Est Land

Verni Leivak: Wabariigi lapsed

In Esimene Wabariik on 20. veebr. 2010 at 19:46

Üks neist naine, teine mees. Üks venelane, teine eestlane. Üks läbi-lõhki majandusinimene, teine tunneb end hästi vaid laval. Ometi seob neid miski – esimene Eesti Vabariik.

Kui Eesti vanim riigiametnik, aprillis 93. sünnipäeva tähistav Leonid Gordejev ja eile 89-aastaseks saanud endine lavatäht Therese Raide mehe töökohas – majandusajaloo muuseumis – kohtuvad, silmitsevad nad teineteist tähelepanelikult.

«Mul on tunne, et olen teid kusagil näinud,» arutleb tänini erakordselt söakas Therese Raide. «Kas te Estonias käisite? Ma olin Estonia primadonna – «Montmartre’i kannike», «Silva», «Kolm musketäri»…»

Ebaslaavilikult väljapeetud, soliidne ja alati lipsustatud härra Gordejev kostab, et muidugi käis ta omal ajal Estonia teatris, kuid mäletab sealt siiski rohkem Georg Otsa. Ja tegelikult – Raide tippajal, neljakümnendatel – sattus Gordejev Tallinna vist üsna harva.

Pärast Petseri üldhumanitaargümnaasiumi lõpetamist 30ndate teisel poolel töötas Leonid Gordejev aastaid Narva Kreenholmis, sõdis siis Eesti Laskurkorpuse ridades ja siirdus pärast sõda õpingutele Leningradi kaubandusinstituuti.

Raide seevastu oli juba 30ndatel raadioeetri kaudu tuntud ning tema tähetund saabus aastail 1944–1948, mil ta Estonias operetisolist oli. Tähelend jäi lühikeseks, kuna toonase teatrijuhi Ants Lauteri meelest olnud Raide esinemislaad liialt läänelik. Pealegi keeldus sõja ajal saksa šlaagreid laulnud Raide komparteisse astumast.

Aga ikkagi tundub mõlemale, et kusagil on nad varemgi trehvanud. Võimalik, et ongi. Siinsamas Tallinnas, aga hoopis teises ajas. Esimeses Eesti Vabariigis. Ning noorusaja meenutused ei taha enam kuidagi lõppeda. «Ükspäev üks ütles mulle, et olen vana,» arutleb Raide lõbusalt, «mina vastasin: ma pole vana, vaid kaua elanud. Naine on siis vana, kui ta on kolm päeva surnud ja… (veab ninaga õhku)!»

Vabariigi sünnipäev
Raide: Mina küll ei mäleta, et oleks midagi erilist tehtud. Ma olin pere ainus laps, mis asja me kolmekesi seal ikka tähistasime.
Gordejev: Koolis oli aktus. Et oleks olnud mingi paraad või demonstratsioon, seda ma ei mäleta.

Raide: Ei, niisugust asja ei olnud. Maipühade aegu oli.
Gordejev: Ohvitseride klubis oli pidu.
Raide: Jah, seal, kus praegu on Õpetajate Maja.

Gordejev: Petseris oli ka ohvitseride klubi. Aga meie käisime seal sellepärast, et muidu õpilased ohvitseride klubisse ja kasiinosse ei pääsenud. Kui läksid muul ajal, ei oleks lõpetanud gümnaasiumi ära, ei tohtinud.

Raide: Ja mingit suurt presidendi vastuvõttu ei olnud. Koorekiht käis koos hoopis Kuldsüdame ballil Estonias. Vaatasime emaga ukse vahelt nende tualette.

Gordejev: Mina olen president Pätsi üks kord näinud. Siis, kui ta sai presidendiks, külastas ta Petseri gümnaasiumi. Meie – ainult valitud 12 poissi ja 12 tüdrukut – tulime kõik hoovi ja president tervitas kõiki kättpidi. Mu abikaasa leidis selle foto isegi Laidoneri muuseumist, see foto tõestab.

Raide: Mäletan ainult, et Päts käis teatris ja istus loožis.
Gordejev: Võib-olla polnud presidendi vastuvõttu sellepärast, et siis seda kõik ei näinud. Tollal ju televiisorit polnud, oli vaid detektorraadio, mida hoiti taldrikus, sest muidu polnud kuulda.

Raide: Teate, ma saaksin sellest vastuvõtust praegu aru, kui oleksime VÄGA rikkad. Kui pole kuskile raha panna – palun väga, tehke! Aga ajal, kui inimesed nälgivad ja kiratsevad?

Rikkad ja vaesed
Gordejev: Mul ei ole meeles, et Tallinnas oleks hulkureid olnud.
Raide: Ja et keegi oleks läinud prügikastidest toitu otsima – ei, niisugust asja ei olnud! Inimestel polnud varanduse poolest suurt vahet. Ma ütlen, et kui autot nägid, oli suur asi. Haruharva! Ja kas nende omanikud olidki nii väga rikkad. See polnud nagu moes.

Poisid ja tüdrukud
Raide: Mis noortesse puutus – võtame või Lenderi gümnaasiumi. Need ei tohtinud lokkegi teha, saadeti kohe kraani alla. Siidisukad ei tohtinud jalas olla. Moraal oli ikka väga kõrge. Olid ikka eraldi tüdrukute ja poiste gümnaasiumid. Mina käisin esimeses gümnas, nn ratsagümnas – meil oli vormiks sametmüts ja suur tutt.

Meid oli kustiaadudega (Gustav Adolfi gümnaasiumi poistega – toim) paari pandud, Lender oli Westholmiga paari pandud. Ja tantsutunnid algasid kustiaadudega teisest gümnaasiumiklassist. Vaat alles siis hakkas meil see kuramaaž peale, mitte 12-aastaselt nagu praegu. Mina mängisin 12-aastaselt veel nukkudega!
Gordejev: Meil Petseris olid küll tüdrukud ja poisid koos.

Raide: Aga vaat Tallinnas ei olnud!
Gordejev: Distsipliin oli väga tugev. Meilgi olid tantsukursused, kuid kursustele lasti vaid need, kellel olid head hinded.

Raide: Nojah, mingi stiimul peab ju olema, eks?
Gordejev: Ja siis igasugused tangod – siiamaani mul on meeles. Prantsuse tangod…
Raide: No kuulge, tangod, see hõõrumine pole ju tants!… Mulle meeldis inglise valss. Oh, olid ikka ajad!… Mina praegu noor ei taha olla. No kuulge – lähed näiteks trammi, (osatades) mää-mää, mis, mida, blä-blä-blää. Mis keel see selline on?

Nad ei oska rääkidagi! Nad ei loe ju ka mitte midagi. Ja see seksijutt! Kuulge, kõik on seks. Ka see on (osutab kohvitassile) seksikas, või siis on juuksed seksikad. Seks – seda sõna ei tuntudki! Mina ei mäleta, et sellist sõna üldse oleks olnud.

Gordejev: Kuna näen, et mäletate kõike hästi, siis küsin möödaminnes: kas te lambeth walk’i (30ndate moodne seltskonnatants – toim) mäletate?

Raide: Lambeth walk? Muidugi! (Laulab.) Tarara-rap-pap-pap-pap-paa, tirara-rap-pap-pap-pap-pii! Seal reaalkooli saalis, issand, kui hea! Ja kui kavaler-poiss oli suga terve õhtu tantsinud, saatis ta su ilusti koju. Ja ei midagi. Ei mingit musitamist ega kedagi. Ei mäletagi, millal esimese musi sain. (Naerab.) Seda ma ei mäleta!

(Mõtlikult.) Neid kavalere oli ikka päris palju… Olin 13–14-aastane, kui mulle esimene kavaler tekkis. Tõi mulle šokolaadikarbi, ta oli taluperemees ja vanematel suur koloniaalkauplus. Kui olin 17–18, tegin oma esimese opereti ja mul oli kavaler Tallinnast, kes teadis, et meil Vasalemmas oli iga nädal tantsuõhtu.

Oli iga kord minu pärast platsis. Oi, ma olen nii palju neid vahetanud… Ikka Carmeni tüüpi olnud elus… Pärast kuulsin, et ta oli Rootsis minunimelisega abiellunud.

Gordejev: Oi, ma unustasin teile konjakit pakkuda!
(Kõik keelduvad viisakalt.)

Miks ma pakun – sest ma ise ei joo!
Raide: Nii et see kuramaaž oli, jah, absoluutselt midagi muud kui praegu.
Gordejev: Kasvatus oli väga range. Kui daami kätt ei suudelnud, oli pahandus. Mul on siiamaani selline «rumal» mood daami austada.

Raide: Väga ilus komme. (Lauldes.) Ich küss ihr hand, Madam…
Gordejev: … Ich bin so glücklich!

Noored ja vanad
Raide: Väga hoiti vanu. Vanemad ja lapsed olid ikka midagi muud kui praegu. Vanemad teadsid täpselt, kuhu nende lapsed õhtul lähevad. Minu isa ütles – kell kümme pead kodus olema. Ja ma olen isegi vitsa saanud, pandi nurka ja nutta ei tohtinud! (Naerab.) Nutta ka ei tohtinud! Ema oli leebe, aga isa range. Kohutavalt range. Ja kinderstube oli täitsa olemas.
Gordejev: Minu isa oli 1924. aastal Tallinna vene kiriku koori juht, oli tsaariajal Pihkvas vaimuliku seminari lõpetanud.

Raide: Jah, ja minu ema ikka aina kiitis seda tsaariaega… See oli kuldne aeg tema jaoks, mõtle, isegi makseti kuldrahas palka.

Gordejev: Ja kuldraha ei tahtnud keegi tassida, andke paberraha. Minu ema, kes sündis ülemöödunud sajandi 80ndatel, rääkis.
Aga jah, kord oli majas. Mäletan, kuidas laua ääres leiba käes keerutasin ja isa ütles: «Mis sa leivaga teed?!»

Raide: Ja kui leib maha kukkus, pidi leivale suud andma. Ja õige vanasti, mitte minu ajal, olnud nii, et lapsed seisid söögi ajal lõunalaua ääres, mitte ei istunud. Vanad istusid, aga lapsed seisid. Ning et toitu järele jätta – taldriku pidi tühjaks sööma. Toiduraiskamist ei olnud.

Gordejev: Olin 16-aastane, kui isa suri, ja isa ütles enne surma: Leonid, katsu edasi elada nii, nagu sa siiani oled elanud.

Kuritegu ja karistus
Gordejev: Minu käest ei virutatud midagi, aga ajalehtedes kirjutati kuritegudest küll, olen nüüd järele vaadanud.

Raide: Eesti ajal või? Siis nad pidid panema iga viimase kui asja lehte.
Gordejev: Ma räägin muidugi venekeelsetest lehtedest. Vaatasin mõni aeg tagasi üle 1938.–39. aasta Petserimaa ajalehed.

Selliseid lööminguid ja tapmisi nagu praegu ei olnud. Pigem oli politseil tegu samakaga, seda seal liikumas oli. Ja liikvat (eetri ja piirituse segu – toim) eriti. Sest ega riigipoodidest viina lihtne osta olnud. Petseris oli selleks üksainukene kauplus.

Ja teine asi, mida praegu ei ole – kordnik hoidis nii korda, et teda kardeti rohkem kui prokuröri. Tol ajal kasutati petrooleumilampe ja denatureeritud piiritust, ja kordnik andis nende ostmiseks loa. Tema teadis, kas olid joodik või mitte.

Eestlased ja venelased
Raide: Suhted olid väga head. Venelased ja isegi juudid olid Eesti riigile täiesti lojaalsed kodanikud. Mäletan, kui juute hakati ära vedama, ja siis üks naine oli ütelnud: «Ma suudlen neid Tallinna kive.» Et kui hea elu siin oli.

Gordejev: Oskasin eesti keelt juba koolis käies, isegi majandusminister Johan Holbergi tütardega kurameerisin ja käisin tantsuõhtutel.
Raide: Ma ju räägin, et venelased olid lojaalsed, võtsid Eestit oma kodumaana, ei hakanud siin mingit kommunismi propagandat tegema. Olga Lauristin ja need läksid ju kohe kinni, et tegid kihutustööd ja õõnestasid Eesti riiki.

Et praegu eestlased ja venelased eriti läbi ei saa, siin on venelased ise paljuski süüdi. Meie, eestlased oleme küllalt järeleandmisi teinud, isegi liialt palju. Aga eestlane on ju orjarahvas, näitab teinekord täitsa seda orjameelsust välja. Ja minu meelest seda nii palju näidata ei tohiks.

Gordejev: Muudkui räägitakse integratsioonist. Siis oli integratsioon see, et meis kasvatati sõpruse ja austuse tunnet teiste inimeste vastu. Meil oli gümnaasiumis eestlasi ja venelasi, hingasime ühist õhku, ajasime vaheajal juttu kahes keeles, armusime ja abiellusime. Koolis õppisime vene keeles, välja arvatud võõrkeeled ja sõjaline õpetus.

Raide: Kõik – venelased, juudid, sakslased, taanlased, kes siin elasid – sellist asja ei olnud, et eesti keelt ei oska.

Gordejev: Meil oli Petseris 22 õpetajat ja neist 19 eestlased. Usuti, et eesti keel on kõla ilu poolest teisel kohal maailmas pärast itaalia keelt.
Raide: «Tütarlaps läks vaikselt üle silla.» Seda lauset peeti eriti ilusaks. Olin väike tüdruk, kui juba meie keele ilust räägiti.

Gordejev: Ja ma ei mäleta ühtki juhtumit, et eesti keele mitteoskamise pärast oleks kedagi trahvitud või vallandatud.

kodumaa või sünnimaa
Gordejev: Eestit pean kodumaaks 1924. aastast. Kodumaaks loetakse ju maad, kus sa ise oled, ja sünnimaaks seda, kust sinu vanemad on tulnud. Elasin 20 aastat esimeses Eesti Vabariigis, Eestis elan nüüdki ning pean ütlema, et vene kultuur polnud varem n-ö nurgatagune.

Raide: Olen natuke ebausklik, aga usun, et meie Maarjamaa on püha maa. Pean Eestit eriliseks ja ma ei tahaks kusagil mujal elada.

Mina pean eestiaegset elu ikka kõige ilusamaks ajaks. Lapsepõlv oli ikka väga ilus. Normaalne, rahulik ja mõnus elu oli. Sellist raha tagaajamist ja üksteise üle-trumpamist nagu praegu ei olnud.

Gordejev: Ausalt öeldes, kui oled juba peaaegu saja-aastane, siis tundub kõik hästi olevat. (Naerab.) Ja olnust igatsen ainult üht – noorust.

Tagasiteel autosse hakkab Therese Raide taas arutlema, et kus nad küll varem on kohtunud. «Ja mis seal salata – nooruses oli ta ikka väga ilus mees,» tunnistab Raide.
Paar päeva hiljem heliseb toimetuses telefon. «Gordejev siin!

Mul tuli meelde, kus kohtusime – Anna Ekstoni (legendaar­ne baleriin – toim) juures!» Ning lisab siis: naisele ta seda, et Theresega pildistamise jaoks tangotuurgi üles võetud sai, ta tunnistada ei julgenud.

Allikas: Postimees

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: