Est Land

Peeter Volkonski: „Kuulun vaieldamatult eesti kultuuriruumi. Siin ei ole mitte mingisugust kahtlust!“

In Eesti meediast on 12. sept. 2009 at 09:10

Peeter Volkonski“Küsitakse, kas demokraatia on Venemaal üldse võimalik. Vat ei ole! Sest demokraatia üks põhilisi alustalasid on vastutus. Venemaal see puudub, puudub ajalooliselt,” ütleb Peeter Volkonski, Rjuriku endani ulatuvate juurtega Vene vürst, kes peab täna 55. sünnipäeva.

Kas Narva peaks püstitama Peeter Esimese kuju?

Ei peaks. Miks Peeter Esimese kuju? Seal võiks siis Karli kuju kah juba olla. Või kuju Narva lahingule. Esimese Narva lahingu sai ju Peeter pähe, teise võitis. Kui see kuju seal praegu oleks, ei peaks teda maha võtma. Aga püstitamiseks ei näe ma mitte mingisugust põhjust. Peeter Esimene oli ikka jube verine vend. Keegi märkis tema kohta: joodik, sadist ja liiderdaja – ehk Suur, nagu venelased ütlevad. Tema tõttu toimus Venemaal väga palju halba, mis kestab siiamaani. No need käärid ühiskonnas. Hea küll, tal oli plaan “Aken Euroopasse”, aga neid oli väga vähe, kes seda Euroopat nuusutama pääsesid. Enamik jäi ju nii-öelda mutta. Ja sealt need käärid.

Mida peaks Eesti tegema nende inimestega, kellel on hall pass?

Mitte midagi. Siin ei saagi mitte midagi teha. Mida teeb inimene, kui ta pannakse valiku ette: kas õigused ja kohustused või – teine variant – õigused ja mitte mingisuguseid kohustusi. Kumma variandi normaalne inimene valib? Ja siis sa küsid – mida teha? Midagi peaks Eestis elava muukeelse elanikkonnaga ju ette võtma.

Pronksöö järel tulid venelased – kõrgharidusega, eesti keelt rääkivad – tööle ja küsisid kolleegidelt tõsimeeli: kas nüüd hakatakse deporteerima?

Järelikult on kuskil midagi väga valesti. See on mõtlemises sees: must-valge maailm. Ühe asja eitus vene keeles on automaatselt vastand. Kui sa eesti keeles ütled “Ta ei ole mu sõber”, siis see ei tähenda sugugi, et tegemist on vaenlasega. Aga “nedrug” on sünonüüm sõnale “vrag”. Või kui sa ütled mõne tütarlapse kohta “Ta ei ole ilus”, siis eesti keeles ei tähenda see, et ta oleks kole. Aga vene keeles kole ongi “nekrasivõi”, või kui tahad teise sõnaga öelda, siis on juba “urodlivõi”. See deporteerimise hirm oli Eesti venelastel juba 90ndate alguses. Sõjaväepensionärid olid veendunud, et kõik saadetakse välja. Ei jõudnud kohale see, et vaadatakse eraldi läbi: kui ei ole veresüüd ja kui ei ole riigile ohtlik, siis: “Palun, siin on elamisluba!” – “Oota, kuidas nii, et osa siis võib jääda ja osa…” See ei mahtunud neile pähe. Ikka – kõik! “Russki” on ainuke rahvas vene keeles, mis on omadussõna. Eestlane ei ole ju “estonski” või prantslane “frantsuski”. Aga “russki” – omadussõna. Aga tuleme parem kohustuste juurde tagasi. Kohustus ja vastutus… Küsitakse, et kas demokraatia on Venemaal üldse võimalik. Vat ei ole! Ei olegi võimalik! Miks? Sest et demokraatia üks põhilisi alustalasid on vastutus – isiklik vastutus, vastutustunne. Venemaal see puudub, puudub ajalooliselt. Vene inimene ei ole ajalooliselt mitte kunagi isiklikult mitte millegi eest vastutanud. Vastutab keiser, õigeusk… Jah, kõik, aga mitte vene inimene ise. Ta on olnud pärisori… Kui pärisorjus likvideeriti, ega ta siis kah ei vastutanud, mõisnik vastutas. Siis tuli nõukogude võim – jälle: mitte mingit vastutust! Mis toimus siis, kui 1990ndate alguses lasti äkki vene inimene vabaks? Me kõik nägime: täielik bardak! Noh, palun. Venemaal sugulasi pole

Nüüd on Venemaal jälle kindlakäeline juht, kes oskab nii sukelduda kui ka reaktiivlennukiga lennata ja lubab venelasi kaitsta kõikjal.

Jah. Paraku. Vastutust ei saa kasvatada seltskond, kellel see endal puudub. Praegu on Venemaal enneolematu situatsioon: esimest korda ajaloos on võimul salaluure. Kusagil varem pole sellist asja olnud. On olnud sõjaväelisi diktatuure ja nii edasi, aga salaluure on alati olnud kas siis sõjaväe või partei või ükskõik mille teenistuses, allasutus. Aga praegu on Venemaal ametlik võim luure käes, ja nii ongi! Aga usaldada luurajat, (Volkonski naerab häälekalt – R.K.), noh? Kui me vaatame Venemaa valitsemist – jälle vastutuse seisukohalt –, siis seal ei arendata ju midagi: ainult ekspordivärk – nafta ja gaas. Ainus tõsiseltvõetav opositsioon Venemaal – me isegi omal ajal kadunud isaga arutasime, et ainsad, kelle poolt oleks mõtet hääletada, on kommunistid… (Volkonski naerab häälekalt – R.K.) Kommunistid tõepoolest juhivad tähelepanu sellele, et viimase ma ei tea kui mitme aasta jooksul ei ole Venemaal ehitatud mitte ühtegi tehast.

Teie Venemaal elavad sugulased…

Mul ei ole Venemaal elavaid sugulasi. Ja on üks seltskond Volkonskeid, kes ei ole üldse sugulased. Kui kunagi anti Venemaal perekonnanimesid, siis anti neid mõisniku järgi – “Tõ tšei? – Kelle oma sa oled?” – “Ja Volkonski”. Ja siis on ka – ma ei tea, kuidas nemad on selle nime saanud, aga on üks seltskond Volkonskeid, kes on hoopistükkis juudid. Isa ei teadnud neid, ütles, et see on nüüd küll välistatud. Aga ei ole. On niisugused olemas, aga kuidas nad on sellise nime saanud, seda ma ei tea. Minu teada oli kunagine Vene Draamateatri direktor Nikolai Volkonski üks neist juutidest.

Mina mõtlesin, et te tunnete enamikku Volkonskeid, kes on Moskva ja Pariisi telefoniraamatutes kirjas.

Ei tunne. Ühe Pariisi omaga ma sain tuttavaks kaks nädalat tagasi Tallinnas. Ta otsis mu üles. Me ei suutnudki välja selgitada, kui kaugelt me sugulased oleme. Aga me leidsime mõningaid sugulasi, kelle kohta mina tean oma sugulusastet. Nüüd tuleb välja uurida, kuidas tema nendega sugulane on. No meile jäid teineteise telefoninumbrid ja meiliaadressid.

Mis keeles Pariisist tulnud Volkonski teiega suhtles?

Inglise. Ta vene keelt ei osanud. Ja teie prantsuse keel? Mitte nii hea. Tal oli poeg ka ja poeg pidi hakkama vene keelt õppima. Poeg oli kah Peeter.

Vaatasin teie raamatust pilti, kus te poseerisite oma isaga kohtumisel pärast 18 aastat lahusolemist (helilooja Andrei Volkonski lahkus Nõukogude Liidust 1973, kui Peeter Volkonski oli 18aastane. Isa ja poeg said uuesti kokku Gotlandil 1991). Te näete isaga selle pildi peal välja nagu ühemunakaksikud: väga sarnased ja tundub, et ka samaealised.

Kui ma tal Prantsusmaal külas käisin, siis ta tavatses mind tutvustada kui oma vanemat venda. Vat juuksed ei lähe halliks, aga habe – see ei ole minu eripära –, habe lähebki jube ruttu halliks.

Kepp teeb kah selle kandja vanemaks, kui ta ehk tegelikult on.

Kepp on mul igaks juhuks – mul võib täiesti N koha peal põlv või puus – hops! lööb valu sisse, ja… kaob alt ära. Toas ma käin ilma. Kuigi viimane õnnetu kukkumine oli mul just nimelt toas. Oli teine telefon ja tõusin püsti, aga rihma ei olnud peal pükstel ja astusin püksisääre peale, see jäi kanna alla… enam lollimalt ei saa kukkuda. Ja – õlavarreluu. Mitu kuud olin täiesti töövõimetu – no parem käsi –, ma ei saanud mitte midagi teha. Ma ei saanud kirjutada, isegi lugeda ei saanud. Vasemaga saab ju kah lehte pöörata, aga ajaleht on nii suur, et väga raske on ühe käega, nagu selgus, ajalehte pöörata. Ja enamikke raamatuid sa oled harjunud kahe käega hoidma, sest see peab olema hästi suur ja paks raamat, et sa keerad lehekülje ja ta jääb lahti seisma.

Miks teil luud alatasa katki lähevad?

Vot on. Isal oli samamoodi. Ühekorra oli teles võtetel kostüüm haaknõelaga siin kinni (Volkonski näitab kohta südame all – R.K.) ja siis ühes stseenis mind suruti vastu lauda ja haaknõel tegi roidesse mõra. (Volkonski naerab häälekalt – R.K.) Vabakutselise karm elu

Teie abikaasa on psühhiaater. On teil kodus Maria Volkonskaja nõustamist vaja läinud?

Ei. Kui midagi on, siis on raviarstiks keegi teine. Nagu see vabakutselisel on: tükk aega võib mitte midagi olla ja siis tulevad müraki! kõik tööd korraga. Ja mul juhtus niiviisi, ja siis mul lihtsalt läksid öö ja päev sassi: ma ärkasin öösel kell kolm üles, tegin seda, siis tegin seda… Ühesõnaga – mul oli vaja lihtsalt saada tavaline päeva ja öö rütm tagasi. Ja sain ilusti ära lõpetatud need asjad kõik ja läksin sisse ja tehti korda. Aga ükski psühhiaater ei ravi oma lähedast või tuttavat.

Teie tööd on enamasti kas helide või sõnade tegemine. Mitmest keelest te tõlkida oskate?

Üks asi on luule tõlkimine ja teine asi on proosa tõlkimine. Luulega on hoopis teine asi. Vaata või, mida on omal ajal Ahmatova tõlkinud – korea keskaegset luulet ja vana-egiptuse luulet. Kas ta siis oskas korea või vana-egiptuse keelt? Ma olen ju ka rumeenia keelest tõlkinud luulet, aga see ei tähenda, et ma oskaks rumeenia keelt. Kuigi kõige paksem raamat, mis mul on, on rumeenia-vene sõnaraamat. Aga proosat ma ei söanda muust kui vene ja inglise keelest tõlkida.

Taasiseseisvumisjärgseil aastail tõlkisite muu kõrval ka just ilmuma hakanud erootikaajakirjadesse.

Ma olen pseudonüümi all tõlkinud Maajale järjejutuks terve raamatu. See oli, peab ütlema, päris huvitav töö. Lõbus ja hästi huvitav. Selle raamatu originaalpealkiri inglise keeles oli “Vocal Sins” ehk “Vokaalsed patud”. Tegevus toimus Wagneri festivali ajal, kus tegelased olid tenor, kaks sopranit ja dirigent, peatükid olid “Aaria”, “Duett”, “Kvartett” ja nii edasi. Aga – “Vokaalsed patud” – see ei kõla kohe mitte kuidagi eesti keeles. Vokaalne patt tähendab seda, et sa võtad vale noodi. Jah. Aga siis ma mõtlesin sellele väga vahva pealkirja välja: kuna tegemist oli puhta pornograafiaga – kuigi väga lõbus oli –, ja peategelane oli dirigent, siis ma panin eestikeelseks pealkirjaks “Taktikepp”. (Volkonski naerab hääletult – R.K.) Ma olen ise selle pealkirjaga väga rahul. Ja tõlge oli huvitav, sest inglise keel on ausalt öeldes väga vaene sõnavara poolest, mis puudutab suguelundeid. Väga vaene. No ülivaene. Ja eesti keel jällegi ülirikas. Nii et ma võtsin ette Saareste sõnaraamatu ja kasutasin ära selles tõlkes kõik Saarestel ära toodud sünonüümid. Ja see oli tõesti huvitav ja arendav. See ei olnud mitte niisama ülejala haltuurategemine. See oli väga huvitav ja arendav töö – ma arvan, et see tõlge on tunduvalt parem kui originaal.

Mis keeles te mõtlete?

Kui ma vaatan vene kanali pealt viktoriini, siis enamasti ma vastan omaette siiski eesti keeles. Maria samamoodi. Aga mõnikord vene keeles.

Kas olete iseennast rahvuse järgi määratlenud?

Siin ei ole mitte niivõrd vere küsimus, vaid see, millisesse kultuuriruumi sa tunned, et sa kuulud. Mina kuulun vaieldamatult eesti kultuuriruumi. Siin ei ole mitte mingisugust kahtlust. Ja Eesti kuulub enamasti ikkagi Euroopa kultuuriruumi.

Küsitles Rainer Kerge

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: