Est Land

Rait Maruste: Toompead rünnatakse! Ma kordan…

In Eesti meediast on 5. nov. 2009 at 21:24

Kohtunik Rait Maruste kirjutab, et teda kui Eesti kodanikku rabas Keskerakonna valimisloosung «No pasarán!». Sest tegemist on suisa rahvustevahelise ­vaenu õhutamisega.

Selle 1990. aasta 15. mai kutsega tõusis Edgar Savisaar rahvuskangelaseks. Või tõsteti, lasti tõusta? Et «rasked ajad» üle elada ja, nagu tavatses öelda üks nõukogudeaegne eesti parteitöötaja, kanaliseerida protsessid struktuuridesse?

Lõppenud valimised sunnivad tagasi vaatama ja analüüsima. Sündmuste kulus ja selle tulemustes ei saa kindlasti eitada juhi isiku, tema lähikondsete, eriti aga taustajõudude võimekust olukorda ära kasutada ning populismiga lubatu ja lubamatu piiril balansseerides edu saavutada. Nagu ei saa märkamata jätta ka koalitsioonijõudude ettevalmistuse nõrkust ja kohatist banaalsust.

Üks nende valimiste šokeerivamaid loosungeid oli kirillitsas Edgar Savisaare nimi sõnumiga «No pasarán!». Suurpartei valimisloosung ei ole midagi juhuslikku, millest juhtkond midagi ei tea ning mille on ette lükanud ja teostanud mingi egotsentriline parteibroiler, kes oma teise kursuse poliitikateaduse loengu teadmistega hiilata on tahtnud.

Savisaar ise on tagantjärele selgitanud, et loosungit on valesti mõistetud, see olevat olnud tema keeli sortsidega ehk Laari ja Pentusega võitlemise loosung. Kuid jääb mõistetamatuks, miks siis nii lihtsat ja selget asja kui võitlemine «rahvavaenlaste» Laari ja Pentusega nii keerulisel moel ja võõras keeles tegema pidi. Ei ole just veenev selgitus.

Et parteijuhi nime kirjapildis oli kasutatud vene tähestikku, siis oli sõnum selgelt mõeldud venekeelsetele inimestele. Kuid edasi – no pasarán! Küsime, mida teab üks keskmine Lasnamäe inimene hispaania keelest, Hispaania kodusõja hüüdlausest ja frankismist. Sellest «saksa tähtedega» kirjutatud pasarán’ist? Karta on, et ei midagi. Kuid talle on Nõukogude koolis õpetatud ja NTVs või PBKs iga päev kinnitatud, et see on võitlus fašismiga. Ja seda, mis fašism on, ta juba teab! Ning kui ta seda veidrat sõnaühendit Lasnamäe köögis juhtus arutama, siis sõnumi kokkuvõte lasnamäe keeli oli «fašism ne proishodit». Mitte Hispaanias, ikka Eesti pealinnas Tallinnas ja praegu.

Jääb küsida, kes on Keskerakonna arvates Eesti frankistid – Laar, Pentus ja Co? Mis on neil ühist frankismiga? Ei midagi. Ja seda pole loosungi esitajad kunagi püüdnudki selgitada. Jääb alles frankismi sovetlik üldistus – fašism.

Kes esindavad Eestis fašismi? Et Eestis venekeelseid fašiste teadaolevalt ei ole, siis jäävad mittevenekeelsed inimesed. Ja siin jõuamegi üsna õõvastava tulemuseni – esimest korda Eesti lähiajaloos on valimiskampaanias jõutud räige rahvuste vastandamiseni ning nimetatud põlisrahvust, aga ka kõiki teisi Eestis elavaid rahvusi ja Keskerakonnaga mittenõustujaid, nende demokraatlikult valitud esindajaid kaude fašistideks.

See on juba midagi väga tõsist. Seda võib nimetada juba rahvustevahelise vaenu õhutamiseks. On põhjust arvata, et partijuht teab, mis mängu ta mängib. Kuid tahan küsida, kas noored Toobalid, Simsonid ja Siskad ikka saavad aru, mida nad teevad või on tegema pandud. Ka nemad on ju selle loosungi ja ideoloogia taga. Mis vilju nad külvavad? Isegi kui mõni tahab väita, et see oli üksnes ebaõnnestunud valimisloosung, oli see küüniline, vastutustundetu ja selgelt hea poliitilise tava piire ületav mäng.

On põhjust arvata, et sinnamaani jõudmises ei ole midagi juhuslikku, see ei ole ka tööõnnetus. Märgiliste sündmuste ahel on kulgenud aastaid, sisaldades endas muu hulgas Keskerakonna koostöölepingut Putini Ühtse Venemaaga. Seda, muide, ei ole kellelegi näidatud, isegi mitte oma Eesti partnerile Rahvaliidule. Kindlas suunas kulgemine on hõlmanud parteijuhtide poolsalastatud ja salajasi kontakte, edutamisi võtmekohtadele jmt.

Märgiline oli ka pronksöö, kus partei- ja linnajuht oli äkki kadunud. Ilmselt linna eest ei tahtnud ja elektoraadi eest ei saanud (hetkel) seista, ja nii tuligi olla teadmatus kohas. Sündmus ise – kümmekonna segastel asjaoludel hukkunu säilmete ja nende mälestusmärgi kesklinna platsilt ümbermatmine surnuaeda, kus nende loomulik ja väärikas koht – oli iseenesest marginaalne, ei midagi ennekuulmatut või -olematut.

Ometigi oli pärast pronksööd Eestisse saabunud Keskerakonna partnerpartei delegatsiooni sõnum ühene: Ansipi valitsus peab tagasi astuma. Ja üllatus-üllatus, sama sõnumiga – valitsus peab tagasi astuma – tuli nüüdsete valimiste järel kohe välja ka Savisaar. Kuigi tegu oli kohalike valimistega ja üleriigiliselt olid võimujaotuse muutused marginaalsed, kui mitte arvestada Rahvaliidu toetajaskonna häälte jaotumist eri poliitiliste jõudude vahel. See viimane aga ei olnud Savisaare teene, vaid reiljanismi probleem. Kokkulangevad nõudmised. Miks?

On kuidagi mõistetav, miks läänemaailm ei saanud tükk aega ega saa siiani täielikult aru, mida kujutab endast KGB kapitalismi viljelev Putini Venemaa, mis eesmärke taotleb ja mis meetodeid kasutab. Ometigi peaks see meile selge olema enam kui kahe põlvkonna valu ja kannatuste kibedusest. Ja peaksime olema võimelised üht-teist läbi nägema ja ära tundma.

On mõistetav, et paljud siirad inimesed ühinesid vabanemisülevuses Rahvarindega. Olin isegi mõnda aega seal kaasategija. Samavõrd loomulik on, et paljud jäid liikumisele ja selle liidrile lojaalseks ka hiljem. Või tahtsid endiselt kaasa teha. Kuid Rahvarinde ajad ja olud on pöördumatult läinud.

Tuleb aru saada ka neist inimestest, kelle jaoks 500 krooni on argument või kes lihtsast populismist suurt kaugemale ei näe. Ja mõista ka neid ausaid ja lojaalseid vene inimesi, kes tahaksid kodulinna ja -maa asjus kaasa rääkida, kuid hääletasid, nagu õigesti märkas David Vseviov, välistamismeetodil, sest muud neile arusaadavat ja neile adresseeritut ei olnud.

Oma vabaduse ja demokraatia teel kaotasime 1940. aastal lahingu, kuid 1991. aastal võitsime sõja. Kellelegi ei meeldi kaotada. Ka Venemaale mitte. Valus ja alandav on sõdu kaotada, eriti kui need on vormilt rahulikud ja sisult rahvuslikud. Tähendas see ju ka, et avalikult hüljati ühiskonnamudel, mille nimel olid kannatanud ja hukkunud kümned miljonid. Sestap on nii loomulik üritada uuesti, püüda veel kord kasutada kunagi edu toonud võtteid ja võtta tagasi kord kaotatu.

Üks viimaste valimiste õppetund on see, et senikaua kui Eestis valitseb vabadus ja demokraatia, on ainuvõimalik viis, kuidas võtta Toompea, demokraatlik tee, kus määrab venekeelne meedia, selle sisu ja sõnum. Muu on juba nähtu. Meie tugevus on meie demokraatias, mis selles kontekstis tähendab kõigi kaasamist, mitte vastandamist.
Jah, Toompead rünnatakse. Endiselt.

Autor on Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.

Allikas: Postimees

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: