Est Land

Kolm meest, kolm elu

In Eesti meediast on 4. sept. 2009 at 07:06

Praegu Avinurmes elav Ilmar Tammaru ning eluaegsed jõgevalased Heino Kose ja Arnold Jakoby ei mäleta eriti palju üksikasju tollest 1939. aasta septembripäevast.
«See oli kõik väga  tore seal,» sõnab Arnold Jakoby vaid ja loetleb teiste rivis seisnud laste nimesid – Vello Kuusk, Tõnu Roodla.

Tema enda vasakul käel seisva lehviga tüdruku perekonnanimi oli Anton, eesnime ei mäleta. Nemad kõik on surnud. Aga ka Arnoldi õde Asta, nüüdse perekonnanimega Muru, oli teiste seas ja tuleb täna koos temaga samuti platsile.

Pätsi tervitama kutsutud lapsed olid linna suvelaagri lapsed. Kõik nad mängisid koos ja tundsid üksteist.

Heino Kose meenutab, et ühel ta lähedal seisnud poisil, Tõnu Roodlal, oli must kuub valgete rõivaste peal, sest Tõnul oli külm hakanud ja ta ema oli selle talle toonud. Ega Tõnu sellepärast teistele eriti meeldinudki. «Oli kui üks must vares valgete hulgas,» märgib Kose.

Ega järgnenud aastatel kodudes eriti mälestusi Pätsi külaskäigust värskendatud. Fotodki, mis inimeste albumeis, sattusid järgnenud kümnendil läbiotsijate saagiks või hävitasid inimesed repressioonide hirmus need ise.

Ükski kolmest mehest ei ole Konstantin Pätsi peale pärastiste traagiliste aegade saabumise tõttu kuri ega solvunud. Kõik kolm usuvad, et ebavõrdsete jõududega sõda Nõukogude Liiduga oleks võinud eesti rahva päriselt hävitada ning külad ja linnad maatasa teha.

Kõigi kolme isad olid olnud Vabadussõjast osavõtjad ja mitte ühegi peret ei jätnud hilisemad repressioonid ja küüditamised puudutamata.

Loodrite ja varaste riik

Meeste arvamused lähevad kardinaalselt lahku siis, kui nad hakkavad rääkima hilis­mine­vikust ja uuest Eestist. Et kes siin on kommunist ja kes ei ole. Ning mis on olnud ühe või teise või kolmanda praeguse presidendi viga ja häda.

«Mis riik see meil praegu üldse on,» küsib Ilmar Tammaru rahulolematult. «See on loodrite ja vargapoiste riik! Omal ajal oli vaid töö see, mis viis riiki edasi. Nüüd vahivad seal poe nurga taga ja ootavad seda tuhandet krooni abiraha, et siis saaks õllepudeli ja heal juhul ka valge viina pudeli kätte, muud mõtet neil polegi…»

Ja Heino Kose vastab järsult: «Ega Eesti üksi praegu raskes olukorras ole ja ega see riigijuhtimine niisama ka pole, nagu su sõnavõtmine siin!»

Küsimuse peale, kas 70 aastat tagasi peeti Eesti riigist ja riigipeast rohkem lugu kui nüüd, vastab Arnold Jakoby, et jah, rahva austus oma riigi vastu oli siis vaieldamatult suurem. Ja põhjendab.

«Vabadus oli relva jõul kätte võidetud, ja väga palju oli neid mehi, kes olid selles sõjas käinud, isamaa-armastus oli suur,» sõnab ta. «Palju rahvast elas maal. Maaelu oli tugeval järjel, külad ja vallad olid väga ühtsed. See kõik sidus rahvast! Nüüd on maaelu lörri lastud, nüüd on ka võõrast rahvast rohkem sees, kui siis oli.»

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: