Est Land

Archive for 26. nov. 2009|Monthly archive page

Joel Volkov: Eestlase DNA on erakordselt unikaalne

In Eesti meediast on 26. nov. 2009 at 13:50

Me oleme Isaac Asimovi «Asum», mis on segamatult saanud areneda, et võtta üle laguneva impeeriumi juhtroll sellel hetkel, kui Brüsselis hakatakse aru saama, et «Taani riigis on midagi mäda». Me saame seda teha, kuna paradoksaal­sel kombel oleme koos baskide ja keltidega kõige vanem rahvas Euroopas. Meie DNA põimib endas tänaseks kunagiste protouurali rahvaste (seal hulgas ilmselt ka Ameerika põlisrahvad) ning Skandinaavia ja keldi koode. Pole ühtegi teist nii laiapõhjalise genoomiga rahvast kui see siin. Ja antagu mulle andeks, kui ma väidan, et hoolimata objektiivsetest asjaoludest on veri lõppude lõpuks see, mis määrab staatuse.

Abdul Turay: mustad mehed ja eesti naised: kogu tõde

In Eesti meediast on 11. nov. 2009 at 13:59

See tõmbas nüüd küll tähelepanu – pealkiri, ma mõtlen. Kõik lood, mille teemaks on, kui kasutada teaduslikku väljendit, segaverelisus, on kindla peale minek. Kollane ajakirjandus, naisteajakirjad ja reality-TV lausa hulluvad selle peale. Vähemalt kord kuus tuleb sel teemal ikka mõni lugu. Ajakiri Anne ja Stiil kirjutas näiteks alles hiljaaegu segapaaridest pika loo.

Enamik neist lugudest on rumalad ja vääradki. Eestis valitseb paranoia, et kuskil luuravad tumedanahaliste Türgi, troopika või mõne muu lõunamaise paiga meeste hordid, kes kavatsevad eesti naised üle lüüa. Seda ei juhtu mitte kunagi. Kohe selgitan.

Kui tõsiseks minna, siis ma usun, et leidub palju tähtsamaid asju, millega pead vaevata ja mille pärast muretseda. Ma tunnen muret oma pere toitmise pärast. Ma tunnen muret selle pärast, kuidas teised inimesed suudavad oma pere ära toita, mistõttu ma kirjutangi poliitikast ja majandusest.

Kuid ajakirjandus ei jäta mind ega ilmselt ka ühtegi teist Eestis elavat mustanahalist rahule.
Üks ajakiri võttis minuga ühendust, et osaleksin ümarlaual, kus arutletakse välismaa meeste ja eesti naiste üle. Ütlesin, et see ei huvita mind.

Üks tuntud saatejuht palus mul tulla oma telesaatesse rääkima välismaa meestest ja eesti naistest. Ütlesin, et see ei huvita mind.

Üks ajakirjanik küsis minu käest välismaa meeste ja eesti naiste kohta. Võite ise arvata, mida ma vastasin.

Aga et teema ümber on kokku keerutatud nii palju mõttetusi, otsustasin asjal siiski otse sarvist haarata. Kõigest hoolimata loodan, et see kirjatükk paneb teemale punkti ja edaspidi seda enam ajakirjanduses ei kohta.

Ma usun, et see ei kõla liiga rumalana, kui ütlen välja ilmselge tõsiasja: eesti naised eelistavad eesti mehi ning see ongi täiesti normaalne.

Sellel on miljon põhjust, millest peamine on, et palju mugavam on luua suhteid inimesega, kes räägib sinuga sama keelt ja elab samas kultuuris.

Nii võib eesti naine naljatada eesti mehega ja öelda: «Mitu korda pean ma pesema sama mehe sokke?», ega pea seletama, mida ta sellega mõtles.

Eesti mehed pole minu arvates mitte ainult pikad ja hea välimusega, kui võrrelda neid Tallinnas näha olevate vahemerelist tüüpi meestega, vaid neil on ka oskusi, mida lääne meestel ei paista olevat. Eesti mees teab, kuidas olla «mees». Ta oskab riiuli üles panna, ta teab, kuidas lõhkuda puid.

Mõned kohalikud naised käivad mõistagi välismaalastega kohtamas. Osaliselt sellepärast, et eesti mehi lihtsalt ei jagu. Mõnele naisele aga meeldib see, mida on pakkuda välismaa meestel. Välismaa mehed tunduvad olevat haritud ja linlikud. Enesestmõistetavalt on Eestisse sattunud välismaa mehed palju reisinud ja see meeldib naistele.

Tegelikult ei ole aga välismaalaseks olemine sugugi kõige parem viis näidata end haritu ja linlikuna. Parim viis on hoopis olla välismaalastega suhtlev eesti mees. Kui klubis on kaks meest, mustanahaline ja tema eesti sõber, siis kelle vastu huvi tuntakse, kes leiab tüdruku? Sellele tasub mõelda.

Eesti naiste hulk, kes kas või mingil määral tunnevad huvi välismaa meeste vastu, ei ole suurem kui teistes maades, õieti on see väiksemgi. Suurbritannias on umbkaudu 30 protsenti mustanahalistest naistest, kaasa arvatud minu õde, abielus valgenahalisega või elavad koos valge partneriga. Kas keegi kujutab ette, et 30 protsenti eesti naistest elaks vene partneriga või vastupidi? Kusjuures eestlased ja venelased on veel ühest rassist.
See näitab selgelt, et inimestevahelistes suhetes on oluline kultuur, mitte rass.

Kõigi mainitud mustanahalised naised, nende seas mu õde, tulevad samast kultuurist, kust nende abikaasagi. Nad kõnelevad sama keelt, on üles kasvanud samade telesaadetega, lugenud samu raamatuid ja mänginud samu mänge.

Aga mustanahalised mehed Eestis? Olen kuulnud päris palju lugusid välismaa meestest üldiselt ja mustanahalistest eriti, kes eesti naiste seas kohe kuidagi löögile ei saa.

Tundsin üht meest, kes oli tulnud siia korvpalli mängima. Et ta oli professionaal, kes teenis Eesti standardite kohaselt väga hästi, võinuks arvata, et tal pole naistega mingeid probleeme. Vale. Ta ei leidnudki naist, kes oleks tema vastu tõsist huvi tundnud. Ta otsis armastust, aga leidis vaid juhukohtumisi. Ta tundis ennast ärakasutatuna. Ta oli masenduses ja vihane.

«Ma vihkan eesti naisi,» sõnas ta.

Tundsin teistki korvpallurit. Ta oli väga tore mees. Ent ta tüdruk jättis ta maha niipea, kui tutvus ühe rikka eesti mehega. Ei mingit hoiatust ega selgitust, lihtsalt «hüvasti». Meest pani see kogemus tõsiselt elu üle järele mõtlema. Nüüdseks on ta Eestist lahkunud.

Paljudele on osaks saanud veel väiksem edu. Võtame ühe mu sõbra, nimetame teda John Doeks. Ta on 28-aastane ameerik­lane, meeldiv, õpib kraadiõppes, on tark ja et asi oleks veel lihtsam, ka valgenahaline. Ta on Eestis viibinud üle kahe aasta. Selle aja jooksul ei ole tal õnnestunud kohtamas käia mitte ühegi, jah, mitte ühegi naisega. Ta ütleb, et tal on eesti naistega raske rääkida millestki mõttekast. Tema sõnul on eriti raske kõnelda naistega, kes pole kunagi välismaal viibinud.

Selgitamaks, kui suur farss on kõik, mida tavaliselt selle teema kohta ajakirjanduses avaldatakse, meenutame veel kord toda naisteajakirja kavandatud ümarlauda. Lõpuks nad leidsid kellegi, kes oli valmis sellel osalema. Ja kes oli asjatundja eesti naiste alal? Seesama meie John Doe.

Niisiis oli meil naisteajakiri, kes küsis John Doe käest, miks üha enam eesti naisi püüab luua suhet välismaa mehega. Ja nad ei taibanudki, et samal ajal oli otse nende nina all päris tõeline lugu: kuidas on võimalik, et Eestis elab nii palju välismaa mehi, kes ei pääse eesti naiste juures löögilegi?

Mis siis juhtub, kui eesti naine juhuse või saatuse ajel satub kokku välismaa mehega?

Ei midagi keerulist – nad eestistavad mehe. See on üleüldine nähtus, et eestlannaga elavatel välismaa meestel tekib sügav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Ma ei tunne ühtegi välismaalast, kes oleks olnud vähegi pikemat aega koos eesti naisega ja ei tunneks lausa kirglikku huvi eesti kultuuri vastu.

Võib ju mõelda, et hollandlase või ameeriklasega abiellunud eestlanna tahab elada Hollandis või Ühendriikides. Lõppeks on seal ju palgad kõrgemad. Kuid väga sageli otsustavad nad elada hoopis Eestis. Kui te olete mõelnud, miks see nii on, siis nüüd on teil vastus käes. See on osa protsessist, millega nood kavalad eestlannad muudavad paremaks eesti sugu, ühendades parimad jooned hollandlasest või ameeriklasest ja eestlasest.

Kõik mehed, kes elavad koos eesti naisega, õpivad lõpuks ära, kuidas puid lõhkuda või riiulit üles panna.

Siiski, mitte kõik ei kohane. Võtame kas või selle hüljatud korvpalluri. Ka pärast kaht aastat Eestis ei tunneks ta ära Mart Sanderit, kui nad kas või ninapidi kokku satuks.

John Doe asjad on aga ülesmäge liikuma hakanud. Ta kohtus Vapianos blondi ja jutuka ettekandjaga, kes talle väga meeldib.

«Miks sa teda välja ei kutsu?» küsisin ta käest lõunasöögi ajal. «Mida sa üldse temast tead, nime ikka tead?»

«Ma tean tema nime. See on Opi… eee, Opilane,» vastas ta.

 

Allikas: Postimees

Rait Maruste: Toompead rünnatakse! Ma kordan…

In Eesti meediast on 5. nov. 2009 at 21:24

Kohtunik Rait Maruste kirjutab, et teda kui Eesti kodanikku rabas Keskerakonna valimisloosung «No pasarán!». Sest tegemist on suisa rahvustevahelise ­vaenu õhutamisega.

Selle 1990. aasta 15. mai kutsega tõusis Edgar Savisaar rahvuskangelaseks. Või tõsteti, lasti tõusta? Et «rasked ajad» üle elada ja, nagu tavatses öelda üks nõukogudeaegne eesti parteitöötaja, kanaliseerida protsessid struktuuridesse?

Lõppenud valimised sunnivad tagasi vaatama ja analüüsima. Sündmuste kulus ja selle tulemustes ei saa kindlasti eitada juhi isiku, tema lähikondsete, eriti aga taustajõudude võimekust olukorda ära kasutada ning populismiga lubatu ja lubamatu piiril balansseerides edu saavutada. Nagu ei saa märkamata jätta ka koalitsioonijõudude ettevalmistuse nõrkust ja kohatist banaalsust.

Üks nende valimiste šokeerivamaid loosungeid oli kirillitsas Edgar Savisaare nimi sõnumiga «No pasarán!». Suurpartei valimisloosung ei ole midagi juhuslikku, millest juhtkond midagi ei tea ning mille on ette lükanud ja teostanud mingi egotsentriline parteibroiler, kes oma teise kursuse poliitikateaduse loengu teadmistega hiilata on tahtnud.

Savisaar ise on tagantjärele selgitanud, et loosungit on valesti mõistetud, see olevat olnud tema keeli sortsidega ehk Laari ja Pentusega võitlemise loosung. Kuid jääb mõistetamatuks, miks siis nii lihtsat ja selget asja kui võitlemine «rahvavaenlaste» Laari ja Pentusega nii keerulisel moel ja võõras keeles tegema pidi. Ei ole just veenev selgitus.

Et parteijuhi nime kirjapildis oli kasutatud vene tähestikku, siis oli sõnum selgelt mõeldud venekeelsetele inimestele. Kuid edasi – no pasarán! Küsime, mida teab üks keskmine Lasnamäe inimene hispaania keelest, Hispaania kodusõja hüüdlausest ja frankismist. Sellest «saksa tähtedega» kirjutatud pasarán’ist? Karta on, et ei midagi. Kuid talle on Nõukogude koolis õpetatud ja NTVs või PBKs iga päev kinnitatud, et see on võitlus fašismiga. Ja seda, mis fašism on, ta juba teab! Ning kui ta seda veidrat sõnaühendit Lasnamäe köögis juhtus arutama, siis sõnumi kokkuvõte lasnamäe keeli oli «fašism ne proishodit». Mitte Hispaanias, ikka Eesti pealinnas Tallinnas ja praegu.

Jääb küsida, kes on Keskerakonna arvates Eesti frankistid – Laar, Pentus ja Co? Mis on neil ühist frankismiga? Ei midagi. Ja seda pole loosungi esitajad kunagi püüdnudki selgitada. Jääb alles frankismi sovetlik üldistus – fašism.

Kes esindavad Eestis fašismi? Et Eestis venekeelseid fašiste teadaolevalt ei ole, siis jäävad mittevenekeelsed inimesed. Ja siin jõuamegi üsna õõvastava tulemuseni – esimest korda Eesti lähiajaloos on valimiskampaanias jõutud räige rahvuste vastandamiseni ning nimetatud põlisrahvust, aga ka kõiki teisi Eestis elavaid rahvusi ja Keskerakonnaga mittenõustujaid, nende demokraatlikult valitud esindajaid kaude fašistideks.

See on juba midagi väga tõsist. Seda võib nimetada juba rahvustevahelise vaenu õhutamiseks. On põhjust arvata, et partijuht teab, mis mängu ta mängib. Kuid tahan küsida, kas noored Toobalid, Simsonid ja Siskad ikka saavad aru, mida nad teevad või on tegema pandud. Ka nemad on ju selle loosungi ja ideoloogia taga. Mis vilju nad külvavad? Isegi kui mõni tahab väita, et see oli üksnes ebaõnnestunud valimisloosung, oli see küüniline, vastutustundetu ja selgelt hea poliitilise tava piire ületav mäng.

On põhjust arvata, et sinnamaani jõudmises ei ole midagi juhuslikku, see ei ole ka tööõnnetus. Märgiliste sündmuste ahel on kulgenud aastaid, sisaldades endas muu hulgas Keskerakonna koostöölepingut Putini Ühtse Venemaaga. Seda, muide, ei ole kellelegi näidatud, isegi mitte oma Eesti partnerile Rahvaliidule. Kindlas suunas kulgemine on hõlmanud parteijuhtide poolsalastatud ja salajasi kontakte, edutamisi võtmekohtadele jmt.

Märgiline oli ka pronksöö, kus partei- ja linnajuht oli äkki kadunud. Ilmselt linna eest ei tahtnud ja elektoraadi eest ei saanud (hetkel) seista, ja nii tuligi olla teadmatus kohas. Sündmus ise – kümmekonna segastel asjaoludel hukkunu säilmete ja nende mälestusmärgi kesklinna platsilt ümbermatmine surnuaeda, kus nende loomulik ja väärikas koht – oli iseenesest marginaalne, ei midagi ennekuulmatut või -olematut.

Ometigi oli pärast pronksööd Eestisse saabunud Keskerakonna partnerpartei delegatsiooni sõnum ühene: Ansipi valitsus peab tagasi astuma. Ja üllatus-üllatus, sama sõnumiga – valitsus peab tagasi astuma – tuli nüüdsete valimiste järel kohe välja ka Savisaar. Kuigi tegu oli kohalike valimistega ja üleriigiliselt olid võimujaotuse muutused marginaalsed, kui mitte arvestada Rahvaliidu toetajaskonna häälte jaotumist eri poliitiliste jõudude vahel. See viimane aga ei olnud Savisaare teene, vaid reiljanismi probleem. Kokkulangevad nõudmised. Miks?

On kuidagi mõistetav, miks läänemaailm ei saanud tükk aega ega saa siiani täielikult aru, mida kujutab endast KGB kapitalismi viljelev Putini Venemaa, mis eesmärke taotleb ja mis meetodeid kasutab. Ometigi peaks see meile selge olema enam kui kahe põlvkonna valu ja kannatuste kibedusest. Ja peaksime olema võimelised üht-teist läbi nägema ja ära tundma.

On mõistetav, et paljud siirad inimesed ühinesid vabanemisülevuses Rahvarindega. Olin isegi mõnda aega seal kaasategija. Samavõrd loomulik on, et paljud jäid liikumisele ja selle liidrile lojaalseks ka hiljem. Või tahtsid endiselt kaasa teha. Kuid Rahvarinde ajad ja olud on pöördumatult läinud.

Tuleb aru saada ka neist inimestest, kelle jaoks 500 krooni on argument või kes lihtsast populismist suurt kaugemale ei näe. Ja mõista ka neid ausaid ja lojaalseid vene inimesi, kes tahaksid kodulinna ja -maa asjus kaasa rääkida, kuid hääletasid, nagu õigesti märkas David Vseviov, välistamismeetodil, sest muud neile arusaadavat ja neile adresseeritut ei olnud.

Oma vabaduse ja demokraatia teel kaotasime 1940. aastal lahingu, kuid 1991. aastal võitsime sõja. Kellelegi ei meeldi kaotada. Ka Venemaale mitte. Valus ja alandav on sõdu kaotada, eriti kui need on vormilt rahulikud ja sisult rahvuslikud. Tähendas see ju ka, et avalikult hüljati ühiskonnamudel, mille nimel olid kannatanud ja hukkunud kümned miljonid. Sestap on nii loomulik üritada uuesti, püüda veel kord kasutada kunagi edu toonud võtteid ja võtta tagasi kord kaotatu.

Üks viimaste valimiste õppetund on see, et senikaua kui Eestis valitseb vabadus ja demokraatia, on ainuvõimalik viis, kuidas võtta Toompea, demokraatlik tee, kus määrab venekeelne meedia, selle sisu ja sõnum. Muu on juba nähtu. Meie tugevus on meie demokraatias, mis selles kontekstis tähendab kõigi kaasamist, mitte vastandamist.
Jah, Toompead rünnatakse. Endiselt.

Autor on Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.

Allikas: Postimees

Henn Põlluaas: Rahvuskeskse riigi viimased päevad?

In Eesti meediast on 5. nov. 2009 at 21:22

Peale KOV valimisi, mil siin elavad venelased panid paika nii pealinna kui terve Kirde-Eesti omavalitsuste volikogud, on esile kerkinud kõikvõimalikud ennustused Keskerakonna ja venelaste võikukäigust järgmistel Riigikogu valimistel. Tuntud politoloog Toomla ennustas neile lausa 40%-list valimisedu.

Teda toetasid nn. punaprofessoritest sotsiaalteadlased nõudes venelastele võrdset esindatust.

Kuna kehtiv valimisseadus võõramaalastel täna veel Riigikogu valimistel osaleda ei luba ning eestlaste seas on Keskerakonna maine kõike muud kui hea, siis kerkib küsimus miks sellist tulevikustsenaariumit nii enesestmõistetavaks peetakse.

Peame tunnitama, et valdavalt osalt eestlastelt kui ka venelastelt (kellel see toimus juba varem) võeti nõukogude režiimi ajal ühiskonnaprotsessidest ja demokraatiast aru saamise oskus. Ka hilisemate iseseisvusaastate jooksul, mil Toompeal ehitati demokraatia sildi all partokraatiale toetuvat elitaarset ühiskonda, pole olukord paranenud. Rahvast peetakse rumalaks ning et see nii ka jääks, varustatakse teda ühekülgse ja kallutatud informatsiooni ja seisukohtadega. Seetõttu on hõlbus rahvaga ka manipuleerida.

Viimastel valimistel tegi seda Keskerakond, kasutades ära valimisseadust, mis andis kõigile võõramaalastele valimisõiguse ning kutsus siinelavaid venelasi üles ennast jõuliselt vastandama „nendele“ ehk eestlastele kui fašistidele. Siin pole midagi imestada, sest Keskerakond ei püüa varjatagi, kelle huve teenitakse.

Manipuleerimises ei saa aga süüdistada vaid savisaarlasi. Peale valimisi on hoogustunud ka laarlaste ehk nn. valgete jõudude, kes sellise valimisseaduse ise on kehtestanud, vene kaardile (kui ainuvõimalikule) mängimine. Sellega on ametis kõik Toompea erakonnad. Eestlaste taandamine vaid üheks kahest siinelavast kogukonnast ja avaldused vene valijatele lähenemise ja nende mõistmise vajadusest on igapäevased. Õiguskantsler ja Keskerakonna sõsarerakonna ideoloog Marju Lauristin, vastandasid rahvuse ja riigi, kodanikukesksuse ja rahvuskesksuse. Teder kutsus üles rahvuskeskse riigi asemel kehtestama kodanikukeskset riiki. Lauristin kirjutas, kuidas me olevat kinni rahvuskeskse riigi mõistes, ning kuidas kodanikukeskne riik aitaks lahendada kõik probleemid Eesti riigis ja eesti-vene küsimuses. Võluvitsake peituvat ka kõigi siinsündinutele kodakondsuse andmises.

Peab olema tõesti küüniline, et nimetada tänast Eesti riiki rahvuskeskseks. See ei ole seda hetkest, kui peale taasiseseisvumist nõustuti meie venestamise ja assimileerimise eesmärgil sissetoodud kontingendi tingimusteta siiajäämisega. Juba pea kakskümmend aastat on rahvusriigist Venemaa ja nüüd ka lääne survel sihikindlalt eemaldutud. Jätkub massiline ja valikuta kodakondsuse jagamine käsikäes keele- ja kodakondsusseaduste korduvate lõdvendamiste ja kodanikeõiguste laiendamisega mittekodanikele. Sisse viidi meie lõunanaabri juures mõeldamatuks peetud KOV valimisõiguse andmine kõigile välismaalastele. Selle tagajärjel pannakse isegi meie president (läbi valijameeste) paika Vene kodanike häältega. Vene keele kasutusala on jätkuvalt laiendatud nii meedias, riigiasutustes kui igapäevaelus ning tänaseni antakse riigi rahadega võõrkeelset haridust kolmandikule siinsest elanikkonnast. Ei pea vist mainimagi, et sellist olukorda ei eksisteeri mitte üheski teises Euroopa riigis. Eesti keelega ei ole enam suurel osal Eestist võimalik hakkama saada. Probleemid aga ei vähene ega Eesti-Vene suhted parane.

Sellele vaatamata on poliitika alates üheksakümnendate aastate algusest järjekindlalt seljatanud Põhiseadust ja jurisprudentsi. Õiguskantslerite ja Riigikohtu roll on olnud valitsuse ja Riigikogu rahvusriiki lammutavate sammude õigustamine. Tederi, Lauristini & CO ettepanekud on tegelikult põhiseadusevastased.

Kas selles, et meid kutsutakse üles loobuma rahvusriigist, tegema veelgi enam järelandmisi vene keelele ja mõttemallidele ning lastakse meid harjuda ideega Riigikogust, kus vähemalt kolmandik saadikutest on venelased, võib näha konkreetseid ettevalmistusi rahvusriigi printsiibist loobumiseks? Kas eesmärgiks on Põhiseaduse preambula tühistamine või muutmine nii, et Eesti riigi kõrgeimaks eesmärgiks saab ka vene keele, rahvuse ja kultuuri kaitsmine ja arendamine? Nullkodakondsuse kehtestamine? Vaid sellisel juhul moodustavad vene valijad pea poole järgmisest Riigikogu koosseisust.

„Teeme ära“ eestvedaja Nõlvak kutsub juba eestlasi üles paluma siinsetelt venelastelt andeks (mille eest?) ning Andrus Kivirähk soovitab tallinlastel hakata okupatsiooniga kohanema. Kuid miks ainult tallinlasi? Terve Eesti saab niiviisi meie endi kätega ära antud ja seekord ei ole meil enam kellelegi kaevata. Ise tegi, meenub fraas ühest lastejutust.

Eesti kui rahvusriik on lammutatud. Selle juurde on aga veel võimalik naasta. See on võimalik siis, kui loobutakse senistest estofoobsetest seisukohtadest ja poliitikast ning väärtustatakse oma keelt, rahvast ja kultuuri ning säilitatakse õigus olla peremees omaenese kodumaal.