Est Land

Ühineme ja anname andeks

In consiglieri on 26. aug. 2009 at 06:28

Koondunud Eesti rahvasEesti trumpäss on dünaamilisus, mida toetab minimalism.

Me usume, et kriisi sisenesime esimesena ning siit oleme tänu väiksusele suutelised ka väljume nõnda.

Need ajad on möödas, kus indiviid täitis vaid oma kindlat osa ning töötati lihtsa kasutusjuhendi alusel.

Oleme küll riigina pisikesed, aga samas olümpial on meie lipp võrdselt teiste kõrval, mis annab meile teada, et meil on siiski oma koht oma asjade ajamiseks.

Me võiksime endalt küsida, kes me oleme ning millist rolli siin ilmas mängime.

Miks teeme just neid asju, millega igapäevaselt tegeleme ning kas need on need tegevused, mis meid õnnelikuks teevad?

Eurostati mitmetes statistilistes aruannetes tunnevad eestlased end õnnetutena.

Õnn kui maagiline x.

Ja ometi tähistab see x meie kõigi jaoks midagi.

Kas need noored kunstnikud, kes demonstreerivad oma vastumeelsust Vabadussõja monumendile, on õnnelikud?

Kes nad on, millisest kodust nad tulevad?

Miks nad nii teevad?

99% ulatuses nende vanemad ju selles sõjas ei võidelnud.

Seega võiksime igaüks tõstatada enda jaoks küsimuse, kas Eesti on see riik, kus ma tahan olla ja tunda end siin õnnelikuna?

Kompleksid.

Mälu.

Ego.

Suhtumine.

Kas me oleme võimelised ka ühiskonnana koonduma?

Kui teame, kes oleme ja kuhu jõuda tahame?

Indiviidina ja siis juba riigi kodanikuna.

Et Euroopas inimesed mõistaksid, et tillukeses Põhjala riigis elavad inimesed, kes on asjadest üle ja saavad hakkama. Inimesed, kes ei võrdle. Sest teame võrdlematagi, et oleme šveitslastega samal nivool.

Kui utoopiline see on?

Mida me selleks vajame?

Millest võiksime alustada?

Kuidas võiksime üksteisele läheneda?

Nii, et ei ida ega lääne meedia suuda meie üksmeelt enam kõigutada.

Kui igaüks võtab endale selle hetke, saamaks aru, mis teeb meid õnnelikuks.

Ja kui me teadvustame endale, et just meist kõigist oleneb, kui hästi me end siin tunneme.

Igaüks meist siin võib iga kell minna loodusesse nõnda, et ei kohta teist hingelist.

Mõelgem, kui palju ruumi meil tegelikult siin hakkama saamiseks on.

Mis oleks, kui me alustaksime Tallinnast.

Koplist Pelgulinnani, sealt Õismäele, edasi Mustamäele ja siis Nõmmeni, sealt jälle Kesklinna, edasi mööda Tartu maanteed Lasnamäele, kust tagasi Piritale, sealt edasi Kesklinna ja siis Kalamajja ja tagasi Koplisse.

Seisame kõik üksteise kõrval, kätest kinni.

Ja anname…

…andeks.

Kõigepealt…

…ajaloole ja siis…

…üksteisele.

Ja sellelet platvormilt tõustes ei ole ilmselt enam kunagi teemaks pimedad Tallinna tänavad või kähmlused Lasnamäel.

Isegi, kui paljud inimesed ketti ei astu, tunnevad nad energeetilist sidet toimunuga, mis ühendas kõik pealinna inimesed. Religioonist, rahvusest, soost, eelistustest hoolimata. Igast vanusest. Ühel hetkel. Millest tekkis tulevik. Meie kõigi jaoks. Hetkega.

Ja mõned hetked hiljem võtavad inimesed käest kinni Valgamaal, Võrumaal, Põlvamal, Tartumaal, Jõgevamaal, Ida-Virumaal ja Lääne-Virumaal ja Harjumaal ning kuni kõigis maakondades on inimesed oma käed ühendanud.

Ja meie vahel tekib side, mis purustati Teise Maailmasõjaga ja sellele järgnenuga.

Üks kõigi, kõik ühe eest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: