Est Land

Archive for 31. okt. 2009|Monthly archive page

Patsient keeldus arstiga riigikeeles rääkimisest

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 31. okt. 2009 at 16:16
Raske traumaga mees jäi Põhja-Eesti regionaalhaiglas arstiabita, kuna ei suutnud eestikeelset vestlust nõudnud arstile oma tervisehäda riigikeeles kirjeldada.
Kui sukelduja Dmitri Smolnikov, kelle lõug sai hiljutise sukeldumise ajal vigastada, pöördus vene keeles arsti poole, nõudis arst temalt oma probleemi selgitamist eesti keeles ning lubas keelduda tema ravist, kui mees ei hakka riigikeeles rääkima, vahendas ERR Uudised.Kui Dmitri ja temaga kaasas olnud tüdruksõber Jekaterina lahkusid ebaviisakalt käitunud arsti kabinetist ja läksid registratuuri, kohtasid nad vahetult enne Dmitrit arsti juures olnud patsienti Anastassia Androst, kellega oli sama arsti juures juhtunud sarnane lugu.

 

Registratuuris anti õnnetutele patsientidele kaebuste esitamiseks blankett, mida võis täita ka vene keeles.

Kui «Aktuaalse kaamera» korrespondent püüdis tõrksa arstiga telefoni teel ühendust saada, võttis ta küll kõne vastu, kuid keeldus asjakohaste kommentaaride andmisest.

Advertisements

Uus sõimusõna- integrast

In Eesti meediast on 31. okt. 2009 at 13:26
Ajakirjanikud Ivan Makarov ja Pavel Ivanov ning abiturient Sergei Metlev on oma väljaütlemiste tõttu pälvinud paljude rahvuskaaslaste meelepaha, sest üritavad murda venelaste vastuseisu kõige eestimeelse suhtes.
Ivan Makarov, Raadio 4 saatejuht ja muusik on üks neist, keda uue mõistega on nimetatud. Integrast on väga pilkav sõimunimi. Tuleb tõega au anda, et Makarovi vaated on mõneti isegi radikaalsemad kui mõnel eestlasel.«Need inimesed, keda vahel nii nimetatakse – nad peavad Eestit oma koduks tavaliselt. Nad tunnevad Eesti kultuuri, nad räägivad Eesti keelt üsna hästi,» ütles Makarov.

Oma otseütlemise ja tõe otsimisega on mees pälvinud isegi paljude vanade sõprade halvakspanu ja seda üldsegi mitte ainult Eestis.

Eesti venelastel on tekkinud üsna üheselt kriitiline suhtumine Ansipisse ja tema valitsusse. Makarov püüab näha elu ja peamiselt ka majandust positiivsemast küljest ja analüüsivalt. See tähendab, et propaganda, mis ütleb, et Ansip on kõiges süüdi, tema peal ei tööta.

«Kui kõiki arvamusi filtreeritakse, kui üks tuntud nii Eesti kui ka venekeelne internetiportaal filtreerib isegi arvamusi. Näiteks kui kirjutaks midagi head Eesti presidendi või peaministri kohta, siis see arvamus kustutatakse,» ütles Makarov.

Eesti keelt oskavad muidugi väga paljud venelased või teised vene keelt kõnelevate rahvuste esindajad. Ka Pavel Ivanov on üks neist, kes suudab end vabalt ka eesti keeles väljendada. Ta töötab ajalehe MK Estonija peatoimetajana.

Tema veendumus on, et valitsuskriitilisus ei väljendu üldse mingit meelsust või eriti veel venemeelsust. Lihtsalt ühed on parempoolsete, teised vasakpoolsete vaadetega.

«Tegelikult me ei tea palju sellest, mida tahab venekeelne elanikkonda, sest kui te otsustate selle järgi, mida kirjutatakse kohalikus venekeelses pressis või näiteks internetis, siis te eksite rängalt,» selgitas Makarov. «Seal on ilma tegemas võib-olla sadakond marginaali ja väga palju kirjutajaid Venemaalt.»

«Selline väga suur soov oleks, et vene keel oleks riigikeel Eestis. Muidugi minu arust on see võimatu ja ohtlik, sest Eesti rahvas on niivõrd väike. Sellised soovid on utoopilised ja tuleks oodata lihtsalt. Ilmselt aeg ravib,» ütles Sergei Metlev.

Sergei Metlev pakub välja, et Ida-Virumaa on paslik näitamaks, milline on täna Vene kogukond. Pavel Ivanov pakub aga välja uuenenud Vene kultuurikeskuse Tallinnas. Ivanovi meelest on Eesti ajakirjandus kahjuks Vene kogukonna sidunud väga üheülbaliselt ühe sündmusega – aprillisündmusega 2007.

Tõsi on see, et Eesti ajakirjandus on ehk liialt palju kõnelenud ja vahendanud uudiseid neljast pronksiöö tegelasest – Revast, Zirõkist, Linterist ja Klenskist. Kas aga nende sõnal on kaalu ka Eesti venelaste seas? Kas nad on arvamusliidrid?

«Klenski on arvamusliider, aga mitte kõigi jaoks. Ta on teatud kildkonna arvamusliider,» arvas Makarov.

«Nad on arvamusliidrid väga kitsa ringkonna jaoks. Kui vaadata europarlamendi valimisi, siis Klenski sai 7000 häält. See näitab tegelikult kõike,» arvas Metlev.

Allikas: Postimees

Eesti neeger- Dimitri Klenski

In Uncategorized on 23. okt. 2009 at 17:15

Valimistel läbikukkunud Tallinna linnapea kandidaat Dimitri Klenski leiab, et Eesti riik ahistab venelasi. Ise keelaks ta homoparaadid ja laseks politseil kerjused kokku ­korjata.

Dimitri Klenski (63) hilineb intervjuule 45 minutit. Kuid helistab ette, väga viisakalt: ema ei ole vannitoast veel välja tulnud, selgitab ta. Veidi vähem kui tund hiljem on paljude eestlaste jaoks pronksiöö sünonüümiks saanud poliitik Eks­pressi toimetuses. Oma muljetavaldava juuksepahmakaga näeb ta välja tubli kümmekond aastat noorem, kui passivanus ütleb.

“Mind on lapsepõlves sõimatud nii juudiks kui vene sibulavankaks, mina ei talu ebavõrdsust; see on ebanormaal­ne minu jaoks,” räägib Klenski žestikuleerides, minnes erutudes aina pikemaiks lausejuppideks üle vene keelele. Aeg-ajalt lippab eestikeelse jutuvoo sekka ka mõni üksik “kurat!”.

Kartulijussid, Kuratõ ja Estiblontsõ

Krister Kivi: (siiralt) Minu meelest see on kompliment, kui inimest juudiks kutsutakse…

Klenski ignoreerib remarki täielikult.

Tarmo Vahter: Aga miks teid juudiks sõimati?

DK: (teatud sõjakusega) Kust mina tean.

TV: Kui vana te siis olite?

DK: Ma ütlen kohe, olin siis teises klassis, 1952. aastal.

TV: Olid need eestlased või venelased, kes sõimasid?

DK: Venelased.

TV: Ja millal teid sibulavankaks sõimati?

DK: See oli 1956. aastal, Nõmmel. Me oleme vennaga ju kaksikud ja 1. Mai tänaval tulid poisid vastu, küsisid, et kas eesti keelt ka räägite. Me hakkasime eesti keeles vastu, aga sel ajal rääkisime me veel aktsendiga, ja lõpuks panime üle aia, jooksuga kodu poole.

TV: Ja see solvas teid?

DK: Loomulikult! Kas teid ei solvaks, kui teid nimetatakse kuratõ, või kuidas nüüd eestlasi nimetataksegi!?

TV: Mina ei tea, kuidas eestlasi nimetatakse…

DK: Väga kahju, et ei tea, peaksite teadma. Kuidas me siis elame koos, kui te ei tea?

KK: Kuidas venelased eestlasi ikkagi kutsuvad? Kartulijussideks?

DK: (raputab pead) Ei, see oleks, kuidas öeldaksegi, sliškom intelligentno. Paljud ei tunne nii palju Eesti ajalugu.

TV: Kuidas siis nimetatakse?

DK: (vastumeelselt) No mina ei tea. (paus) Estiblontsõ või midagi taolist.

TV: Mida see siis tähendab? Idiooti või?

DK: Nojah, et nagu midagi on viltu. See on väga laialdaselt levinud vene kogukonnas.

Eesti mees sööb vene tüdruku maksa

TV: Mis rahvusest te ise olete?

DK: Mina pean end venelaseks! Minu nimi tuleb suure Novgororodi kaupmehe Klenskoi nimest; ta puhkab Volkovi kalmistul Peterburis…

KK: Kes teie lähim eestlasest sugulane on?

DK: Mul on vanaema eestlane.

KK: Nii et te olete eestlane ise ühe neljandiku ulatuses?

DK: (solvunult) Mina nii ei mõõda, mis suhtumine see on? See on ju natsistlik, rassistlik. (Siis veidi leebudes) Kui te olete eugeenikaga tegeleja, siis võibolla, jah, teil on õigus nii küsida, aga muidu rahvust küsida Euroopas pole üldse viisakas!

KK: Miks?

DK: Sest tähtis on kodakondsus. Ma tean venelasi, kes on absoluutselt eestlased oma kultuurilt.

KK: Kultuurist rääkides: kas te ­Veiko Õunpuu uut filmi olete vaadanud?

DK: Ei ole, ma isegi ei saa absoluutselt aru, millest te räägite? (Tarmo Vahterile) Teie filmi või?

TV: (ruttu) Ei, mina ei ole filmi teinud!

KK: Väga kahju. “Püha Tõnu kiusamine”, seal on stseen, milles eestlane sööb vene tütarlapse maksa. Kas teie arvates seda võib ka tõlgendada nii, et eestlased võivad küll mõelda, et tahavad venelastesse hästi suhtuda, aga lõpuks nad nagu ikkagi – (Klenski sekkub väga ärritunult)

DK: Ma ei taha seda küsimust isegi mitte kuulata!! Juba selle esimese lause, kuidas öelda, serveerimine (tõstab sõnu otsekui pintsettidega, justkui mingit jälkust) eesti mees… sööb vene tütarlapse maksa – mis see siia puutub, mis rahvusest need inimesed on!? Mina vaatan seda puhtinimlikust, kristlikust seisukohast. See on lihtsalt lubamatu!

Õde sülitaks mulle näkku!

KK: Kui te ennist ütlesite, et rahvusel pole tähtsust, siis kas sool on tähtsust?

DK: Naistel on poliitikas suur ­eelis. Mina leian koguni, et meestel pole poliitikas mdagi teha. President peaks üldse olema naissoost.

TV: Miks?

DK: Sest naine on rahulik, konservatiivne, ta ei ole nii äkiline. Ta ei ole jahimees.

TV: Kas president Ilves on jahimees?

DK: (veendunult) Kindlasti!

KK: Aga kas teie ões (näitleja Maria Klenskaja – EE) oleks presidendimaterjali? Kas te teda pole püüdnud poliitikasse saada?

DK: (šokeeritult) Milleks!? Ta sülitaks mulle näkku! Ega ma loll ei ole.

KK: Aga te ülepea suhtlete oma õega?

DK: Suhtlen, aga harva. Ma teen alati nalja, et ma suhtlen oma vennaga, kes elab Moskvas, rohkem kui temaga.

KK: Tema etendusi käite vaatamas?

DK: Väga harva. Ma olen praegu kuidagi, kuidas öelda, vaimselt mahasurutud seisundis.

Kaeban kogu ajakirjanduse kohtusse!

TV: Kes teid siis vaimselt maha surus?

DK: Eesti riik, kes mind pani kohtupinki! (ärritusega) Ma annan kogu Eesti pressi praegu kohtusse. Mis õigusega te mind nimetasite kurjategijaks enne kohtuotsust?

TV: (kaitsepositsioonil) Mina ega ­Krister ei ole teid kurjategijaks nimetanud, kui ma õigesti mäletan.

DK: Mina ei räägigi teist isiklikult, ma räägin praegu Eesti ajakirjandusest, ega ma nii rumal ka ei ole. (pärast hetkelist mõttepausi) Aga võib-olla ma ei annagi kohtusse. Teinekord on vastu tuult sülitamine endale kahjulik.

Savisaar on eesti rahvuslane!

TV: Härra Klenski, te saite Lasnamäel 984 häält. Kuidas te selle tulemusega rahul olete?

DK: Tulemus on nigel (Klenski ei pääsenud volikokku – EE), aga sellel foonil, mis toimus, on see isegi päris hea. Ma nimetan võidutseva partei valimiskampaaniat totaalseks elanikonna sombeerimiseks!

TV: Sombeerimiseks?

DK: See on mõjutamine, nagu võib elektrilainetega mõjutada inimest -zombirovanije! (jätkuvat mõistmatust nähes) Zombi, noh!

TV: Tallinnas elab umbes 200 000 venelast, ukrainlast ja teist mitte-eestlast. Mis te arvate, kui paljud neist hääletasid Keskerakonna poolt?

DK: No mina algul arvasin, et Laaril ja teistel marurahvuslastel õnnestub tuua eestlased hääletama, aga nüüd, pärast valimisi, ongi selge, et kõige rohkem tõusid just venelased. Ja eks neid hirmutati ka väga osavalt, sest venelane kardab ohtu paremalt, mitte ainult majanduslikult, vaid ka poliitiliselt. Mis sest, et ka Savisaare enda parteis on paremäärmuslasi.

TV: Kes?

DK: No üleval (osutab näpuga mõistatuslikult lae poole). Ma julgeks näiteks nimetada Kalle Laanetit, siis, mis ta praegu on, Kadri Simsoni – kuigi ta on ise must, ma nägin, kuidas ta käitus Puškini gümnaasiumi likvideerimisel. Ja siis Savisaar on ju ­rahvuslane number üks.

TV: Miks siis venelased hääletavad tema poolt?

DK:

// <![CDATA[
//

See on Savisaare suur kunst!! Mina austan teda kui riigitegelast. Ta on praegu ainus riigitegelane Eestis, kuigi see on minu jaoks muidugi vastukarva, kuidas ta kasutab vene kogukonda ära objektina ja mitte subjektina.TV: Nii et Savisaar ei aja vene asja? Paljud eestlased kardavad seda…

DK: Ta ajab vene asja, aga Eesti riigi huvides. Ta on rahvuslane, ta tahab säilitada Eesti riiki. Ta on nagu teadlane.

KK: Kas teie ei taha säilitada Eesti riiki?

DK: Mina olen Eesti riigi poolt! Vabandage, ma olen sõimatud Interrinde poolt pidevalt. Mina olen kahe barrikaadi vahel ja saan pidevalt tuld.

Abikaasa pension kadus poliitikasse

KK: Kui palju raha teil kulus selle valimiskampaania peale?

DK: 25 000 – 30 000 krooni.

KK: Ja see oli teie enda raha?

DK: Ei, mitte ainult minu, seal olid annetused ja minu ja mu naise pensionid. (paus) Naine veel ei teagi sellest midagi; ma ei tea, kuidas ma elan kuu lõpuni…

TV: Kuidas te siis elate kuu lõpuni, kui kulutasite pensioni ära?

DK: No nagu juba Švejk ütles: ei saa olla nii, et kuidagi ei saa. Küll ma kuidagi elan. (kahtlustavalt) Te tahate jälle küsida, et kas ma saan Moskvalt raha või? (paus) Vaadake, mina armastan Venemaad, aga ma ei pea armastama Vene riiki. Ja samasugune on mu suhtumine Eestisse. Näidake mulle, kus on see põhiseadusesse kirjutatud. Mina armastan kodumaad, aga mitte riiki.

KK: Aga kuidas vene perekonnas laheneb selline olukord, kui naine kuuleb, et tema pension on ära kulutatud?

DK: Mis see “vene perekond” siia jälle puutub?

KK: No te mainiste, et õde sülitaks teile näkku, kui te teda poliitikasse kutsuks ja…

DK: (südametäiega) Teate, teiega on raske rääkida, ma kahetsen, et teiega suhtlen! Te ei lasku vestleja tasemele! Mina teen irooniat tihti ja isegi naljatlen, aga teie ei taha must aru saada. Te ei ole ajakirjanik!

Uus trend: venelased kutsuvad end ise “tibladeks”

TV: (ruttu) Vastupidi. Härra Klenski, me tahame just aru saada. Ma olen kuulnud, et vene kogukonnas, eriti just noorte hulgas, on viimasel ajal tekkinud harjumus nimetada omakeskis üksteist tibladeks.

DK: Vene kogukonnas?

TV: Jah, vene noorte seas. On see neile nagu mingi identideedilahendus või?

DK: No see võib nii olla; need on kompleksid. Sa ei tunneta end täisväärtuslikuna ja siin ei ole Eestil midagi uhkustada.

KK: Mõned mustanahalised kutsuvad end USAs omavahel nigga’deks, mis samal ajal valgete jaoks oleks lubamatu.

Kas võib öelda, et venelased tunnevad end veidike nagu mustanahalised Ameerikas?

DK: Tunnevad!

KK: Nii et venelased on mõnes mõttes nagu Eesti neegrid?

DK: Võib nii öelda küll.

KK: Peate te end veidike ka nagu Eesti Martin Luther Kingiks?

DK: (rehmab käega) Ei pea. Meil oleks vaja Martin Luther Kingi, aga nagu kinnitasid need valimised, ei teki siin Martin Luther Kingi veel kaua aega.

KK: Puhtteoreetiliselt, olete te mõelnud, mis saaks, kui teid tapetaks? Põhjustaks see samasuguseid meeleavaldusi nagu pronkssõduri mahavõtmine?

DK: Ei usu. Meie vene kogukond on väga ükskõikne. Nad ongi ilma juurteta inimesed, nad on siin nagu külalised.

TV: Aga teie?

DK Minuga on teistmoodi, see on minu maa. Mina olen selle riigi kodanik!

Seksuaalvähemused tekitavad pahameelt!

TV: Teile ei meeldinud, et Tallinnas toimus seksuaalvähemuste rongkäik.

DK: (siiralt) Mulle ei meeldi! Ja ma ütlen miks! Sest … ee… ma ei mõista neid, kes kogu aeg tahavad end positsioneerida. Normaalne homo, tal pole seda vaja – kui ta on rahuldatud ja elab oma seksuaalelu.

Siseneb magusa häälega sekretär. “Ma korraks segan, kas teil oli Eesti Televisiooniga ka kokku lepitud? Nad ootavad.”

DK: “Las nad ootavad siis, Eesti Eks­press on tähtsam. Kuigi mulle öeldi, et ära mine sinna, nad kirjutavad sust jälle paska.” (Naerab valjusti)

TV: Härra Klenski, te ütlete, et me ei kohtle rahvusvähemusi Eestis euroopalikult, aga samas te keeldute ise kohtlemast seksuaalvähemusi euroopalikult.

DK: Stopp-stopp-stopp! Nad ju tõesti tekitavad pahameelt ühiskonnas!?

TV: Aga see on euroopalik tava.

DK: Ei ütleks! Kust te võtsite, et see on euroopalik tava? Euroopalik tava on endise ajastu mõiste tegelikult.

TV: Aga millises Euroopa riigis ahistatakse seksuaalvähemusi?

DK: (nõutult) No kuidas ma ahistan? Mina olen selles mõttes vastu, et miks nendele lubatakse, aga poliitilis-ühiskondlikel motiividel ei lubata. Et see ärritab ühiskonda. Küsimus on ainult selles. Aga kui nad tahavad, siis käigu nii palju kui tahavad. (Paus) Kui lubatakse!

Kerjuseid püütagu nagu hulkuvaid koeri

KK: Millal te viimati kedagi aitasite?

DK: Mis mõttes aitasin?

KK: No aitasite vanainimese tänaval üle tee, andsite kellelegi tänaval raha?

DK: Teie juuresolekul mul ei tule meelde, te olete nii ründavad. Ja raha ma ei anna kunagi, mind on nii lapsepõlves kasvatatud. Mina leian, et riik peab nad (kerjused – EE) ära koristama, nagu tsaariajal. Siis olid suured majad kerjustele ja õigeusu kirik tegeles nendega.

TV: Nii et kerjused ei peaks teie meelest linnapildis olema?

DK: (otsustavalt) Ei peaks! Kui ta istub seal, see on ebanormaalne!

KK: Aga miks ta ei või seal istuda?

DK: (šokeeritult) Aga ta ju alandab iseend. Miks te lubate tal end alandada?

TV: Kerjus on ka vaba inimene…

DK: (osatab) Vaba inimene!

TV: Aga kuidas nad sinna varjupaika viiakse? Tuleb inimene tänavale, hakkab kerjama…

DK: (ärritudes) Vabandage, vabandage, kui ma lähen alasti tänavale, siis tuleb politsei juurde ja võtab mu kinni! See on ju ühiskondliku korra eiramine, rikkumine…

KK: Kas see oleks siis veidike sama nagu hulkuvate koertega?

DK: Täpselt sama lugu! See on inimest alandav, kui meie linn lubab, et tänaval on hulkuvad keorad.

KK: Aga mis saab siis, kui kerjus ei taha minna sinna varjupaika?

DK: (kosmilise võõrandumistundega hääles) Mina ei saa teist aru lihtsalt! Teile meeldib, et tänavad on kerjuseid täis?

KK: Aga miks politsei kerjuseid võib ära koristada, aga teid ei või?

DK: Sest ma ei riku ühiskondlikku korda. Kui ma rikun korda, siis politsei võtab mind kinni.

TV: Aga mida see politsei füüsiliselt peab selle kerjusega tegema?

DK: Vabandage, vabandage. Kui inimene kukub tänaval kokku südameatakiga, siis helistatakse kiirabisse ja viiakse minema, vastu tema tahtmist.Ta viiakse haiglasse ja hiljem on ta tänulik veel.

KK: Aga kas seal teie kinnipidamiskohas tehtaks kerjused terveks, nii nagu haiglas tehakse terveks südameataki saanud?

DK: Jah. Peab…

TV: Palun rääkige, mismoodi tehakse kerjused terveks!

DK: … peab pesema puhtaks! Ja (õudusega) Ma ei saa lihtsalt aru teist! Meil on ju olemas kodutute varjupaigad, visake nad siis välja sealt, palun! Kas teil oleks siis lihtsam, kui nad sureks ja külmuks ära tänaval? (Ja justkui omaette) Seda on paljud targad inimesed rääkinud, et eestlane on pagan oma mentaliteedilt. Te pole kristlikud inimesed!

Allikas: Eesti Ekspress (Krister Kivi, Tarmo Vahter)

Abdul Turay: Keskerakonnast ja kohalikest valimistest aka. Pyrrhose võit

In Uncategorized on 23. okt. 2009 at 13:21
Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et valimiskampaania käigus tõukas Savisaar oponendid endast veel rohkem eemale. Võimalik, et nii laskis ta põhja ka oma võimaluse tõusta ihatud peaministriametisse.
Tallinn tõi pühapäeva õhtul kuuldavale kollektiivse ängi- ja masendusohke. Kõik teadsid, millised tulevad kohalike valimiste tulemused, ent ometi ei tahtnud inimesed seda uskuda.

See oli ülekaalukas võit, Keskerakonna täielik triumf – või vähemalt nii tundus. Nad said Tallinnas absoluutse enamuse, 53,5 protsenti häältest, mida oli rohkem kui eelmisel korral.

Kogu riigis tõmbas Keskerakond endale 31,1 protsenti häältest. Kui selline tulemus oleks olnud parlamendivalimistel, oleksid nad riigikogu suurim fraktsioon.

Mis Tallinna puutub, siis ühes asjas ma eksisin: Savisaar ei ole «peaaegu» vaikiva enamuse liider. Ta ongi vaikiva enamuse liider.

Tallinn on väärt saak ning linnapeana püsib Edgar Savisaar sisepoliitikas endiselt olulise tegijana. Nii tugevalt tsentraliseeritud maal nagu Eesti tähendab see, et tegeliku võimu ja mõju poolest jääb ta alla vaid Ansipile.

Paljud inimesed olid tulemusega rahulolematud. Ma olen kindel, et lugejad teavad vähemalt mõnda kaastöötajat, kes ilmus järgmisel päeval tööle, kulm kipras.

Usutavasti olete kuulnud kampaaniast, et panna tallinlased registreerima ennast mõnda muusse Eesti piirkonda, või naljatamisi esitatud mõttest lammutada Lasnamäe ja jätta nii Savisaar toetuseta.

Asjad võiksid aga olla palju hullemad. Mõnes muus riigis ongi.

Keskerakond võiks valitseda kogu Eestit. Õigemini, ta valitsekski kogu Eestit, kui poleks parteinimekirjadega valimissüsteemi.

Sugugi mitte kaugel asub maa, kus valitseb üks erakond, valitseb raudse käega, ja on seda teinud viimased kaksteist aastat. Valitseval erakonnal on mandaat teha, mida ta vaid soovib. Opositsioon võib muidugi kurta ja kurdabki, aga ei saa midagi ette võtta, sest enamik parlamendiliikmeid kuulub valitsevasse erakonda. Sellel maal pole kirja pandud põhiseadust, nii et valitsev partei võib vähemalt teoreetiliselt kehtestada riigis kas või üheainsa seadusega totalitaarse korra.

Enamik rahvast erakonna poolt ei hääletanud. Erakond kogus viimastel valimistel vaid 35,3 protsenti häältest, mida oli kõigest kolm protsenti enam kui peamisel opositsioonierakonnal.

Selline süsteem valitseb Suurbritannias sellepärast, et nii on asjad alati olnud.

Viimane kord, mil meil oli valitsus, mille poolt oli hääletanud enamik rahvast, oli 1945. aastal, kui valimised võitsid edumeelse poliitilise programmiga välja tulnud leiboristid, kes kogusid 51 protsenti häältest.

Suuremas osas ingliskeelsetes maades kehtib enamussüsteem: igas ringkonnas võidab kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli. Teised erakonnad võivad ülemaaliselt jääda teiseks, kolmandaks või neljandaks, aga saada väga vähe või mitte ühtegi kohta.

USAs on see emamaalt üle võetud süsteem tinginud ainult kahe partei olemasolu. Suurbritannias on erakondi kolm, kuigi tegelikult võiks kõnelda pigem kahest ja poolest. Kõigil valimistel on tegemist eheda mehhiko vastasseisuga, milles osalevad kaks täiskasvanut ja üks kääbus. Kääbus jääb alati kaotajaks.

Eestis jagatakse kohad erakondadele selle alusel, millise osa valijate poolehoiu nad võitsid. See süsteem soosib rohkete erakondade olemasolu, poliitilisi sobinguid ja koalitsioonivalitsusi

Aga selles asi ongi – Eesti valimissüsteem on mõeldud peatama selliseid inimesi nagu Savisaar. Ja sellega tuleb see hästi toime. Proportsionaalse süsteemi üks eesmärk on vältida leiba ja tsirkust tõotavate populistlike liidrite tõusmist võimule. Me võime seda nimetada vaikiva enamuse türanniaks.

Eesti parteinimekirjade süsteemi, mida kutsutakse ka d’Hondti süsteemiks, mõtles välja üks Ameerika rajajaid Thomas Jefferson. Seda kasutati Kongressi kohtade jaotamisel. Jefferson vihkas demagooge ja populiste.

Proportsionaalse süsteemi tõttu peab Savisaar selleks, et tõusta riigijuhiks, tegema koostööd teiste erakondadega. Ta teab seda.

Möödunud nädalal, vahetult enne valimisi, pakkus Savisaar teistele linnapeakandidaatidele koostöölepet. Pakkumine lükati tagasi. Küünikud aga mõistsid asja valesti – ma olen kindel, et Savisaar mõtles seda tõsiselt. Ta tõepoolest soovis, et teised kandidaadid leppega ühineksid. Ta pidanuks teadma, et pakkumine lükatakse tagasi, aga ta arvas, et tasub vähemalt proovida. See seletab ka tema sellenädalast pöördumist Rahvaliidu poole.

Võiks ju arvata, et pärast niisugust triumfi jätkab Savisaar innukalt Tallinna juhtimist, rõõmustades teadmise üle, et vähemalt pealinnas on tal kindel rahva mandaat.

Vale – ta mõtleb juba 2011. aastale. Talle meeldib olla linnapea, aga ta tahab olla peaminister. Või õigemini – ta lausa ihkab olla peaminister.

Ma võin ennustada, et 2011. aastale eelnevatel kuudel jätkub sama liin.

Keskerakond teeb teistele koostööettepanekuid ja teised lükkavad need sama järjekindlalt tagasi. Kui just mõni neist teistest erakondadest kokku ei varise, muutub see lausa laviiniks.

Kindel võib olla selles, et kui Keskerakond saab järgmistel parlamendivalimistel kõige rohkem hääli, süüdistab Savisaar neid ebademokraatlikkuses, kui ta ikka võimule ei tõuse.

Proportsionaalsel süsteemil on kahtlemata vigu. See soodustab poliitiliste tehingute sõlmimist. See sunnib erakondi esile tõstma kandidaate, kes on noored ja köitvad, aga kel pole tahtmistki rahvast teenida.

Ma ei hakka pikemalt kõnelema Keskerakonna valimiskampaaniast. Piisab, kui öelda, et see oli tundetu, jõhker, labane ja väär.

Kampaania käigus võis Savisaarel õnnestuda peaaegu võimatu. Ta tõukas oponendid endast veel rohkem eemale. Võimalik, et ta laskis lõplikult põhja võimaluse koostööks tema ja teiste erakondade vahel ning seega ka võimaluse tõusta lõpuks nii väga ihatud peaministriametisse.

Pärast võitu roomlaste üle Heraclea lahingus olevat kreeka väejuht Pyrr­hos öelnud: «Veel üks selline võit ja ma olen kadunud.»

Eelseisvatel kuudel ja aastatel võib juhtuda, et inimesed heidavad pilgu Keskerakonna triumfile äsja selja taha jäänud valimistel ning leiavad, et see oli Pyrrhose võit.

Allikas: Postimees

Eesti edasine tee. Põhja-Euroopa või Ida-Euroopa?

In consiglieri on 20. okt. 2009 at 09:44

Jah, paremerakondadel on nüüd võimalus, kas vilistada samuti riigikeele ja kõrgemate väärtuste peale või jätkata skandinaavialiku lähenemisega.

Teadupoolest põhjaeurooplane ei vaja mingit toorust või isakuju, mis on omane pigem slaavidele. Skandidele just sobibki mõmmiku kuvand või teatav pehmus.

Siinsete venelaste suur osakaal meie rahvastikust kisubki meid iga päevaga enam Ida-Euroopasse. Just mentaliteedilt. Need samad nö. meie venelased ei mõista, et Eesti paremerakonnad tahavad Eestit tagasi viia Põhjala riikide sekka. Eestis elades nad sellest aru ei saa, aga kui Rootsi või Norra reisivad, kuuleb kohe

a la “Вот такие разные и хорошо. Я хочу жить здесь.”

Seega on meil suures plaanis kolm võimalust:

1. paremerakonnad lähevad Keskerakonna mentaliteediga kaasa;

2. Lasnamäele antakse linna staatus ja paremerakonnad jätkavad oma senist suhtumist;

3. Paremerakonnad jätkavad oma suhtumist ning Keskerakond on nii kaua puldis kui neist tüdinetakse.

Valik on meie.

Keskerakonna lubadused ehk mida on tallinlastel oodata

In Eesti meediast on 19. okt. 2009 at 19:31

Keskerakond lubas oma manifestis, et nälga, peavarjuta, pesemata ja arstiabita ei jää keegi. Erakonna esimene lubadus oli tagada igale tallinlasele kodu ning asutada kodulaenuvõlglaste tarvis ühistupank. „Nõuame vabariigi valitsuselt korteriühistute jaoks stabilisatsioonifondi loomist, mis tagaks elanike massilise makseraskustesse sattumise korral hättajäänud ühistute majades vähemalt kütte.“

Teine lubadus tõotab paremat põlve pensionäridele. Lubadus on tõsta hinnatõusude kompensatsioon pensionäridele nelja aastaga 1000 kroonilt 2000 kroonile. „2010. aastal tõstame selle toetuse pensionäridele ja puuetega inimestele 1200 kroonile, 2014. aastaks aga 2000 kroonile,“ lubas erakond manifestis.

Kolmandaks, doteerida vähemkindlustatutele ravimihindu ja muuta soojus kolmandiku võrra odavamaks. „Soojuse hinna alandamiseks võtame linna omandusse tagasi praegu monopolistliku tootja kontrolli all olevad soojatrassid.“

Neljas lubadus: mitte lasta Toompea tülisid kanda all-linna. „Tallinlased peavad saama ise otsustada, kui suur peab olema meie linnarahva esinduskogu, millised olgu linnaosade piirid ja funktsioonid ning kas Toompea valitsusparteide poolt kinnistatud ligi neljakordne erinevus valija hääle kaalus sõltuvalt tema elukohast on meile Euroopas vastuvõetav.“

Viienda punktina lubatakse viia lõpule alustatud projektid. Nende raames teha korda koolid, veevärk ja kanalisatsioon valmis aastaks 2011, ehitada veel kortereid noortele peredele ja 2012. aastaks tagada lasteaiakoht igale lapsele.

Keskerakond lubas ehitada valmis Lasnamäe trammi ning investeerida ühistransporti miljard krooni. „Tulevikus peab saama linna trammiga läbida kogu ulatuses – Õismäelt Lasnamäele ja sealt edasi Maardusse. Trammiliinidega tuleb ühendada Lennart Meri nimeline lennujaam, Mustamäe ja Pirita; kesklinnas tuleb tramm viia tunnelisse ning trammiliini tuleb pikendada Tondilt Järvele.“

Seitsmes lubadus: luua prügiveoks ja tänavakoristuseks linnafirma ja saada Tallinna Vesi tagasi linna omandisse.

Erakonna kaheksas lubadus oli avada Tallinna süda merele, luua Helsingi-Tallinna-Riia e-pilet ja ühendada Helsingi ja Tallinn tunneliga. „Tallinna merele avamise kava osana hakkasime korraldama merepäevi, millega on otseselt seotud kultuuripealinna ürituste programmi juhtmõte „Mereäärsed lood“.“

Roheline Tallinn ja K-taksod

•• Nimetatud punktid olid erakonna põhilubadused. Pikemalt on manifestis räägitud, mis on juba tehtud ja mis linnaosade kaupa veel plaanis. Mainimisväärne on kindlasti ka lubadus luua koos erasektoriga nelja aasta jooksul 10 000 töökohta. Selleks luua muuhulgas Nõmme eeskujul igasse linnaossa oma turg.

•• Keskerakonnal on idee alustada projektiga „Tallinna Roheline Takso“. Erakonna hinnangul soodustab taksode ühine värv tarbija- ja ametnike kontrolli ning aitab pöörata tähelepanu taksode keskkonnasõbralikkusele. Eelise saaksid vähem müra tekitavad ja õhku mittesaastavad elektritaksod.

Allikas: Eesti Päevaleht

Edgar Savisaare ja Keskerakonna absoluutne võit sai teoks

In consiglieri on 19. okt. 2009 at 13:32

Kohalike omavalitsuste valimistel juhtus see, millega seni keegi meil pole hakkama saanud. Edgar Savisaar kogus suures plaanis 39000häält. Strateegia oluline osa, Savisaare kandidatuur Lasnamäel, osutus rohkemaks kui lihtsalt puhtaks kullaks.

52 kohta Tallinna volikokku oli samuti meistriteos.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et võimu huvides kõrgetest väärtustest loobumine tasub end igal juhul ära.

Keskendumine Maslow püramiidi I astme vajaduste lahendamisele ning vilistamine riigikeele, tekitas pretsedendi, kus järgmiste valimiste võitmiseks peavad paremerakonnad hakkama mängima samadel alustel.

Eesti suurim viinamarjasaak tehti kohe veiniks

In Eesti meediast on 18. okt. 2009 at 14:02

Eesti viinamarjaistandus Otepääl 2009

Eesti viinamarjaistandus Otepääl 2009

Omamaine viinamarja punavein polegi pelgalt unistus – Otepää kandis pandi Eesti suurim viinamarjasaak tõrde käima.

Viinamarja- ja veinisõbrad korjasid eelmisel nädalal Otepää lähedalt Annemäe talu viinamäelt tõenäoliselt Eesti tänavuse suurima viinamarjasaagi. Viinamäe peremees Jaak Eensalu pressis marjadest kohe ka mahla välja ja pani veini käima – sellest saab järgmise aasta suveks umbes 200 pudelit punaveini!

Tegu on täiesti ausate tumedate Rondo sorti marjadega (seda viinamarja on võrreldud isegi Pinot Noir’ga), mida Eensalu juba neljandat aastat mäekülje peal kasvatab. Tänavu suveks olid taimed juba nii suureks kasvanud, et võis hakata saaki ootama.

Miski pole võimatu
Praegu kasvab Eensalu rajatud viinamäel, mis on üks suuremaid Eestis, 800 viinamarjataime. Mehele on alati meeldinud ennast veinimõisnikuna ette kujutada, paraku sündis ta valesse kohta. Ühel päeval leidis Eensalu siiski, et mingit asja ei tohiks üritamata jätta ainult selle tõttu, et see näib võimatu, ja nii ta oma istanduse rajaski.

Viinamarjapäevale Annemäe tallu oli laupäeva keskpäevaks kogunenud sõpru-viinamarjakasvatajaid Lätist, Saaremaalt, naabertaludest, samuti ETV võtterühm ja veiniajakirjanikud, ning loomulikult tuli kohale ka kõigi Eesti viinamarjakasvatajate «isa», Räpina aianduskooli õppejõud Jaan Kivistik. Talgud on Eestis endiselt tõhus viis asju ära teha.

Ühiste jõududega said marjad mõne tunniga korjatud. Peremees arvas, et korjati umbes 250 taimelt ja igaüks neist andis vast ühe kilo marju. Kui esimesi kastitäisi hakati äsja Belgiast saabunud purustajasse kallama, nägi see välja nagu punase vaiba üritus – professionaalne telekaamera ja lugematud hobikaamerad surisesid, fotokad klõpsisid, ning kõige keskel Eensalu tõstmas sinetavat marjakasti aeglaselt-aeglaselt kõrgemale ja siis ümber kallamas.

Välismaalt tellitud viinamarjade purustaja suudaks paar tunniga töödelda kaks tonni marju, ja suur roostevaba tõrs, kuhu Annemäe peremees veini käima paneb, mahutab tervelt 1000 liitrit. Eensalu aga vaatas varustust tellides pikalt ettepoole, lootes, et kunagi saab masinaid ka täielikumalt rakendada. Kui kogu Eesti entusiastide kasvatatud viinamarjad kokku koguda, tuleks kokku kolm-neli tonni, ja veinimahla jaguks lausa kahe tuhandeliitrise tünni peale.

Rebased ja hapud viinamarjad
Eelmisel aastal tegi Eensalu punast viinamarjaveini lihtsamate ja käepärasemate vahenditega, kuid tulemus, mida talgulised hiljem ka maitsta said, ei jäänud milleski alla poest ostetule. «See on ju nagu pärisvein,» õhkas pärast esimest lonksu veebiajakirja Vine tegija Tanel Eigi. «Või õigemini mitte «nagu», see ju ongi pärisvein.»

Haruldast rüübet ei raatsigi lihtsalt prae kõrvale lonksata, rohkem ikka iga suutäit eraldi nautida. Kevadel käis Eensalu oma Toldi viinamarjast tehtud punaveiniga ka Tallinnas veinimessil ja veiniasjatundja Kalev Keskküla kiitis hilisemates arvustustes tulemust. Tänavuse saagi maitset ennustada veel ei oska.

Eensalule pole olemas hapusid viinamarju selle ütluse ülekantud tähenduses. Muide, tuntud Krõlovi valmil rebasest ja kättesaamatutest viinamarjadest on tõepõhi all. Eensalu eelmise aasta saagist poolt ei pistnud nahka mitte linnud ja herilased, vaid… rebased ja kährikud! Marjadega maiustavate rebaste peletamine pidavat olema igapäevane probleem teistegi põldudel. Küll loom juba teab, mis hea on.

Jumalale meelepärane märjuke

Mitte ainult inimestele ja rebastele ei maitse Annemäe talus kasvanud viinamarjad. Eensalu on teinud ka armulauaveini Räpina kirikule, seega peaks tema istandus jumala õnnistusel aina kosuma. Saadaks siis taevataat vahel ka soojemat suve kui tänavune oli!

Allikas: Postimees

Kalamajja kerkib noobel Noblessneri kvartal

In Eesti meediast on 17. okt. 2009 at 14:41

Laevaremonditehase tööstusalale rajatakse rannapromenaadi ja parkidega elurajoon.

Detailplaneeringu algatamisega sai rohelise tule laevaremonditehasele (BLRT) kuuluv Põhja-Tallinnas Tööstuse tänava äärse 24,5 hektari suuruse ala ümbersünd. Noblessneri allveelaevatehaselt nime saanud tööstuspiirkonda tuuakse elu – sinna kerkib 2007. aastal arhitektuurilise la­henduse leidmiseks korraldatud konkursi võitnud arhitektuuribüroode Alver Arhitektid OÜ ja Hvidt & Molgaard A/S tööde põhjal viis äri- ning kuusteist elu- ja ärihoonet, lasteaed, rannapromenaad ja sadam väikelaevadele. Lisaks renoveeritakse kolmteist alale jäävat arhitektuurimälestist ja kaks kaitse alla mittekuuluvat tööstushoonet. Kinnistu kuulub tervikuna BLRT grupile, vaid kitsa ribana läbib territooriumi Kalamaja ümbersõidu raudtee.

BLRT Invest juhatuse liikme Algerd Andruskevitšuse sõnul on laevaremonditehas omanikuna arendamisel partnerite jaoks avatud. „Kasutame avatud uste poliitikat,” sõnas ta. Andruskevitšuse kinnitusel on huvitatud investoreid viimasel aastal käinud nii Eestist kui ka piiri tagant, seejuures tuntakse erilist huvi just merepoolsete korterelamute rajamise vastu. Rohkem kui 200 000 ruutmeetri suurune ehitusmaht nõuab tema sõnul aga kindlasti jagamist etappideks. Erinevalt Vana-Kalasadama piirkonnast, mille arendajatel järgneb vaidlus vaidlusele, on laevaremonditehasel naabritega vedanud ja head suhted nii piirneva Miinisadama kui ka Riigi Kinnisvara AS-iga.

Puhast vett viis meetrit

Algul juba järgmisesse aastasse kavandatud ehituse algus Tallinna merepiiril on nihkunud Andruskevitšuse hinnangul siiski vähemalt aasta võrra, planeeringualasse kuuluv osaliselt välja ehitatud jaht- ja väikelaevade sadam on kasutatav aga juba praegu. „Järgmisel aastal avatakse ka Peetri sadam kõigile huvilistele,” lubas BLRT Investi esindaja. Täismahus välja ehitades mahutab sadam kuni 250 alust. „Võrreldes Pirita jahisadama ja TOP-iga saavad siia sõita ka suuremad purjekad, sest aluste jaoks on puhast vett kuni viis meetrit.” Mereäärne ala muudetakse atraktiivseks ka jalakäijatele.

Allikas: Eesti Päevaleht

Tammerk: munitsipaalmeedia kuritarvitamine muutub üha jultunumaks

In Eesti meediast on 17. okt. 2009 at 14:38

Valimiste eel on süvenenud suund, et munitsipaalomandis olevad meediakanalid satuvad võimulolijate propagandavahendiks, ütles meediaekspert ja ERRi ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk.

“Eesti demokraatia jaoks oleks hea, kui pärast valimisi toimuks laiem arutelu linna- ja vallalehtede staatuse kohta,” ütles Tammerk.

“On kahetsusväärne praktika, et valimiste eel kipuvad linnapead ja vallajuhid käsitlema munitsipaallehte nagu oma erakonna trükist, kus saab ennast vabalt propageerida,” jätkas ta.

Üle Eesti on tulnud mitmeid teateid selle kohta, et vallajuhid on blokeerinud endale ebameeldiva info avaldamist või on ajutiselt lehetiraaži kinni pidanud, viitas Tammerk. Samuti on näha katseid pöörata lehe sisu võimulolija kiitmiseks.

“Näiteks Tallinna linnavalitsuse ajaleht Pealinn avaldas valimiste eel lausa erinumbri, mis kujutab endast suurel määral võimulolijate valimisagitatsiooni,” ütles Tammerk.

Tammerki arvates tekivad munitsipaalmeedia kuritarvitamise juhtumid seoses nende väljaannete ebaselge rolliga.

“Kui valla- ja linnalehed suudaksid jääda informatiivseteks trükisteks, mis pakuvad praktilist infot piirkonna elu kohta, siis oleks vähendatud ka poliitilise manipulatisooni oht,” jätkas ta.

“Aga niipea kui munitsipaalleht hakkab ajama nn suure ajakirjanduse asja, kasvab ka nende trükiste poliitilise kaaperdamise oht,” arvas Tammerk.

Allikas: Eesti Päevaleht