama uusmigrantide importi Venemaalt, sest siin saavad nad vene keelega hästi hakkama ning riik ei pea kulutama liigselt raha eesti keele õpetamisele. Just see tendents hakkab süvenema aastast 2012.

Aasta 2025.

Rahvaarv: 1,6mil

Etniline kooslus: 60% eestlased, 35% venekeelt emakeelena kõnelevad isikud, 2% afrikaanid (asustatatud Ida-Virumaa, Lasnamäe ja Õismäe sotsiaalkorteritesse), 2% araabid (asustatud Ida-Virumaa, Lasnamäe ja Õismäe sotsiaalkorteritesse), 1% soomlased

Keele kasutamine: 61% rahvastikust kasutab suhtlemisel eesti keelt, 39% vene keelt

Riigikeel: eesti ja vene keel

Keskmine palk: 2500EUR

Elagu demokraatlik slaaviriik Estonija.

Palju õnne inimesed!

Päär: Uue ja eduka Eesti kaks alustala

In Päär on 12. juuni 2009 at 10:01


Ma olen viimane kaks aastat rääkinud, et Eesti vajab propagandaministeeriumi. Kommunikatsiooniks Venemaa ja Lääne vahel, et meie seisukohad oleksid lihtsamalt mõistetavad. Fakt on see, et meil on üle mõistuse palju venelasi, keda lihtne Venemaal enda huvides ära kasutada. Seega mina pooldan Eesti riigi tugevdamiseks kahte projekti: 1. kutsuda ellu propagandaministeerium, kuhu ministriks sobiksid nagu õlitatult Jüri Estam või Mart Helme. 2. luua seaduslikult siinsetele venelastele, kes Eestit lülivad, edukas ümber asumise programm ELi või Venemaale. Selleks välja töötada doonorriikide programm, kus rahvaarv suur ning ca 150tuh venelast nende riikide vahel ära jagada poleks probleem. Kasulik on see nii venelastele endile kui meile. Venelased saavad siit natsiriigist minema, kus natslust esindab vaid riigikeele nõue ning eestlaste % omal maal tõuseb 85-90ni, mis muudab meid taas enam Skandinaavia riikidele sarnasemaks, sest täna tänu tiblade nii suurele kontsentratsioonile Eestis oleme ka skandide jaoks rohkem eurovenemaa kui Põhja-Euroopa. Mis on tulemus nõnda tegutsedes? Aastal 2020 on 1. Eesti imago ELis ja maailmas väga hea. Väike ja innovaatiline tegija, kus valitseb rahva seas suurem üksmeel. 2. Eestlaste osakaal oma riigis on lähenemas 90%le.
Narkomaania ja kriminaalide kolossaalsest langusest ei hakkaks rääkimagi. Küll juba palgatase meil siis Põhja-Euroopale järgi jõuab.

Immigratsioonist ja multikultuurist

In Maailmast on 7. juuni 2009 at 05:29

Oleme nüüdseks jõudnud arenenud maailmas olukorda, kus huvi väljendus immigratsiooni vastu, on risk saada ära märgitud kui mitte rassist, siis vähemalt “pärismaalasena”.

Ja “immigratsioon” ei ole ju üldse see, millest räägime. Ka tegelikult mitte.

Lõppude lõpuks, traditsiooniline immigratsioon tähendas, et immigrandid assimileeruvad oma uuel kodumaal, mitte uus kodumaa ei assimileeru immigrandiga.

Kaks põlvkonda tagasi pidas Ameerika, Kanada, Austraalia ja kogu ülejäänud arenenud maailm endastmõistetavaks, et suveräänne riik omab õigust otsustada milline – kui üldse keegi – välismaalane saab õiguse tema piirides elada.

Nüüd teeb seda vaid Jaapan. Kõikjal mujal on opositsioon massimmigratsioonile “pärismaalase” mõtlemine ja väljendada eelistust mõnele immigrantide grupile mõne teise ees on “rassistlik”. Kuigi 40 aastat tagasi tegid valitsused rutiinselt vahet Iiri ja Bulgaaria, India ja Somaalia immigrandi vahel, ainus mis nüüd loeb on demonstreerida oma veendunud truudust multikulturalismile kuni ühiskondliku enesetapuni välja, nagu oleks immigratsioon ÜRO rahuvalveoperatsioon: üks neist tegevustest, kus sul pole “rahvuslikke huve”.

Viie aasta eest Rootsi Raadios esinedes soovitas tollane Rootsi “integratsiooniminister” Jens Orback kaasrootslastel “olla kena moslemite suhtes sel ajal, kui me oleme enamuses, et nad oleks kenad meie suhtes, kui nemad on enamuses.”

Väga vähesed rootslased hääletasid teadlikult sotsiaalse eneseväljasuretamise poolt, ometi on vähem kui kolmekümne aastaga muutunud see juba fait accompli’ks. Ja poliitiliselt korrektses maailmas pole olemas vastuvõetavat vormi avalikuks aruteluks, millega sellele vastu olla.

See on triumf vasakpoolsete rünnakus keelele. Nagu minu kolleeg John Derbyshire teises kontekstis ütleb: parem olla surnud, kui mühakas.

M.Steyn (refereeritud http://www.steynonline.com/content/view/2098/28/ )

Aimar Altosaar: Riigirahvas ja muidurahvas

In Eesti meediast on 4. juuni 2009 at 19:13

Riigis elavat rahvast võib jagada kaheks – need, kes peavad oma riiki tähtsaks ning väärtuseks, mille nimel tasub pingutada ning need, kellele riik, kus nad elavad, üldse korda ei lähe. Viimaste hulgas on neid, kes peavad enda jaoks tähtsaks mõnda teist riiki, kuid palju on ka neid, kellele kõik ongi lihtsdalt ükstapuha.

Nõukogude impeeriumis, kus jagati inimesi sortideks nende päritolu, parteilise kuuluvuse, rahvuse jms järgi, oli kasutuses ka termin „tiitelrahvas”. Seda kasutasid venelastest kolonistid halvustava sõnana põlisrahvaste kohta, kellele Stalini pliiats oli kaardile joonistanud vabariikide, oblastite ja ringkondade piirid.

Selleks, et oleks rohkem segadust ja jagamist-valitsemist, kehtestati need piirid nii, et põlisrahvad mingil juhul ei jääks oma tiitelmaal enamusse. Eriti oluline oli sortida kohapeal mõni rahvusgrupp teistest „võrdsemaks”, et saaks nalja rohkem! Need vihakülvid kandsid eriti häid vilju Kaukaasias, nagu oleme näinud Karabahhi konfliktist, Tsehtsheenia sõjast kuni aastataguse Venemaa agressiooonini Gruusia vastu.

Kuid seda sortimist näeme iga päev Eestiski, kus kas siis nõukogudeaja inertsina või Vene propagandateenistuse töö tulemusena püütakse eristada ja vastandada eestlasi ja venelasi. Tiitelrahva tiitlit omistatakse küll vähem, kuid muid hellitusnimesid eestlaste kohta – natsionalistid, fashistid, russofoobid, tänamatud Vene ajaloo võltsijad, ameeriklaste ees pugejad jms kasutatakse järjest enam.

Teised – need, keda sunnitakse selles mõttetus riigis mõttetut keelt õppima, keda natsionalistid igal sammul taga kiusavad ning kelle põliseid õiguseid surutavat maha – need on hellitlevalt Venemaa kaasmaalased või vene keelt kõnelevad isikud. See, et Eestis on järjest enam ka inglise keelt ja paljusid teisi keeli kõnelevaid isikuid, ei lähe muidugi sortijatele korda, nendele on oluline ehitada üles vastandamisalus Eesti riigile.

Halenaljakas on selliste vastandajate ülipüüdlik inimeste sortimine etnilise tunnuse järgi – justkui oleks eestlasele häbiasi, kui tema vanemad on mõnest teisest rahvusest! Selline rahvuse kitsalt vere järgi määratlemine peaks olema vähemalt Euroopas ajalugu, kuid millegipärast Vene asja eest võitlejad peavad seda ikka esmatähtsaks. Selline sortimine põhineb arusaamal, et kui oled puhas eestlane, siis oled automaatselt venelaste vastane ja süüdi Eesti riigi tekkes ja püsimises.

Kui aga puhas venelane, siis ei saa mingil juhul toetada Eestit, vaid ikka emakest Venemaad, ükskõik milline tsaar, peasekretär või peaminister seda parasjagu valitseb. Ja häda neile, kes on sortimise eeldusest erinevalt käituvad ning neile, kes oma segaverelisusega segadust tekitavad!

Rahvuslast Jüri Böhmi on viimastel päevadel püütud mõnitada selle eest, et tema isa oli venelane. Täiesti totter süüdistus, sest meie hulgas on jätkuvalt punasemast punasemaid puhastverd eestlasi, kes vihkavad Eesti riiki ja on meie hulgas palju keskmisest eestlasest tunduvalt isamaalisemaid venelasi.

Kaasaegses rahvusriigis nagu Eesti on, ei ole inimese etnilisel kuuluvusel määravat tähtsust. Tähtis on see, kas inimene kannab südames Eesti aadet ning peab oluliseks, et eesti keel ja eesti meel kestaksid üle aja. Tõenäoliselt on suurem osa meie riigirahvast etnilised eestlased, kuid aasta aastalt on riigirahva hulgas rohkem ka neid, kelle esimene keel ei ole eesti keel või kellel on selle keelega veel raskusi.

Olen veendunud, et enamus eestivenelastest, eestisoomlastest, eestitatarlasest on juba lahutamatu osa meie riigirahvast. Kuid ega neil kerge ei ole, sest me näeme, kuidas venekeelne meedia ja Venamaale meeldida püüdvad poliitikud püüavad neid suruda eemale Eestist ja eesti väärtustest, et nad oleksid sorditud ja manipuleeritavad, et nad oleksid muidurahvas.