Est Land

Archive for the ‘Eesti meediast’ Category

SERGEI METLEV: Eesti ajalugu läbi vene noorte silmade

In Eesti meediast on 1. apr. 2010 at 00:54

Austatud vabadusvõitlejad, kallid kohalviibijad! Täna räägin Teile ajaloo õpetamisest vene koolides ja sellest, kuidas ajaloo sõnastamine mõjutab inimeste hoiakuid. Püüan otsida probleemile ka lahendusi.

Tihti küsime, miks venekeelsed noored oma valdavas enamuses ei tea Eesti ajalugu ja peavad Eesti ajalooga seotud tähtpäevi võõrasteks. Meil on ju üles kasvamas terve põlvkond vene noori, kes ei ole elanud Nõukogude Liidus ühtegi päeva ja on omandanud hariduse Eesti Vabariigis.

Paar päeva tagasi kogesin, mida tähendab ajaloost mitte aru saada.

25. märtsil oli Vabaduse väljakul noorteühenduste eestvedamisel süüdatud rohkem kui 20 000 kuunalt, et mälestada märtsiküüditamise ohvreid. Noorteühingu Avatud Vabariik venekeelsete noortega võtsime aktiivselt osa küünlate süütamisest. Pärast seda, kui kõik oli valmis, sõitsin trolliga koju ja kuulsin järgmist juttu: “Nägid või, seal kogu Vabaduse väljak on küünlaid täis! Huvitav, mida need eestlased seal tähistavad?” Reisija tuttav arvas, et see on mingi järjekordne eesti natsionalistide mälestamine ja tema läheb kindlasti 9. mail pronkssõduri juurde ennast näitama.

Nad olid tavalised venekeelsed noored, võib-olla alles lõpetavad gümnaasiumi. Muidugi tekkis mul ebameeldiv tunne, aga ma siiski saan aru, et selles peaaegu ei ole nende noorte süüd.

Kõik see tuleneb koolist ja ka perekonnast, pluss vaenulik Venemaa propaganda, mis valitseb meie venekeelses inforuumis.

Võtan vaatluse alla kooli. Ajalugu koos ühiskonnaõpetusega mängivad tähtsat rolli õpilase maailmavaate kujundamisel inimesena ja kodanikuna. Neis tundides tutvub õpilane vaba ühiskonna põhiväärtustega ja saab baasteadmisi oma riigi ja maailma ajaloost, et edasi iseseisvalt analüüsida ja kujundada oma arvamust.

Mis siis on vene koolides ajaloo õpetamisega valesti, miks venekeelsed õpilased ei saa tihti aru Eesti ajaloo pöördepunktidest ja langevad vaenuliku propaganda ohvriteks?

Väga paljud ajalooõpetajad, Ida-Virumaal absoluutne enamus, ei ole omandanud oma haridust Eestis ja paljud tulid siia nõukogude ajal. See tähendab ka seda, et nende riigikeele oskus on vilets, järelikult kasutatav infoväli on venekeelne ja sidemed eestikeelse keskkonnaga on nõrgad, meelsusest rääkimata.

Nende ajalooõpetajate võimalused osaleda kursustel on samuti piiratud, eeskätt keelebarjääri tõttu. Ainult väga vähesed tegelevad tõsiselt keele õppimisega ja soovivad aktiivselt osaleda ühiskonna elus.

Olles nõrgalt integreeritud Eesti ühiskonda, hakkab õpetaja tundma, et teda diskrimineeritakse keele pärast. “Miks ma pean õppima eesti keelt, kui olen aastaid kasutanud oma töös ainult vene keelt,” võiks öelda ta.

Aga ametikoht siiski nõuab riigikeele oskust. Ja nüüd on käes moment, mil õpetajal tekkib konftlikt riigi ja ühiskonnaga, just siit algavad tõsised probleemid.

Arvestades ajalooõpetuse iseloomuga, ajalugu ju eeldab materjali ja selle tõlgendamise rohkust, on võimalik üsna lihtsalt ja karistamatult külvata vaenu ajaloo põhjal, viia õpilasi esksiteele, põhjustades nende seas konfliktseid meeleolusid puudulikku info edastamise kaudu või ühe vaatenurga maassiivse pealesurumisega.

Kui tuleb õppekava järgi rääkida Vabadussõjast, massilistest repressioonidest, taasiseseisvumisest, siis võib seda ju üldse ignoreerida, mainides tunnis ainult paari asja. Kes hakkab eriti huvi tundma, kui õpetajal on selle teema osas kõik paberid täidetud ja hinded olemas?

Pean ütlema ausalt, et minu koolis ei saanud ma ajaloo tundide raames peaaegu mingisuguseid teadmisi näiteks Vabadussõjast. Ma tean sellest ainult tänu raamatutele, mida ise lugesin, ja keegi ei aidanud mind õppematerjali otsimisel. Ja see on päris tavaline pilt. On väga kahetsusväärne, kui mõni pedagoog püüab mitte ainult agressiivselt suunata õpilaste arvamust ajaloost, vaid ka keeldub toetama huvi, mis võib tulla õpilaselt.

Õpetaja tähtsaim roll on hoida ja edastada õpilastele aineteadmiste kõrval selliseid väärtusi nagu sallivus, vabadus, kodanikuvastutus, oma isamaa austamine. Muidugi, isamaa ei ole ainult pind, võim ja rahvas, see on ka keel, kultuur, mentaliteet, ajalugu.

Kui ta seda rolli ei ole võimeline või ei taha täita, siis tema koht ei ole koolis. Ma ei vaidle vastu sellele, et igaühel on õigus omada ja avaldada oma arvamust, aga las sellised õpetajad kasutavad sõnavabadust negatiivses võtmes väljaspool meie vene koole ja üldse õppeasutusi.

Perekonnasisesest õhkkonnast rääkida on päris raske, igas peres on see ju unikaalne. Alguses rääkisin sellest, et õpetajatel tekkivad konflitid riigi ja ühiskonnaga, sest nad on saanud hariduse väljaspool Eesti territooriumi, ei oska riigikeelt, sotsiaalne baas on vilets ning maailmavaade takerdus nõukogude aega. Samas olukorras on tuhanded teised inimesed, kes küll õnneks ei tööta koolis.

Vanemate hoiakud mõjutavad tugevalt ka lapsi. Mul on alati väga kahju, kui ma saan oma tuttavatelt teada, et neil oli järjekordne konflikt vanematega seoses sellega, et vanemad ei tunnista okupatsiooni, kuid laps ei saa nendega nõustuda. Ta küsib: kuidas võib üks täisväärtuslik iseseisev riik lihtsalt mõne päevaga otsustada, et ei soovi enam olla iseseisev. Ja skandaal ongi alanud.

Võib olla tekkis teil juba küsimus, mida me saame teha, et vene noored saaksid normaalselt õpida ajalugu koolis ja ühiskonnas oleks mingigi konsensus ajaloo osas?

Minu vastus on selline, et aitab aeg ja sihikindel tegutsemine. Riik saab omalt poolt pakkuda keeleõpet ja seda ta ka teeb, korraldatakse üsna palju õppeseminare ajaloo-ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele ja ka vene keeles.

Usun, et see, kes tõesti tahab normaalselt töötada ja väärikalt täita Eesti Vabariigi õpetaja ametit, õpib keele ära ja rakendab oma oskusi – teadmisi, et panna õpilasi analüüsima ajalugu, tegema iseseivalt järeldusi ning ise selline õpetaja mitte kunagi ei propageeri valet, vaid on tarkuse allikas ja abistaja.

Vene koole on iga aastaga aina vähem ja vähem, sest õpilasi lihtsalt ei ole. Kahe-kolme kooli liitmisel peaksid tööd saama just professionaalsed õpetajad ja riigikeele oskusega. Noored pedagoogid, kes tulevad kooli, on juba hoopis teised inimesed ja muidugi kõik oskavad eesti keelt.

Nagu mainisin, oma rolli mängib ka Venemaa propaganda. Arvestades sellega, et see põhineb müütidel ja valedel me ei saa teha midagi paremat, kui lihtsalt rääkida tõtt. Rääkida sellest, kuidas küüditati tuhandeid inimesi Siberisse, kuidas hävitati iseseisev Eesti Vabariik, kuidas toimus venestamine jne.

Tuleks anda välja rohkem ajalooteemalist kirjadust vene keeles ja avada normaalseid ajaloo internetkeskkondi, mida noored saaksid vabalt kasutada.

Ühiskondlikud diskussioonid ei saa kogu aeg keskenduda vaenlase otsimisele ja maailmavaatelisele vastandamisele. Meie siin Eestis, eestlased ja teiste rahvuste esindajad, peame otsima ajaloolist ühisosa, mis aitaks meile mõista üksteist ja tunda ennast ühe rahvana ning tunda uhkust oma kodumaa üle.

Vabadussõjas võitlesid Eesti iseseisvuse eest eestlaste kõrval juudid, venelased ja teiste rahvaste esindajad. On teada, et sõjas osales umbes 200 juuti ja nende seas oli palju arste, tänu kelle sajad inimesed said edasi elada ja võidelda.

Vabadusristi kavaleride seas on ka vene nimesid, näiteks soomusrongi “Vanapagan” komandör kapten Pjotr Feofanov, kelle julge tegutsemine võimaldas kiiresti vallutada Puikelni raudteejaama ja seega oluliselt parandada Eesti sõjaväe positsioone lahingus.

Kui ühiskonnas luuakse ühine ajalooline vundament, kui koolides lõpeb nõukogude aeg ja ajalugu õpetavad vene noortele profesioonaalsed õpetajad, siis lihtsalt ei saa välismaine propaganda ja ka meie omad šovinistid mõjutada olukorda.

Radikaalide jaoks on oluline, et ka venelaste noorel põlvkonnal säiliks nõukogude inimese mentaliteet ja arusaam ajaloost, sest vaba inimene, kes väärtustab demokraatiat ja oma riiki, ei lase kunagi ennast lollitada. Seetõttu kohe, kui üks kohalik vene inimene julgeb mitte nõustuda näiteks väitega, et okupatsiooni polnud, hakatakse teda süüdistama rusofoobias ja fašismis.

Ma ise olen seda läbi elanud, aga vaatamata sellele mu hüüe vene keelt kõnelevatele Eesti noortele ei ole muutunud: tulge juba üks kord kapist välja, hakkame normaalselt elama! Meid ei ole siin Eestis väga palju ja nagu ütles president Lennart Meri: “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.”

Advertisements

Kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa kõne Eesti Vabariigi 92. sünnipäeval

In Eesti meediast, meie kõik on 25. veebr. 2010 at 23:08

Austatud härra Vabariigi President!
Austatud proua Riigikogu esimees!
Lugupeetud härra peaminister!
Ekstsellentsid!
Daamid ja härrad!

Eesti rahva juured on siin, sügaval põhjamaa pinnas, millest oleme ammutanud oma visaduse, töökuse ja vabadusiha. Euroopa ajaloo kulg on vorminud meist tasakaaluka ja targa rahva, kes oskab hoida oma meelt ja oma keelt. Oleme pidanud siin Läänemere kaldal olema paindlikud, aga samas visad, jonnakad ja mõnikord ka sõjakad, et rahvana püsima jääda.

Meile on tähtsad ja kallid meie põhiseaduslikud väärtused: iseseisvus, demokraatlik riigikord, kultuuriline järjepidevus, peremehetunne oma riigi suhtes, rahvusriik, kodurahu ja üksteisemõistmine, keskkonnahoid, kodanikuühiskond ja ühistegevus. Oleme üksteise ja maailma suhtes mõistvad ja uuendusmeelsed. See kõik kokku on meie identiteet. Meie ühtekuuluvustunne, meie samastumine rahvana, kes kestab läbi aegade. Nii uskusid need, kes 92 aastat tagasi lõid Eesti riigi ja nii usume ka meie, kelle hoida see riik praegu on.

Eesti iseseisvuse säilimine tugineb suuresti meie maad koduks pidavate inimeste kaitsetahtele. Viimane ei puuduta mitte ainult sõjalist külge, vaid see on meie kõikide valmidus kaitsta oma riiki, kaaskodanikke, lähedasi ja iseennast igasuguse ohu puhul.

Möödunud aasta oli meie riigile ja meie inimestele raske. Majanduskriis mõjutas kogu rahva, ka kaitseväe ja Kaitseliidu elu ning tegemisi. Riigieelarve vähenemise tõttu olime sunnitud mitmed plaanid kokku tõmbama, paljud tegevused edasi lükkama ja kaitseväelaste palku vähendama.

Kuid kaitseväe juhatajana saan öelda rahuloluga, et vaatamata probleemidele, ei olnud 2009. aasta riigikaitse arengule halb. Jõudsime teha üpris palju. Alustasime Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud kaitsejõudude kümne aasta arengukava täitmist. Selle raames rakendus kaitsejõudude terviklik juhtimis-struktuur. Kaitsevägi ja Kaitseliit tegid ära suure töö sõjalise valmisoleku ning mobilisatsiooni praktilise ettevalmistamise osas. Saatsime reservi järjekordsed ajateenijatest väljaõpetatud üksused. Viisime läbi rea õppekogunemisi reservüksustega. Need jätkuvad ka sel aastal.

Kõige tähtsam reservväelastelt saadud sõnum: meie rahval on kaitsetahe olemas. Õppekogunemistele tulnud nii jalaväe kui õhutõrje reservüksused, kusjuures üks neist lõpetas õppekogunemise äsja, tulid täies koosseisus, koos nn ülekattega ehk reserviga. Reservväelased tulid kõik.

Kasvavast kaitsetahtest räägib ka see, et Kaitseliit suurenes mullu rekordarvu, ehk 902 uue liikme võrra. Ligi 20 000-t vabatahtlikku ühendav Kaitseliit kummutab arvamuse nagu oleks tänapäeval eestlaste seas valdav mugav mõtlemine stiilis «see pole minu asi», sest Kaitseliit kehastab Eesti inimese soovi olla vaba ja olla valmis oma vabadust kaitsma.

Üha rohkem gümnasiste ja üliõpilasi ei küsi enam, kas minna ajateenistusse. Nüüd arutavad nad hoopis, millal sõdurisaapad jalga panna: kas pärast keskkooli või pärast kõrgkooli. See on oluline nihe haritud noorte mõttemaailmas. Nii muutub kaitsevägi tänu järjest targematele ajateenijatele ainult paremaks.

Vastutus riigi kaitsmise eest ja soov selles ise osaleda on Eesti meestel ja naistel muutumas iseenesest mõistetavaks. See on küpse kodanikkonna tunnus.

NATO kollektiivkaitse, mille lahutamatuks osaks on alliansi operatsioonid, on Eesti sõjalise riigikaitse mõõgaks. Oleme täitnud kõik, sealhulgas ka ootamatud riigikogu ja valitsuse poolt kaitseväele pandud ülesanded missioonide osas. Meie kaitseväelased võitlevad NATO vägede koosseisus Afganistanis. Vabariigi president rääkis täna nendega. Tean, kui raske on neil sõduritel ja nende lähedastel. See on aga võitlus NATO õnnestumise eest Afganistanis, võitlus selle paljukannatanud maa jaluleaitamise eest. Meile väga oluline võitlus, sest NATO usaldusväärsus ja heidutusvõime on Eestile elulise tähtsusega. Just NATO solidaarsus tagab meile need iseseisvuse hoidmiseks vajalikud sõjalised võimed, millede üksinda arendamiseks ei ole väikeriik suuteline.

Me oleme usaldusväärne partner oma liitlastele. Rõhutan veelkord: NATO on jätkuvalt maailma võimsaim sõjaline organisatsioon, meil NATO-s on kõige rohkem poliitilist ja sõjalist jõudu, sõjalaevu, lennukeid ja tanke. NATO 60-aastase ajaloo jooksul ei ole ükski riik julgenud alliansi liikmeid sõjaliselt rünnata. Demokraatlikke riike ühendavate NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus on Eesti julgeoleku alusmüür.

Eesti julgeolekupoliitilised valikud ja tegevused on olnud õiged, sest NATO on jõuliselt suurendanud oma kohalolekut Eestis. Selleks aastaks oleme koos oma liitlastega kavandanud siia, Läänemere äärde, kolm suurt rahvusvahelist õppust.

Head inimesed !

Vana-Hiina väejuht ja sõjandusteoreetik Sun Zi on öelnud: «Ülim ei ole võidelda ja võita kõik lahingud. Ülim on murda vaenlase vastupanu ilma lahinguta.»

Eesti elab infoühiskonnas, mis tähendab avatust kogu maailmale ja selle mõjudele. Inimesena ja rahvana ellujäämiseks on lisaks elu ning asjade hoidmisele hädavajalik ka iseendaks jääda ehk säilitada rahva ühisväärtused ja identiteet. Tulevikku on võimalik rajada vaid ühistele hoiakutele ja tõekspidamistele.

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et moodsas sõjapildis on kasvav tähtsus sellel, millest Sun Zi juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi kirjutas. Veel eelmisel sajandil saavutasid riigid oma eesmärgid sõjakäikude ja vallutuste ning omandi ja ressursside kontrollimise kaudu. Infoajastul aga on peamiseks eesmärgiks saavutada ülemvõim inforuumis ja inimeste peades. See ülemvõim määratleb informatsioonivälja arengu, suunad ja päevakorra ning määrab selle, millest räägitakse, mida arutatakse, aga ka selle, mida mõeldakse ja tehakse.

Kui Vabadussõja ajal kohtusid sõdurid täiesti uue väeliigi – lennuväega, mis saavutas oma lahingulise hiilgeaja küll alles paarikümne aasta pärast, siis nüüd on poliitikute ja väejuhtide arsenali tulnud sellised oskussõnad nagu kübersõda, mõjutusoperatsioonid, infosõda ja strateegiline kommunikatsioon.

Küberründed on ohtlikud, sest need ei ole silmaga nähtavad ning rahvusvaheline õigus ei käsitle neid sõjalise ründena. Samas suudavad need halvata riigi haldusliku toimimise, varustamise ja majandustegevuse. Küberrünnakuid oleme omal nahal tundnud ja me võtame neid väga tõsiselt. Täpsemalt öeldes, nüüd võtab neid väga tõsiselt kogu NATO, kes on Eestis avanud alliansi küberkaitse keskuse.

Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. Sõjaliste infooperatsioonide eesmärgiks on lõhkuda käsuliinid ja murda rahva vastupanutahe.

Kõigepealt rünnatakse meie välist kuvandit, üritades meid sildistada ja luua meist tegelikkusele mittevastav pilt. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti kujutamisel väikese, saamatu ja tigeda, minevikku takerduva riigina on klassikaline mõjutusoperatsiooni eesmärk – külvata segadust, seada kahtluse alla demokraatlik ühiskonnakorraldus, pärssida juhtimisahelaid ja tekitada meie liitlaste seas umbusk meie vastu.

Seejärel rünnatakse meie sisemaailma, meie hoiakuid, väärtussüsteemi, meie tahet ise olla ja ise otsustada.

Lõpuks üritatakse meid hirmutada, esitades tõsiasjade pähe väljamõeldisi, millel ei ole loogika ja reaalsusega mingit seost. Näiteks niinimetatud «militaarasjatundjate» visalt levitatav naiivne kuulujutt, et üks vaenlase diviis suudab Eesti vallutada kahe tunniga.

Need on vaid mõned killud infoühiskonna strateegilistest lahingutest, mis käivad eetris ja meie peades.

Paraku ei saa vaenulike mõjutusrünnakute tõrjumisel loota ainult talupojatarkusele, sest suured riigid kulutavad selleks rindejooneta sõjaks miljardeid. Eesti vajab immuunsüsteemi. Meie rahvuslik psühholoogiline kaitse tuleb üles ehitada laiapõhjalisele ja tugevale alusele. Siis ei lõhu välismõjutused ja kriisid meie sisemist sidet, ühiskonda ja riiki tervikuna halbadel aegadel ära.

Kaasmaalased!

Need Eesti sõdurid, kes täna siin Vabaduse väljakul rivis seisavad ja nende tuhanded kaasvõitlejad, kes meie kodumaad teenivad, on sündinud ja kasvanud vabas Eestis. Nad kõik on Eesti Vabariigi kodanikud ning ei ole tähtis, kas nad oma kodus räägivad eesti, vene, inglise või rootsi keelt.

Nende jaoks on Eesti riik olnud igavene, sest nad ei mäleta okupatsiooni, tsensuuri, suletud piire. Uut põlvkonda ei ole muserdanud hirm küüditamise ees, topeltmoraal ega võltspatriotism.

President Lennart Meri on öelnud, et vabaks kasvamine nõuab aega. Eesti on olnud taas vaba juba ligi kaks aastakümmet. See on piisavalt pikk aeg, et õigustusi otsimata küsida: kuidas täita rahakummardamise ja kohustusi eitava näilise vabaduse tühisus igavikuliste väärtustega, mis meie rahvast seovad?

Vastus sõltub sellest, kui hästi me suudame järgmise põlvkonna ja sellele järgnevad põlvkonnad kasvatada vaba riigi väärikateks, tugevateks ja terveteks kodanikeks, kes oskavad oma eluga toime tulla ning mõistavad seda, mis toimub maailmas ja kuidas see mõjutab Eestit.

On tõsiselt hea meel, et kõigis gümnaasiumites ja kutsekoolides on peagi võimalik õppida riigikaitset, sest õpetus riigikaitsest on eelkõige õpetus riigist.

Eesti riik hoiab ilmasambana meie ühist maailmapilti, kultuuriruumi ja meid rahvaks ühendavat väärtuste süsteemi. Eesti kultuur on meie sisemine, viimane ja kõige olulisem kaitseliin.

Eesti elab meis kõigis. Ta on igahommikuses sinimustvalge lipu heiskamises Pika Hermanni tippu ja riigilipus meie sõdurite vasakul käisel. Eesti on ka tänane pidupäev, julgus olla uhke oma riigi üle ja siiras rõõm meie laste silmades. Eesti algab igaühest meist.

Elagu Eesti Vabariik!

Moody’s: Eesti saab euro vähem kui aasta pärast

In Eesti meediast on 21. jaan. 2010 at 20:11

Eesti täidab reitinguagentuuri Moody’s hinnangul Maastrichti kriteeriumid ning saab 2011. aasta algul euro kasutusele võtta.

«Praegu näib, et nad täidavad kõik Maastrichti kriteeriumid ja seega on Euroopa Komisjonil võimatu neid [euroalast] eemal hoida,» ütles Moody’s asepresident ja vanemanalüütik Kenneth Orchard Bloombergile.

Veel septembris oli Orchard arvanud, et kriteeriumide täitmine saab Eestile väga keeruline olema.

Ka reitinguagentuuri Fitch analüütik Eral Yilmaz ütles, et Eesti tõenäosus 2011. aastal euro kasutusele võtta on kasvanud. Varem oli Fitch prognoosinud, et Eestil ei õnnestu euroalaga ühineda enne 2012. aastat.

Rahandusminister Jürgen Ligi avaldas eile arvamust, et Eesti täidab euro kasutuselevõtu eelarvekriteeriumi kindlasti. Eelarvekriteeriumi täitmine selgub 26. märtsil avaldatavatest statistikaameti andmetest.

Eesti euroalasse vastuvõtmise lõpliku otsuse teevad euroala riikide rahandusministrid, märkis Economist Intelligence Unit. «Kui nad tahavad Eestit praegu [euroalast] väljas hoida, siis kriteeriumid annavad neile [selleks] piisavalt manööverdamisruumi, isegi kui Eesti täidab eelarve [puudujäägi] eesmärgi.»

Kandidaat Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvoliniku kohale Olli Rehn ütles 11. jaanuaril, et Eesti on «järgmine tõenäoline kandidaat» euroalaga ühinemisel.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank avaldavad oma hinnangud Eesti eurovalmidusele tõenäoliselt maikuus ja euroala rahandusministrite otsus võib tulla varasuvel, ütles Rahvusvaheline valuutafond (IMF) eelmisel kuul.

Allikas: E24

João L. Marques: Miks te eesti keelt lihtsamaks ei tee?

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 17:35

Portugali kirjamees João Lopes Marques kardab, et eestlaste jonnakuse tõttu võib eesti keel varsti ohustatud keelte nimekirjas olla või koguni lõpetada kasutuskõlbmatute keelte prügikastis.

1. jaanuar 2010, Tallinnas
Austatud Jüri Pino!

Tänan sind su viimase kolumni eest (Näpi meie naisi, aga õpi eesti keel ära!). Oli parajalt terav. Mõned mu head eesti sõbrad – peamiselt naissoost, nagu sa tead – pidasid lausa vajalikuks mulle helistada ja hoiatada, et on ilmunud üks arvamuslugu, kus mainitakse ühte välismaalast, kes… kes võin olla mina! Ma muidugi kinnitasin ausalt kõike: „ Jah, tõenäoliselt see Jüri mainitud „sõbralik välismaalane“ olen jah mina.“

Alati on tore rambivalgusesse sattuda, nartsissismi minus jagub. Nii et aitäh veel kord.
Ja mul on ääretult hea meel, et sa kõiki mu labaseid trikke ja kelmusi, millest me su köögis rääkisime, avalikkuse ette ei toonud… Väikeses Eestis ladinlasest pervert, st vaba heteroseksuaalne lõunamaa mees, olla pole lihtne. Aga nagu sa tead on mul hästi läinud, sest kuidagi on mul õnnestunud siin igatpidi hea üldine vorm saavutada: Eesti ja eestlased on toonud minusse selle vaimse, emotsionaalse ja füüsilise tasakaalu, mida ma tõesti juba kaua aega vajasin.

Ma kirjutan rohkem kui kunagi varem. Uskumatu, aga siin Tallinnas olen ma lõpuks ometi hakanud tubliks kirjanduslikuks töömesilaseks, nagu ma olen alati unistanud.

Aga sa tead ka seda ühte ja ainsat häirivat aspekti, mis mulle siin muret valmistab – see keelebarjäär ajab mind hulluks!!! Seesama, mis on meiegi vahel. Ja see tobe piirang on minu jaoks tõepoolest väga ängistav. Nüüd, kus ma olen peaaegu neli aastat selles imetlusväärses linnas/riigis elanud, saan ma aru, et osmoosi teel eesti keelt ära ei õpi. Kohe kindlasti mitte. Päevad läbi üksi oma valge laptop´i ees portugali- või ingliskeelsete tekstide kirjutamine ka eriti eesti keelt selgeks saada ei aita.

Ja siis veel kõik need tüdrukuid, keda siin sebida ja näppida. Neil on mingi vastik oskus isegi tõsise mehe tähelepanu vajalikelt asjadelt muule tõmmata.

Aga milleks selline kiri? Selleks, et sulle ametlikult teada anda, et 2010. aastal hakkan mina eesti keele tunde võtma. Korralikke eesti keele tunde ma pean silmas. See on üks mu uue aasta lubadustest, mille ma endale Hellas Hundis andsin. Ja ma tahtsin sind nüüd tagasihoidlikult sellest kirja teel informeerida, et sellega endale ka maailma ees püha kohustus võtta.

Survet on mulle vaja. Muidu hakkan jälle vabandusi otsima. Sul oli su õigus, kui sa kirjutasid, et sa ei saa aru, kuidas ma sain üldse kunagi arvata, et sellise kiiksuga idioomi saab pubis istudes ära õppida, või ainult oma kihava Baltikumi haaremi innukust ja heat tahet ära kasutates.

Aitab. Aastal 2010 on asjad teisiti. Hoopis teistmoodi. Minu motivatsioon on küll pisut kängunud, aga vähemalt ma lõpuks ometi tunnistan endale juba, et süstemaatiline lähenemine on ainus võimalik viis eesti keelt rääkima õppida. Kõik need neliteistkümmend käänet, tegusõna pöörded, kohutavalt keerulised hääldusnüansid ja muu taoline…

Veab, et eestlased kirillatsat ei kasuta, muidu oleks veel hullem. Ja nagu te teate, oleks väga vabalt võinud ka nii minna. Venelased katsetasid seda kunagises nõukogude Moldovas, olgugi et rumeenia keel on sama palju romaani keel kui minu emakeel. Kas te kujutate ette portugali keelt kirillitsas?

Aga tagasi su artikli (ja minu jutu iva) juurde: minu meelest ei ole eestlaste uhkus oma keele erilise keerukuse ja raskuse üle just kõige õigem suhtumine. Palun ärge tehke seda viga, et te soovite oma keele getostumist. Üks teistpidine näide: inglise keel on täna lingua franca, kuna see oli – ja on – piraatide keel. Ja piraadid on paindlikud ja loomingulised, nad võtavad parimatelt ja rikkaimatelt. Millest järeldub, et keskaegsest normannide-eelsest sakside inglise keelest on tänase kujunemiseni toimunud suur areng ja on tehtud palju muutusi.

Sellest on saanud päris atraktiivne (seksikas) idioom.

Parafraseerides portugali luuletajat Fernando Pessoat: meie rahvus on meie keel. Minu veendumuse kohaselt on keel identiteedi nurgakivi. Selles osas võrdlen ma eestlasi alati baskidega – te peaksite tegema ehk samamoodi nagu baskid, kes on andnud oma maale nimeks „Euskal Herria“, millest eeskuju võttes oleks Eesti „Nende maa, kes räägivad eesti keelt“ ehk „Eestikeelsete maa“.

Identiteeti võib selline suhtumine muidugi upitada küll, selles ma ei kahtle. Aga pidage meeles, et baske on kolm korda rohkem kui eestlasi, ja nemad on oma mitte-indoeuroopa keelt korduvalt ja kiiresti reforminud.

Kulla Jüri, ma ei taha seda eesti keele lihtsustamist iseenda pärast. Minu eesti keele oskused on küll kesised, aga enamik eestlasi on mu nendegi pingutuste ja oskustega rahul: „Vähemalt sa üritad… Osad inimesed [venelased] elavad siin kogu elu ja ei tea mitte ühte sõna eesti keeles…“
Aga: kui ma kuulen osadelt oma eesti sõpradelt (kes on enda hinnangul head keeleoskajad), et nad peavad sageli üle kontrollima, kuidas on ühte või teist asja õige kirjutada, siis vaat see tundub mulle juba murettekitav… See on ju paradoksaalne, Jüri!

Ma lihtsalt kardan, et kohalike jonnakuse tõttu lõpetab eesti keel kasutuskõlbmatute maailma keelte prügikastis. UNESCO järgi kaob maailmas iga kahe nädala tagant üks keel. Mina olen bioloogilise mitmekesisuse poolt… Aga varsti võib eesti keel ohustatud keelte nimekirjas olla.

Et me juba sellel teemal arutleme ja kui te lubate, siis minu tagasihoidlik arvamus on, et eesti keel peaks portugali keelest eeskuju võtma. Alates tänasest hakkab enamik Portugali meediaväljaannetest lähtuma meie uuest ortograafia kokkuleppest. Paljud näevad seda Brasiilia neoimperialismi sunnina. On see kokkulepe poliitiline otsus? Jah, on. Ajaloolise portugali idioomi „omanikuna“ pöördus Portugal 1980. aastal Brasiilia poole palvega portugali keel üheskoos universaalsemaks muuta (muide, saksakeelsetes riikides viidi sarnane ortograafiareform läbi 1996. aastal).

10 miljonit portugali keele kõnelejat versus 200 miljonit teisel pool Atlandi ookeani… Meil läks peaaegu kolmkümmend aastat, enne kui jõudsime selle kokkuleppeni. Aga aastal 2013 rakendub see lõpuks kõigis kaheksas riigis, kus portugali keelel on praegu riigikeele staatus: Brasiilia, Portugal, Angola, Roheneemesaared, Saint Tomé ja Principe, Mosambiik, Guinea-Bissau ja Ida-Timor.

Meie portugalikeelne intelligents on väga vihane. Meeleheitel, sest kirjakeeles kaovad nüüd hääldamatud konsonandid ja veel päris palju muud. Aga mina olen meie riikliku strateegilise pragmaatilisuse üle äärmiselt uhke. See on sisuliselt sama, mida me tegime 500 aastat tagasi, kui meie asekuningas Indias (Afonso de Albuquerque) määras kolonistidele kohustuse kohalikega seguneda (st nendega lapsi saada – TF).

Meie üleilmastumise ajastul ei kuulu ükski idioom – olgu ta ükskõik kui levinud – enam ühelegi inimgrupile. Idioomid on kollektiivne pärand. Sellega seotud pinge peab olema positiivne, ja mitte kunagi negatiivne. Üleoleku- ja uhkustunne sellest, et ollakse üks „nendest, kes rääkivad inglise keelt“ – või baski või ketšua või suahiili vm keelt – on selgelt minevikuteema.

Selline mõtteviis viib enesetapule.

Vaatamata kogu võimalikule vastumeelsusele, on fakt see, et keeled peavad kohanema välise – keskkonnaga varasemast palju kiiremini. Vastastikust mõju – interaktsiooni- ei saa eitada. Otsuste tegijad peavad vahel julguse kokku võtma ja tegema lausa riskantseid hüppeid, mitte samme. On tore kuulutada, et keel on elav organism, aga – vahel vajab elav organism operatsiooni.

Kallis sõber Jüri, mulle tundub, et eesti keel on kolesterooliga hädas. Ehk oleks kasu pärgarteri šunteerimisest – parandaks vere ja hapniku juurdepääsu.

Allikas: Eesti Ekspress

JÜRI PINO: Näpi meie naisi, aga õpi eesti keel ära!

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 17:33

Jüri Pino paljastab sõbralikult sõbraliku välismaalase, kes nõuab keerulist eesti keelt lihtsustavat reformi.

Üks mees oli hiljuti õhtuses petlikult sõbralikus õhkkonnas visanud laua kohale rippuma küsimuse: aga kas pole eesti keel mitte liiga keeruline keel? Koguni nii keeruline, et see vajaks kiiremas korras lihtsustavat reformi.

Vale ja ettevaatamatu otsus tulla selliste ideedega lagadele, kui ollakse välismaalane. Olgugi lääneeurooplane. Kuigi sallivus on siin maal ammu juba omaette elukutse ja suurepärane teenimisvahend, on asjad tegelikult ikkagi nii nagu on. Vähe sellest, et nad tulevad meie õue peale meie tüdrukuid näppima, neil on midagi ka veel meie keele kohta öelda!

Või kas nüüd just sellepärast, aga leili mindi. Igaühes ärkas suur filoloog ja sõnaraamatute tundja. Paistab, et ega muul juhul eestlane oma keelest nii väga mõelda viitsigi, kui keegi võõras väidab, et hirmus raske keel olla.

Ja kinnitab siis enamasti kohe, et on ikka raske küll. 14 käänet (hirmutamiseks võib lisada, et on veel kolm kadunut, kuid mõnede sõnade puhul veel täiesti käibivat), käänd- ja pöördkonnad… ära sa üldse mõtlegi. Ära sa isegi proovigi, me hakkame niikuinii hirnuma. Nii aktsendi kui vigade üle. Meie, eesti keele oskajad, oleme klubi, nagu targemad mehed sõnastanud, kuhu me uusi liikmeid võtta ei taha.

Võiks aga meelde tuletada, et vene keelt peetakse kah keeruliseks keeleks. Juba tähed on neil täiesti teised, mis kohe eemale peaks peletama. Ometi oskavad paljud seda keelt. Kes mõnuga, kes häbiga. Ja venelased teadupärast suhtuvad täiesti ükskõikselt, kuidas nende keelt väänatakse. Mistõttu ehk ongi nii, nagu on. Aga värk polnud ju selles, mistõttu mõni keel levinud on, teine mitte, vaid välismaalase väites, et meie keel on hirmus keeruline osata.

Uus olnudki, et välismaalasele kõik kohe vastu ei vaielnud. Lausa nõusse kippusid jääma – tavapärase jutuga, et keel areneb, muutub, elab ja hingab ning ei tohi mitte teda rämeda reeglistikuga ära tappa. Et ainult surnud keelt on võimalik täiesti õigesti rääkida-kirjutada. Et meie püha internet loob niikuinii uue keele – hieroglüüfid on emotikonidena tagasi, tõepoolest – ja twitter niikuinii tuleb ja tapab, nimeta teda säutseriks või mitte. Ja meenutage, kuidas SMSi sisse toksides valitakse alateadlikult sõnu, mille kokkusaamiseks peaks võimalikult vähe kordi vajutama. Kindlasti on midagi veel. Ja, tõepoolest, juhtub näpukaid ning juhtub, et need on isegi naljakad. Kas ei kõlaks näiteks kauni tootenimena “Siutsuvorst”, mingi kanalihasuitsukas, näiteks?
Nii et miks mitte lubada kirjutada nii ministeerium kui ministeerjum… Mis sest siis nii oleks? Või miks mitte lahendada suurim eesti õigekirja probleem ja lubada müia kui süia – hääldame ju niikuinii nõnda. Ja miks mitte lubada suurtähed pikalt saata, komad samasse, kui netis paljud nendega jamada ei viitsi. Ja üldse.

Tõepoolest, miks mitte. Vastu tulles aja nõudmistele.

Mis aga pahatahtlikult mõeldes viib küsimuseni – kas poleks see vastutulek saamatusele? Ma ei saa hakkama – järelikult on reeglid valed? Tore, mulle meeldib teada saada, et mitte mina polnud kooliajal vilets sportlane, vaid nõudmised olid valed ega tahtnud ajaga kaasas käia! Pange mind nüüd kõigile aladele järgmisteks olümpiamängudeks kirja. Treenerit pole vaja, andke rohkesti õiguslasi kaasa…

See oli mõistagi kirglik filoloog, kes niimoodi aja vaimule vastu vaidles. Tüütu. Kuid ilmutuslik. Äkki vaadati välismaalasele otsa: sa, nahk, oled laisk ega viitsi lihtsalt õppida selle maa keerulist keelt, kus sa juba aastaid naisi näpid! Ja nüüd otsid õigustusi!
Tõe vastu ei saa miski.

Allikas: Eesti Ekspress

Mart Rannut: nigel keeleaasta 2009

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 16:13

Keeleaasta 2009 oli saavutustelt tagasihoidlik: oli palju tegevuspraaki, vajalikke samme jäi tegemata, positiivset nappis.

Kõik algab tõhusast juhtimisest. Eestis tegutses keelepoliitika valdkonnas eelmisel aastal kaks ministrit, alles jäi üks. Kahtlemata oli teise näol tegemist aruka, tragi ja hea suhtlejaga, kes ei olnud mitte laisk või lausa riigivastane. Samas ei ole lihtsalt võimalik, et ilma teadmisteta inimene oleks võimeline kokku panema oma meeskonna ja juhtima keeleprotsesse, mille mõistmiseks teised aastaid ülikoolis õpivad.

Ebatõhusast toimimisest lahti saamiseks koht kaotati, selle asemel et pädev poliitik kohale leida, ülesanded delegeeriti kultuuriministeeriumile, kus mitmeid asjatundjaid pole. Kahtlen, et selline liigutus keelekeskkonna kujundamist tõhustab, eksimine selles teeks mulle ja paljudele teistele rõõmu.

Saime teada lõpphinnangu eelmise integratsiooniprogrammi ja kulutatud poole miljardi kohta: programm läks aia taha, vead olid hariduse ja programmi üldises juhtimises. Sõnum ei olnud ootamatu, sama väitis viie aasta tagune vahehinnang. Õppust vigadest ilmselt ei võetud.

Probleem pole minevikus, vaid praeguses integratsiooniprogrammis, mis avalikkuse eest peidus kokku pandi ja kust samad vead vastu vaatavad. Jätkame siis vanaviisi poliitikaga, mis viis 2007. aasta aprillisündmusteni. Muide, siiani ei ole valitsus teinud nende sündmuste analüüsi, kuigi tegemist oli suurima julgeolekuohuga pärast iseseisvuse taastamist. Praegune riiklik arusaam, et sündmus sadas kaela ootamatult, on naiivne: keeleteadlased ennustasid seda juba viis aastat varem!

Ilmus võõrkeelestrateegia, mis nimest hoolimata osutus tagasihoidlikuks võõrkeelte õpetamise ülevaateks, kust olid riigi keeleressursid, -ohud ning võõrkeelte vajadused välja jäetud. Avalikustati teadmata seltskonna koostatud keeleseaduse eelnõu, mis keelekeskkonna reguleerimise asemel keskendus kirjavigadele! Saamatuste rida võiks jätkata, keelekauge inimene võiks arvata, et Eestis tarku ja asjalikke hingi enam polegi!

Oluline on ka, mida üritati, kuid millele ei reageeritud. Valitsus jäi kurdiks mitmele ettepanekule, nt kõrgkoolituse alustamisele eesti keele õpetajate jaoks lasteaias (hoolimata oma propagandakärast haridus- ja teadusministeerium riigi tellimusest sellele huvitatud ei olnud).

Samuti ei ole valitsus huvitatud kontrolli sisseseadmisest keelepoliitika rahastamisel, mille käigus antaks iga-aastane eksperthinnang integratsiooniprogrammile ning avalikustataks keeleolukorra eksperthinnang riigikogus (pluss järgnev arutelu).

Eelmise aasta valimistel ilmnes selgelt ühe partei taktika edastada häälte saamise eesmärgil eesti ja vene keeles erinevaid sõnumeid ning sisuliselt eestlasi ja venelasi üksteise vastu ässitada. Võiks arvata, et seda enam panustavad teised erakonnad ühtse suhtlusruumi loomisse, et edaspidi see kommunikatsioonihälve kõrvaldada. Tegelikkus kippus olema teistsugune.

Venekeelses ajakirjanduses lõi lõkkele järjekordne diskrimineerimis- ja inimõiguste rikkumise arutelu: küll olid süüdi eestikeelsed arstid, küll dispetšerid. Valitsus hoidus kramplikult selgitustest, jättes mulje, et umbvenekeelsetel süüdistajatel oligi õigus ning üks eestlane peabki kõiki keeli (st vene keelt) oskama. Tegelikult asjad nii ei käi, Eestis on ainult üks keel – eesti keel –, mida peaaegu kõikidel tarvis läheb. Kui riik pole seda koolis selgeks õpetanud, vaat siis on küll riik inimõiguste rikkumises süüdi.

Ning riik seda teinud pole: ka eelmise aasta keskkoolilõpetajatest pea pooled ei suutnud saavutada ette nähtud B2-keeletaset, mis võimaldaks iseseisvalt hakkama saada ning eestikeelses kõrgkoolis edasi õppida, olles konkreetseks riigipoolseks inimõiguste rikkumiseks (võrdsete võimaluste tagamise kohustus!). Tegelik vajadus oleks kooli lõpetamisel C1, et inimene ka dokumente koostada oskaks ning eestlaste hulgas konkurentsivõimeline oleks.

Haridusministeerium on aga kavandanud teisiti: uued, eelmisel aastal väljatöötatud õppekavad näevad ette samasugust hariduspraagi tootmist. Tulemused on näha: põlvkond pärast keelenõude kehtestamist on Ida-Virumaal peaaegu võimatu saada eesti keeles arstiabi, samuti pole suur osa sealsetest politseinikest võimelised eesti keeles protokolligi koostama. Mida edasi teha, on politseijuhtidele selge: mitte midagi!

Et lugu väga nutuseks ei kisuks, märgime ära ka saavutusi: ilmus Balti riikide keelepoliitikat analüüsiv ning inimõigusi selgitav monograafia, mis peaks demagoogide Eesti-vastast laimu ohjeldama. Koostati ja testiti ära uute, mujalt maailmast meile saabunud täiskasvanud immigrantide lõimimise kohanemisprogramm, töötati välja vajalikke eestikeelseid materjale kutsekoolide venekeelsetele õpilastele ning venekeelsetele lasteaedadele.

Traditsiooniliselt edukad oleme kirjakeele arendus- ja hooldetegevustes, ka keeletehnoloogias ei ähvarda meid mahajäämus (kuigi enamik põlgab eestikeelse tarkvara ära). Edukaid tegevusi on teisigi. Samas on need üksikud, tihti keelekeskkonna muude tingimustega suhestamata tegevused, mille mõju jääb üksikuna märkamatuks.

Praegune suurim puudus on valitsuse valitud minnalaskmispoliitika, kus eesti keel muutub oluliseks ehk kuu enne valimisi. Seetõttu ei ole valitsus vajanud tulemuslikku ja teaduspõhist arengut, mida näitab ka praegune olukord. Lähtudes trendidest ei ole põhjust olla optimist: lõhe eestikeelse ja venekeelse teaberuumi ning nende kasutajate hoiakute vahel ei ole vähenenud, sisuliselt on olukord sama, mis aastal 2007.

Hoiataksin meie riigijuhte: kui suurele töötusele lisandub mõni poliitiline ajend, võib olukord minna järsult hullemaks ning siis võime olla olukorras, kus minnakse keelepoliitiliste järeleandmiste teed ning me ei suuda enam jätkata tõsiseltvõetava iseseisva ja eestikeelse riigina.

Mida soovitada? Probleemiks on valitsuse asjatundmatus ja huvipuudus, mida ravida on keeruline. Kui olukorda soovitakse tõesti muuta, tuleb luua vastav juhtimisstruktuur, mida praegu pole. Kas siiski üritada leida mõni tark poliitik (abi-)ministriks (vist on keeruline!) vastavat valdkonda kureerima või taastada keeleameti-taoline asutus, on valitsuse ja haridusministri otsustada.

Igal juhul peab senine väheviljakas olesklemine lõppema.

Allikas: Postimees

Joel Volkov: Eestlase DNA on erakordselt unikaalne

In Eesti meediast on 26. nov. 2009 at 13:50

Me oleme Isaac Asimovi «Asum», mis on segamatult saanud areneda, et võtta üle laguneva impeeriumi juhtroll sellel hetkel, kui Brüsselis hakatakse aru saama, et «Taani riigis on midagi mäda». Me saame seda teha, kuna paradoksaal­sel kombel oleme koos baskide ja keltidega kõige vanem rahvas Euroopas. Meie DNA põimib endas tänaseks kunagiste protouurali rahvaste (seal hulgas ilmselt ka Ameerika põlisrahvad) ning Skandinaavia ja keldi koode. Pole ühtegi teist nii laiapõhjalise genoomiga rahvast kui see siin. Ja antagu mulle andeks, kui ma väidan, et hoolimata objektiivsetest asjaoludest on veri lõppude lõpuks see, mis määrab staatuse.

Abdul Turay: mustad mehed ja eesti naised: kogu tõde

In Eesti meediast on 11. nov. 2009 at 13:59

See tõmbas nüüd küll tähelepanu – pealkiri, ma mõtlen. Kõik lood, mille teemaks on, kui kasutada teaduslikku väljendit, segaverelisus, on kindla peale minek. Kollane ajakirjandus, naisteajakirjad ja reality-TV lausa hulluvad selle peale. Vähemalt kord kuus tuleb sel teemal ikka mõni lugu. Ajakiri Anne ja Stiil kirjutas näiteks alles hiljaaegu segapaaridest pika loo.

Enamik neist lugudest on rumalad ja vääradki. Eestis valitseb paranoia, et kuskil luuravad tumedanahaliste Türgi, troopika või mõne muu lõunamaise paiga meeste hordid, kes kavatsevad eesti naised üle lüüa. Seda ei juhtu mitte kunagi. Kohe selgitan.

Kui tõsiseks minna, siis ma usun, et leidub palju tähtsamaid asju, millega pead vaevata ja mille pärast muretseda. Ma tunnen muret oma pere toitmise pärast. Ma tunnen muret selle pärast, kuidas teised inimesed suudavad oma pere ära toita, mistõttu ma kirjutangi poliitikast ja majandusest.

Kuid ajakirjandus ei jäta mind ega ilmselt ka ühtegi teist Eestis elavat mustanahalist rahule.
Üks ajakiri võttis minuga ühendust, et osaleksin ümarlaual, kus arutletakse välismaa meeste ja eesti naiste üle. Ütlesin, et see ei huvita mind.

Üks tuntud saatejuht palus mul tulla oma telesaatesse rääkima välismaa meestest ja eesti naistest. Ütlesin, et see ei huvita mind.

Üks ajakirjanik küsis minu käest välismaa meeste ja eesti naiste kohta. Võite ise arvata, mida ma vastasin.

Aga et teema ümber on kokku keerutatud nii palju mõttetusi, otsustasin asjal siiski otse sarvist haarata. Kõigest hoolimata loodan, et see kirjatükk paneb teemale punkti ja edaspidi seda enam ajakirjanduses ei kohta.

Ma usun, et see ei kõla liiga rumalana, kui ütlen välja ilmselge tõsiasja: eesti naised eelistavad eesti mehi ning see ongi täiesti normaalne.

Sellel on miljon põhjust, millest peamine on, et palju mugavam on luua suhteid inimesega, kes räägib sinuga sama keelt ja elab samas kultuuris.

Nii võib eesti naine naljatada eesti mehega ja öelda: «Mitu korda pean ma pesema sama mehe sokke?», ega pea seletama, mida ta sellega mõtles.

Eesti mehed pole minu arvates mitte ainult pikad ja hea välimusega, kui võrrelda neid Tallinnas näha olevate vahemerelist tüüpi meestega, vaid neil on ka oskusi, mida lääne meestel ei paista olevat. Eesti mees teab, kuidas olla «mees». Ta oskab riiuli üles panna, ta teab, kuidas lõhkuda puid.

Mõned kohalikud naised käivad mõistagi välismaalastega kohtamas. Osaliselt sellepärast, et eesti mehi lihtsalt ei jagu. Mõnele naisele aga meeldib see, mida on pakkuda välismaa meestel. Välismaa mehed tunduvad olevat haritud ja linlikud. Enesestmõistetavalt on Eestisse sattunud välismaa mehed palju reisinud ja see meeldib naistele.

Tegelikult ei ole aga välismaalaseks olemine sugugi kõige parem viis näidata end haritu ja linlikuna. Parim viis on hoopis olla välismaalastega suhtlev eesti mees. Kui klubis on kaks meest, mustanahaline ja tema eesti sõber, siis kelle vastu huvi tuntakse, kes leiab tüdruku? Sellele tasub mõelda.

Eesti naiste hulk, kes kas või mingil määral tunnevad huvi välismaa meeste vastu, ei ole suurem kui teistes maades, õieti on see väiksemgi. Suurbritannias on umbkaudu 30 protsenti mustanahalistest naistest, kaasa arvatud minu õde, abielus valgenahalisega või elavad koos valge partneriga. Kas keegi kujutab ette, et 30 protsenti eesti naistest elaks vene partneriga või vastupidi? Kusjuures eestlased ja venelased on veel ühest rassist.
See näitab selgelt, et inimestevahelistes suhetes on oluline kultuur, mitte rass.

Kõigi mainitud mustanahalised naised, nende seas mu õde, tulevad samast kultuurist, kust nende abikaasagi. Nad kõnelevad sama keelt, on üles kasvanud samade telesaadetega, lugenud samu raamatuid ja mänginud samu mänge.

Aga mustanahalised mehed Eestis? Olen kuulnud päris palju lugusid välismaa meestest üldiselt ja mustanahalistest eriti, kes eesti naiste seas kohe kuidagi löögile ei saa.

Tundsin üht meest, kes oli tulnud siia korvpalli mängima. Et ta oli professionaal, kes teenis Eesti standardite kohaselt väga hästi, võinuks arvata, et tal pole naistega mingeid probleeme. Vale. Ta ei leidnudki naist, kes oleks tema vastu tõsist huvi tundnud. Ta otsis armastust, aga leidis vaid juhukohtumisi. Ta tundis ennast ärakasutatuna. Ta oli masenduses ja vihane.

«Ma vihkan eesti naisi,» sõnas ta.

Tundsin teistki korvpallurit. Ta oli väga tore mees. Ent ta tüdruk jättis ta maha niipea, kui tutvus ühe rikka eesti mehega. Ei mingit hoiatust ega selgitust, lihtsalt «hüvasti». Meest pani see kogemus tõsiselt elu üle järele mõtlema. Nüüdseks on ta Eestist lahkunud.

Paljudele on osaks saanud veel väiksem edu. Võtame ühe mu sõbra, nimetame teda John Doeks. Ta on 28-aastane ameerik­lane, meeldiv, õpib kraadiõppes, on tark ja et asi oleks veel lihtsam, ka valgenahaline. Ta on Eestis viibinud üle kahe aasta. Selle aja jooksul ei ole tal õnnestunud kohtamas käia mitte ühegi, jah, mitte ühegi naisega. Ta ütleb, et tal on eesti naistega raske rääkida millestki mõttekast. Tema sõnul on eriti raske kõnelda naistega, kes pole kunagi välismaal viibinud.

Selgitamaks, kui suur farss on kõik, mida tavaliselt selle teema kohta ajakirjanduses avaldatakse, meenutame veel kord toda naisteajakirja kavandatud ümarlauda. Lõpuks nad leidsid kellegi, kes oli valmis sellel osalema. Ja kes oli asjatundja eesti naiste alal? Seesama meie John Doe.

Niisiis oli meil naisteajakiri, kes küsis John Doe käest, miks üha enam eesti naisi püüab luua suhet välismaa mehega. Ja nad ei taibanudki, et samal ajal oli otse nende nina all päris tõeline lugu: kuidas on võimalik, et Eestis elab nii palju välismaa mehi, kes ei pääse eesti naiste juures löögilegi?

Mis siis juhtub, kui eesti naine juhuse või saatuse ajel satub kokku välismaa mehega?

Ei midagi keerulist – nad eestistavad mehe. See on üleüldine nähtus, et eestlannaga elavatel välismaa meestel tekib sügav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Ma ei tunne ühtegi välismaalast, kes oleks olnud vähegi pikemat aega koos eesti naisega ja ei tunneks lausa kirglikku huvi eesti kultuuri vastu.

Võib ju mõelda, et hollandlase või ameeriklasega abiellunud eestlanna tahab elada Hollandis või Ühendriikides. Lõppeks on seal ju palgad kõrgemad. Kuid väga sageli otsustavad nad elada hoopis Eestis. Kui te olete mõelnud, miks see nii on, siis nüüd on teil vastus käes. See on osa protsessist, millega nood kavalad eestlannad muudavad paremaks eesti sugu, ühendades parimad jooned hollandlasest või ameeriklasest ja eestlasest.

Kõik mehed, kes elavad koos eesti naisega, õpivad lõpuks ära, kuidas puid lõhkuda või riiulit üles panna.

Siiski, mitte kõik ei kohane. Võtame kas või selle hüljatud korvpalluri. Ka pärast kaht aastat Eestis ei tunneks ta ära Mart Sanderit, kui nad kas või ninapidi kokku satuks.

John Doe asjad on aga ülesmäge liikuma hakanud. Ta kohtus Vapianos blondi ja jutuka ettekandjaga, kes talle väga meeldib.

«Miks sa teda välja ei kutsu?» küsisin ta käest lõunasöögi ajal. «Mida sa üldse temast tead, nime ikka tead?»

«Ma tean tema nime. See on Opi… eee, Opilane,» vastas ta.

 

Allikas: Postimees

Rait Maruste: Toompead rünnatakse! Ma kordan…

In Eesti meediast on 5. nov. 2009 at 21:24

Kohtunik Rait Maruste kirjutab, et teda kui Eesti kodanikku rabas Keskerakonna valimisloosung «No pasarán!». Sest tegemist on suisa rahvustevahelise ­vaenu õhutamisega.

Selle 1990. aasta 15. mai kutsega tõusis Edgar Savisaar rahvuskangelaseks. Või tõsteti, lasti tõusta? Et «rasked ajad» üle elada ja, nagu tavatses öelda üks nõukogudeaegne eesti parteitöötaja, kanaliseerida protsessid struktuuridesse?

Lõppenud valimised sunnivad tagasi vaatama ja analüüsima. Sündmuste kulus ja selle tulemustes ei saa kindlasti eitada juhi isiku, tema lähikondsete, eriti aga taustajõudude võimekust olukorda ära kasutada ning populismiga lubatu ja lubamatu piiril balansseerides edu saavutada. Nagu ei saa märkamata jätta ka koalitsioonijõudude ettevalmistuse nõrkust ja kohatist banaalsust.

Üks nende valimiste šokeerivamaid loosungeid oli kirillitsas Edgar Savisaare nimi sõnumiga «No pasarán!». Suurpartei valimisloosung ei ole midagi juhuslikku, millest juhtkond midagi ei tea ning mille on ette lükanud ja teostanud mingi egotsentriline parteibroiler, kes oma teise kursuse poliitikateaduse loengu teadmistega hiilata on tahtnud.

Savisaar ise on tagantjärele selgitanud, et loosungit on valesti mõistetud, see olevat olnud tema keeli sortsidega ehk Laari ja Pentusega võitlemise loosung. Kuid jääb mõistetamatuks, miks siis nii lihtsat ja selget asja kui võitlemine «rahvavaenlaste» Laari ja Pentusega nii keerulisel moel ja võõras keeles tegema pidi. Ei ole just veenev selgitus.

Et parteijuhi nime kirjapildis oli kasutatud vene tähestikku, siis oli sõnum selgelt mõeldud venekeelsetele inimestele. Kuid edasi – no pasarán! Küsime, mida teab üks keskmine Lasnamäe inimene hispaania keelest, Hispaania kodusõja hüüdlausest ja frankismist. Sellest «saksa tähtedega» kirjutatud pasarán’ist? Karta on, et ei midagi. Kuid talle on Nõukogude koolis õpetatud ja NTVs või PBKs iga päev kinnitatud, et see on võitlus fašismiga. Ja seda, mis fašism on, ta juba teab! Ning kui ta seda veidrat sõnaühendit Lasnamäe köögis juhtus arutama, siis sõnumi kokkuvõte lasnamäe keeli oli «fašism ne proishodit». Mitte Hispaanias, ikka Eesti pealinnas Tallinnas ja praegu.

Jääb küsida, kes on Keskerakonna arvates Eesti frankistid – Laar, Pentus ja Co? Mis on neil ühist frankismiga? Ei midagi. Ja seda pole loosungi esitajad kunagi püüdnudki selgitada. Jääb alles frankismi sovetlik üldistus – fašism.

Kes esindavad Eestis fašismi? Et Eestis venekeelseid fašiste teadaolevalt ei ole, siis jäävad mittevenekeelsed inimesed. Ja siin jõuamegi üsna õõvastava tulemuseni – esimest korda Eesti lähiajaloos on valimiskampaanias jõutud räige rahvuste vastandamiseni ning nimetatud põlisrahvust, aga ka kõiki teisi Eestis elavaid rahvusi ja Keskerakonnaga mittenõustujaid, nende demokraatlikult valitud esindajaid kaude fašistideks.

See on juba midagi väga tõsist. Seda võib nimetada juba rahvustevahelise vaenu õhutamiseks. On põhjust arvata, et partijuht teab, mis mängu ta mängib. Kuid tahan küsida, kas noored Toobalid, Simsonid ja Siskad ikka saavad aru, mida nad teevad või on tegema pandud. Ka nemad on ju selle loosungi ja ideoloogia taga. Mis vilju nad külvavad? Isegi kui mõni tahab väita, et see oli üksnes ebaõnnestunud valimisloosung, oli see küüniline, vastutustundetu ja selgelt hea poliitilise tava piire ületav mäng.

On põhjust arvata, et sinnamaani jõudmises ei ole midagi juhuslikku, see ei ole ka tööõnnetus. Märgiliste sündmuste ahel on kulgenud aastaid, sisaldades endas muu hulgas Keskerakonna koostöölepingut Putini Ühtse Venemaaga. Seda, muide, ei ole kellelegi näidatud, isegi mitte oma Eesti partnerile Rahvaliidule. Kindlas suunas kulgemine on hõlmanud parteijuhtide poolsalastatud ja salajasi kontakte, edutamisi võtmekohtadele jmt.

Märgiline oli ka pronksöö, kus partei- ja linnajuht oli äkki kadunud. Ilmselt linna eest ei tahtnud ja elektoraadi eest ei saanud (hetkel) seista, ja nii tuligi olla teadmatus kohas. Sündmus ise – kümmekonna segastel asjaoludel hukkunu säilmete ja nende mälestusmärgi kesklinna platsilt ümbermatmine surnuaeda, kus nende loomulik ja väärikas koht – oli iseenesest marginaalne, ei midagi ennekuulmatut või -olematut.

Ometigi oli pärast pronksööd Eestisse saabunud Keskerakonna partnerpartei delegatsiooni sõnum ühene: Ansipi valitsus peab tagasi astuma. Ja üllatus-üllatus, sama sõnumiga – valitsus peab tagasi astuma – tuli nüüdsete valimiste järel kohe välja ka Savisaar. Kuigi tegu oli kohalike valimistega ja üleriigiliselt olid võimujaotuse muutused marginaalsed, kui mitte arvestada Rahvaliidu toetajaskonna häälte jaotumist eri poliitiliste jõudude vahel. See viimane aga ei olnud Savisaare teene, vaid reiljanismi probleem. Kokkulangevad nõudmised. Miks?

On kuidagi mõistetav, miks läänemaailm ei saanud tükk aega ega saa siiani täielikult aru, mida kujutab endast KGB kapitalismi viljelev Putini Venemaa, mis eesmärke taotleb ja mis meetodeid kasutab. Ometigi peaks see meile selge olema enam kui kahe põlvkonna valu ja kannatuste kibedusest. Ja peaksime olema võimelised üht-teist läbi nägema ja ära tundma.

On mõistetav, et paljud siirad inimesed ühinesid vabanemisülevuses Rahvarindega. Olin isegi mõnda aega seal kaasategija. Samavõrd loomulik on, et paljud jäid liikumisele ja selle liidrile lojaalseks ka hiljem. Või tahtsid endiselt kaasa teha. Kuid Rahvarinde ajad ja olud on pöördumatult läinud.

Tuleb aru saada ka neist inimestest, kelle jaoks 500 krooni on argument või kes lihtsast populismist suurt kaugemale ei näe. Ja mõista ka neid ausaid ja lojaalseid vene inimesi, kes tahaksid kodulinna ja -maa asjus kaasa rääkida, kuid hääletasid, nagu õigesti märkas David Vseviov, välistamismeetodil, sest muud neile arusaadavat ja neile adresseeritut ei olnud.

Oma vabaduse ja demokraatia teel kaotasime 1940. aastal lahingu, kuid 1991. aastal võitsime sõja. Kellelegi ei meeldi kaotada. Ka Venemaale mitte. Valus ja alandav on sõdu kaotada, eriti kui need on vormilt rahulikud ja sisult rahvuslikud. Tähendas see ju ka, et avalikult hüljati ühiskonnamudel, mille nimel olid kannatanud ja hukkunud kümned miljonid. Sestap on nii loomulik üritada uuesti, püüda veel kord kasutada kunagi edu toonud võtteid ja võtta tagasi kord kaotatu.

Üks viimaste valimiste õppetund on see, et senikaua kui Eestis valitseb vabadus ja demokraatia, on ainuvõimalik viis, kuidas võtta Toompea, demokraatlik tee, kus määrab venekeelne meedia, selle sisu ja sõnum. Muu on juba nähtu. Meie tugevus on meie demokraatias, mis selles kontekstis tähendab kõigi kaasamist, mitte vastandamist.
Jah, Toompead rünnatakse. Endiselt.

Autor on Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.

Allikas: Postimees

Henn Põlluaas: Rahvuskeskse riigi viimased päevad?

In Eesti meediast on 5. nov. 2009 at 21:22

Peale KOV valimisi, mil siin elavad venelased panid paika nii pealinna kui terve Kirde-Eesti omavalitsuste volikogud, on esile kerkinud kõikvõimalikud ennustused Keskerakonna ja venelaste võikukäigust järgmistel Riigikogu valimistel. Tuntud politoloog Toomla ennustas neile lausa 40%-list valimisedu.

Teda toetasid nn. punaprofessoritest sotsiaalteadlased nõudes venelastele võrdset esindatust.

Kuna kehtiv valimisseadus võõramaalastel täna veel Riigikogu valimistel osaleda ei luba ning eestlaste seas on Keskerakonna maine kõike muud kui hea, siis kerkib küsimus miks sellist tulevikustsenaariumit nii enesestmõistetavaks peetakse.

Peame tunnitama, et valdavalt osalt eestlastelt kui ka venelastelt (kellel see toimus juba varem) võeti nõukogude režiimi ajal ühiskonnaprotsessidest ja demokraatiast aru saamise oskus. Ka hilisemate iseseisvusaastate jooksul, mil Toompeal ehitati demokraatia sildi all partokraatiale toetuvat elitaarset ühiskonda, pole olukord paranenud. Rahvast peetakse rumalaks ning et see nii ka jääks, varustatakse teda ühekülgse ja kallutatud informatsiooni ja seisukohtadega. Seetõttu on hõlbus rahvaga ka manipuleerida.

Viimastel valimistel tegi seda Keskerakond, kasutades ära valimisseadust, mis andis kõigile võõramaalastele valimisõiguse ning kutsus siinelavaid venelasi üles ennast jõuliselt vastandama „nendele“ ehk eestlastele kui fašistidele. Siin pole midagi imestada, sest Keskerakond ei püüa varjatagi, kelle huve teenitakse.

Manipuleerimises ei saa aga süüdistada vaid savisaarlasi. Peale valimisi on hoogustunud ka laarlaste ehk nn. valgete jõudude, kes sellise valimisseaduse ise on kehtestanud, vene kaardile (kui ainuvõimalikule) mängimine. Sellega on ametis kõik Toompea erakonnad. Eestlaste taandamine vaid üheks kahest siinelavast kogukonnast ja avaldused vene valijatele lähenemise ja nende mõistmise vajadusest on igapäevased. Õiguskantsler ja Keskerakonna sõsarerakonna ideoloog Marju Lauristin, vastandasid rahvuse ja riigi, kodanikukesksuse ja rahvuskesksuse. Teder kutsus üles rahvuskeskse riigi asemel kehtestama kodanikukeskset riiki. Lauristin kirjutas, kuidas me olevat kinni rahvuskeskse riigi mõistes, ning kuidas kodanikukeskne riik aitaks lahendada kõik probleemid Eesti riigis ja eesti-vene küsimuses. Võluvitsake peituvat ka kõigi siinsündinutele kodakondsuse andmises.

Peab olema tõesti küüniline, et nimetada tänast Eesti riiki rahvuskeskseks. See ei ole seda hetkest, kui peale taasiseseisvumist nõustuti meie venestamise ja assimileerimise eesmärgil sissetoodud kontingendi tingimusteta siiajäämisega. Juba pea kakskümmend aastat on rahvusriigist Venemaa ja nüüd ka lääne survel sihikindlalt eemaldutud. Jätkub massiline ja valikuta kodakondsuse jagamine käsikäes keele- ja kodakondsusseaduste korduvate lõdvendamiste ja kodanikeõiguste laiendamisega mittekodanikele. Sisse viidi meie lõunanaabri juures mõeldamatuks peetud KOV valimisõiguse andmine kõigile välismaalastele. Selle tagajärjel pannakse isegi meie president (läbi valijameeste) paika Vene kodanike häältega. Vene keele kasutusala on jätkuvalt laiendatud nii meedias, riigiasutustes kui igapäevaelus ning tänaseni antakse riigi rahadega võõrkeelset haridust kolmandikule siinsest elanikkonnast. Ei pea vist mainimagi, et sellist olukorda ei eksisteeri mitte üheski teises Euroopa riigis. Eesti keelega ei ole enam suurel osal Eestist võimalik hakkama saada. Probleemid aga ei vähene ega Eesti-Vene suhted parane.

Sellele vaatamata on poliitika alates üheksakümnendate aastate algusest järjekindlalt seljatanud Põhiseadust ja jurisprudentsi. Õiguskantslerite ja Riigikohtu roll on olnud valitsuse ja Riigikogu rahvusriiki lammutavate sammude õigustamine. Tederi, Lauristini & CO ettepanekud on tegelikult põhiseadusevastased.

Kas selles, et meid kutsutakse üles loobuma rahvusriigist, tegema veelgi enam järelandmisi vene keelele ja mõttemallidele ning lastakse meid harjuda ideega Riigikogust, kus vähemalt kolmandik saadikutest on venelased, võib näha konkreetseid ettevalmistusi rahvusriigi printsiibist loobumiseks? Kas eesmärgiks on Põhiseaduse preambula tühistamine või muutmine nii, et Eesti riigi kõrgeimaks eesmärgiks saab ka vene keele, rahvuse ja kultuuri kaitsmine ja arendamine? Nullkodakondsuse kehtestamine? Vaid sellisel juhul moodustavad vene valijad pea poole järgmisest Riigikogu koosseisust.

„Teeme ära“ eestvedaja Nõlvak kutsub juba eestlasi üles paluma siinsetelt venelastelt andeks (mille eest?) ning Andrus Kivirähk soovitab tallinlastel hakata okupatsiooniga kohanema. Kuid miks ainult tallinlasi? Terve Eesti saab niiviisi meie endi kätega ära antud ja seekord ei ole meil enam kellelegi kaevata. Ise tegi, meenub fraas ühest lastejutust.

Eesti kui rahvusriik on lammutatud. Selle juurde on aga veel võimalik naasta. See on võimalik siis, kui loobutakse senistest estofoobsetest seisukohtadest ja poliitikast ning väärtustatakse oma keelt, rahvast ja kultuuri ning säilitatakse õigus olla peremees omaenese kodumaal.