Est Land

Mart Rannut: nigel keeleaasta 2009

In Eesti meediast, Eesti riigikeel on eesti keel. on 6. jaan. 2010 at 16:13

Keeleaasta 2009 oli saavutustelt tagasihoidlik: oli palju tegevuspraaki, vajalikke samme jäi tegemata, positiivset nappis.

Kõik algab tõhusast juhtimisest. Eestis tegutses keelepoliitika valdkonnas eelmisel aastal kaks ministrit, alles jäi üks. Kahtlemata oli teise näol tegemist aruka, tragi ja hea suhtlejaga, kes ei olnud mitte laisk või lausa riigivastane. Samas ei ole lihtsalt võimalik, et ilma teadmisteta inimene oleks võimeline kokku panema oma meeskonna ja juhtima keeleprotsesse, mille mõistmiseks teised aastaid ülikoolis õpivad.

Ebatõhusast toimimisest lahti saamiseks koht kaotati, selle asemel et pädev poliitik kohale leida, ülesanded delegeeriti kultuuriministeeriumile, kus mitmeid asjatundjaid pole. Kahtlen, et selline liigutus keelekeskkonna kujundamist tõhustab, eksimine selles teeks mulle ja paljudele teistele rõõmu.

Saime teada lõpphinnangu eelmise integratsiooniprogrammi ja kulutatud poole miljardi kohta: programm läks aia taha, vead olid hariduse ja programmi üldises juhtimises. Sõnum ei olnud ootamatu, sama väitis viie aasta tagune vahehinnang. Õppust vigadest ilmselt ei võetud.

Probleem pole minevikus, vaid praeguses integratsiooniprogrammis, mis avalikkuse eest peidus kokku pandi ja kust samad vead vastu vaatavad. Jätkame siis vanaviisi poliitikaga, mis viis 2007. aasta aprillisündmusteni. Muide, siiani ei ole valitsus teinud nende sündmuste analüüsi, kuigi tegemist oli suurima julgeolekuohuga pärast iseseisvuse taastamist. Praegune riiklik arusaam, et sündmus sadas kaela ootamatult, on naiivne: keeleteadlased ennustasid seda juba viis aastat varem!

Ilmus võõrkeelestrateegia, mis nimest hoolimata osutus tagasihoidlikuks võõrkeelte õpetamise ülevaateks, kust olid riigi keeleressursid, -ohud ning võõrkeelte vajadused välja jäetud. Avalikustati teadmata seltskonna koostatud keeleseaduse eelnõu, mis keelekeskkonna reguleerimise asemel keskendus kirjavigadele! Saamatuste rida võiks jätkata, keelekauge inimene võiks arvata, et Eestis tarku ja asjalikke hingi enam polegi!

Oluline on ka, mida üritati, kuid millele ei reageeritud. Valitsus jäi kurdiks mitmele ettepanekule, nt kõrgkoolituse alustamisele eesti keele õpetajate jaoks lasteaias (hoolimata oma propagandakärast haridus- ja teadusministeerium riigi tellimusest sellele huvitatud ei olnud).

Samuti ei ole valitsus huvitatud kontrolli sisseseadmisest keelepoliitika rahastamisel, mille käigus antaks iga-aastane eksperthinnang integratsiooniprogrammile ning avalikustataks keeleolukorra eksperthinnang riigikogus (pluss järgnev arutelu).

Eelmise aasta valimistel ilmnes selgelt ühe partei taktika edastada häälte saamise eesmärgil eesti ja vene keeles erinevaid sõnumeid ning sisuliselt eestlasi ja venelasi üksteise vastu ässitada. Võiks arvata, et seda enam panustavad teised erakonnad ühtse suhtlusruumi loomisse, et edaspidi see kommunikatsioonihälve kõrvaldada. Tegelikkus kippus olema teistsugune.

Venekeelses ajakirjanduses lõi lõkkele järjekordne diskrimineerimis- ja inimõiguste rikkumise arutelu: küll olid süüdi eestikeelsed arstid, küll dispetšerid. Valitsus hoidus kramplikult selgitustest, jättes mulje, et umbvenekeelsetel süüdistajatel oligi õigus ning üks eestlane peabki kõiki keeli (st vene keelt) oskama. Tegelikult asjad nii ei käi, Eestis on ainult üks keel – eesti keel –, mida peaaegu kõikidel tarvis läheb. Kui riik pole seda koolis selgeks õpetanud, vaat siis on küll riik inimõiguste rikkumises süüdi.

Ning riik seda teinud pole: ka eelmise aasta keskkoolilõpetajatest pea pooled ei suutnud saavutada ette nähtud B2-keeletaset, mis võimaldaks iseseisvalt hakkama saada ning eestikeelses kõrgkoolis edasi õppida, olles konkreetseks riigipoolseks inimõiguste rikkumiseks (võrdsete võimaluste tagamise kohustus!). Tegelik vajadus oleks kooli lõpetamisel C1, et inimene ka dokumente koostada oskaks ning eestlaste hulgas konkurentsivõimeline oleks.

Haridusministeerium on aga kavandanud teisiti: uued, eelmisel aastal väljatöötatud õppekavad näevad ette samasugust hariduspraagi tootmist. Tulemused on näha: põlvkond pärast keelenõude kehtestamist on Ida-Virumaal peaaegu võimatu saada eesti keeles arstiabi, samuti pole suur osa sealsetest politseinikest võimelised eesti keeles protokolligi koostama. Mida edasi teha, on politseijuhtidele selge: mitte midagi!

Et lugu väga nutuseks ei kisuks, märgime ära ka saavutusi: ilmus Balti riikide keelepoliitikat analüüsiv ning inimõigusi selgitav monograafia, mis peaks demagoogide Eesti-vastast laimu ohjeldama. Koostati ja testiti ära uute, mujalt maailmast meile saabunud täiskasvanud immigrantide lõimimise kohanemisprogramm, töötati välja vajalikke eestikeelseid materjale kutsekoolide venekeelsetele õpilastele ning venekeelsetele lasteaedadele.

Traditsiooniliselt edukad oleme kirjakeele arendus- ja hooldetegevustes, ka keeletehnoloogias ei ähvarda meid mahajäämus (kuigi enamik põlgab eestikeelse tarkvara ära). Edukaid tegevusi on teisigi. Samas on need üksikud, tihti keelekeskkonna muude tingimustega suhestamata tegevused, mille mõju jääb üksikuna märkamatuks.

Praegune suurim puudus on valitsuse valitud minnalaskmispoliitika, kus eesti keel muutub oluliseks ehk kuu enne valimisi. Seetõttu ei ole valitsus vajanud tulemuslikku ja teaduspõhist arengut, mida näitab ka praegune olukord. Lähtudes trendidest ei ole põhjust olla optimist: lõhe eestikeelse ja venekeelse teaberuumi ning nende kasutajate hoiakute vahel ei ole vähenenud, sisuliselt on olukord sama, mis aastal 2007.

Hoiataksin meie riigijuhte: kui suurele töötusele lisandub mõni poliitiline ajend, võib olukord minna järsult hullemaks ning siis võime olla olukorras, kus minnakse keelepoliitiliste järeleandmiste teed ning me ei suuda enam jätkata tõsiseltvõetava iseseisva ja eestikeelse riigina.

Mida soovitada? Probleemiks on valitsuse asjatundmatus ja huvipuudus, mida ravida on keeruline. Kui olukorda soovitakse tõesti muuta, tuleb luua vastav juhtimisstruktuur, mida praegu pole. Kas siiski üritada leida mõni tark poliitik (abi-)ministriks (vist on keeruline!) vastavat valdkonda kureerima või taastada keeleameti-taoline asutus, on valitsuse ja haridusministri otsustada.

Igal juhul peab senine väheviljakas olesklemine lõppema.

Allikas: Postimees

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: