Est Land

Vaino Kallas: Eesti vabadussõdalased, kes nad olid?

In Eesti meediast on 23. aug. 2009 at 16:07

Hiljaaegu ilmus Eesti meedias järgmise sisuga teadaanne:

Aasta 2009 aprillikuu 11. päeval taastati Tallinnas järjepidevuse alusel Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (EVKL). Taastamiskoosolek võttis vastu uue põhikirja ja valis selle alusel EVKLile juhatuse 5-liikmelise vanematekogu näol. Viimane valis organisatsiooni taastamise algataja Jüri Liimi EVKLi vanemaks. Jüri Liim on Eesti Vabariigi taastamise ja kindlustamise eest tunnustatud Riigivapi V ja III klassi ordenitega.

Taastatud organisatsioon tugineb oma ajal A. Sirgi, K. Baumanni ja A. Treiali allkirjastatud EVKLi Põhikirjale, mille alusel EVKL kanti kohtu-siseministri 1921. aasta 23. juuli otsusega ühingute, seltside ja nende liitude registrisse.

Taastatud liit püüab kõrgel hoida meie seast tänaseks jäädavalt lahkunud eelkäijate, Vabadussõja veteranide võitluslippu ning ühtlasi taastada 1934. aastal ebaõiglaselt vaenamise alla sattunud EVKLi au ja väärikuse. Oma eesmärkideks seab taastatud EVKL Eesti omariikluse, territoriaalse terviklikkuse ja riigikaitse tugevdamise, nagu ka Eesti elanike heaolu, eesti rahva, kultuuri, keele ja tõekspidamiste kestmise läbi aegade.

vapside embleem

vapside embleem

Kes olid vabadussõjalased ja millist rolli mängis ennesõjaaegse Eesti poliitikamaastikul nende poolt moodustatud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, sellest allpool lähemalt.

Artur Sirk Pärnus Vabadussõjalaste Päeval kõnet pidamas

Artur Sirk Pärnus Vabadussõjalaste Päeval kõnet pidamas

Kolmekümnendate aastate keskel leidsid Eestis aset sündmused, mis tol ajal rahva hulgas suurt kõmu tekitasid, kuid mille tagamaadest täna vaid vähesed teadlikud on. Nimelt toimus 1934. aasta märtsis Eesti riigi elus erakorraline sündmus, mille tulemusena suur hulk eesti ohvitsere ja tuntud Vabadussõja kangelasi pikkadeks aastateks vangi mõisteti ning ametliku avalikkuse poolt põlu alla pandi.

Jutt on omaaegsest Eesti Vabadussõjalaste Liidust, mis rahvahulgas „vapside“ nime all tuntuks on saanud.

Mis siis toimus möödunud  sajandi kolmekümnendatel? Kes olid „vapsid“ ja millised olid nende taotlused? Vastuse sellele, seni paraku ühepoolselt nähtud ja hinnatud küsimusele saame, kui vaatleme neil aastatel kogu maailmas valitsenud majanduslikku ja Eestis valitsenud poliitilist olukorda. Täiendava pildi saamiseks on soovitav lugeda vabadussõjalste liikumises osalenute ja eesti diplomaatide memuaare.

Vabadussõjalste Päevast osavõtjate rongikäik teel Pärnu Alevi kangelaskalmistule.

Vabadussõjalste Päevast osavõtjate rongikäik teel Pärnu Alevi kangelaskalmistule.

Poliitiline olukord Eestis

1920-te lõpul vallandus ülemaailmne majanduskriis, mis aastast aastasse süvenes ja paiskas segi rahvusvahelise kaubavahetuse. Raskustesse sattus ka Eesti rahandus ja majandus. Sellele kaasnenud äärmuslike liikumiste kasv destabiliseeris Eesti üliliberaalset poliitilist süsteemi ja muutis hädavajalikuks täidesaatva võimu (valitsuse) osatähtsuse suurendamist seadusandliku võimu arvel, mida 1920. aastate lõpul toetasid enamik mõjukaid poliitilisi jõude. Suurenes tööpuudus ja koos sellega halvenes elanikkonna elatustase.

Tugevat keskvõimu toetavate meeleolude toimel kerkis 1929. aastal poliitilisele areenile paremradikaalne liikumine — Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (rahvapärase nimetusega “vapsid”), mis üldise kriisi süvenedes asus ründama Eesti riiklikku korda ja valitsuse tegevust.

 Tallinna EVL 5. aastapäeva aktusel. Vaskul istuvad kindralid Larka, Põdder Ja LaidonerTallinna EVL 5. aastapäeva aktusel. Vaskul istuvad kindralid Larka, Põdder Ja Laidoner

Võiduga lõppenud Vabadussõjas saavutatud Eesti Vabariigi õiguskord ja poliitiline areng polnud andnud neid tulemusi, milliseid peaaegu alateadlikult olid oodanud ja lootnud näha Eesti vabaduse eest võidelnud sõjaväelased. Juba rahuaja esimestel aastatel hakkasid ilmnema nähtused, mida rahva igapäevases kõnepruugis hakati „piruka jagamiseks“ nimetama. Sugugi harvad polnud juhused, kus mõned poliitikategelased kasutasid oma positsiooni ja ametikohta ära lubamatute võtetega enda hüvede teenimiseks ja rikastumiseks.

Noore vabariigi sisekord, rajatuna liberaalsele alusele ja küsitavale riigipea olemusele koos suure hulga erakondadega, kes omavahelises võitluses kõik üritasid pääseda riiki juhtima, lõi olukorra, kus valitsuste kukkumine toimus tihtipeale vaid nädala või kaks kestnud võimuloleku järel.

Sellele järgnesid nädalaid ja isegi kuid kestnud kauplemised erakondadevaheliste kompromisside saavutamiseks ja uue koalitsioonivalitsuse moodustamiseks, mille võimule jäämine jällegi küsitav oli. Niisugust nähtust hakkas rahvas irooniliselt „lehmakauplemiseks“ nimetama.

Parteide tegelased, soovides kindlustada endale mõjukate ministrite sooje toole, esitasid vastasparteidele tingimusi, mida tulevasel valitsuse juhil (riigivanemal) oli raske või mõnikord isegi võimatu täita. Erakondade rohkus sajaliikmelises Riigikogus ei võimaldanud enamusvalitsuse moodustamist sellel lihtsal põhjusel, et ükski erakond ei saanud vajalikul arvul hääli. Koalitsioonivalitsuste lõhestumine poliitilistel või isiklikel põhjustel põhjustas aga peagi selle lagunemise ja jälle tuli alustada kõike otsast peale.

Kuna erakondadel puudusid juhid, nagu see oli tavaks mujal maailmas, siis olenes see, kellele uue valitsuse moodustamise ettepanek tehti Riigikogu esimehe suvast, või tema selja taga olevate mõttekaaslaste soovist. Kuna aga iga uus valitsus oli mitme erakonna omavaheliste kompromisside tulemus, siis varem või hiljem sattus üks või teine koalitsiooni toetanud erakond oma suhetes Riigivanemaga opositsiooni, mille tulemuseks oli jällegi uus „lehmakauplemine”.

Samal ajal ei olnud riigi eesotsas niisugust isikut, kes omanuks riigipea positsiooni. Riigivanema nime kandev valitsuse juht oli tegelikult, nii nagu seda tuntakse Euroopa riigiõiguslikus terminoloogias – peaminister, kes täitis küll mõningaid riigipea funktsioone, kuid kes valitsuse kukkudes samuti vahetus.

Enamus kodanlikke erakondi nägi kõige selle põhjuseks olevat kehtiv põhiseadus ja nõudsid sellesse vastavate muudatuste sisseviimist või siis uue põhiseaduse kehtestamist, mis vähendaks Riigikogu võimu valitsuse üle ja looks presidendi institutsiooni.  Alates 1926. aastast esinesid Riigikogus sellekohaste ettepanekutega põllumeeste kogud ja rahvaerakond, kuid Riigikogu lükkas kõik need ettepanekud tagasi.

1931. aastal, peale inglise naela devalveerimist, asus Riigikogu uut põhiseadust  välja töötama, mis sotsialistide partei vastuseisule vaatamata heaks kiideti ja 1932. aasta  augustis rahvahääletusele pandi.  Häältevahekorraga  345 215 : 333 979 vastu lükkas rahvas aga selle eelnõu tagasi.

Põhiseaduse reformi ebaõnnestumine valitsenud majanduskriisi tingimustes pingestas riigi sisepoliitilist olukorda veelgi.  Juunis 1932  Riigikogu viienda kooseisu  poolt moodustatud  K. Einbund (Eenpalu) valitsusel tuli võidelda suurte raskustega. Vastuolud koalitsioonipartnerite erinevates vaadetes valitsuse majanduspoliitikale põhjustasid 1932. aasta oktoobris Einbundi valitsuse laiali- mineku.

Pikale veninud valitsuskriisi lahendamine õnnestus alles siis, kui Konstantin Päts oli saanud parlamendilt erivolitused väljaspool erakondi oleva rahvusliku usaldusvalitsuse moodustamiseks. Valitsuse peamiseks ülesandeks oli majan- duskriisi leevendamine ja selle süvenemise pidurdamine ning saavutada sellega sisepoliitilise olukorra paranemine.  Nende sihtide saavutamiseks rakendas K. Pätsi valitsus ranget kokkuhoiu poliitikat. Eelarve tasakaalustamiseks kärbiti ametnike koosseise ja vähendati riigiteenijate palku. Tööpuuduse vastu võideldi hädaabitööde korraldamisega.

Pätsi valitsus taotles ranget krooni kursi hoidmist, samal ajal, kui selle langetamist taotlesid rahvuslik keskerakond koos põllumeeste koondise asunike tiivaga.  Selle tagajärjeks oli Pätsi enese erakonna kaheks jagunemine ja 1933. aastal lahkus K. Päts valitsusest ning moodustas koos mõttekaaslastega uue põllumeestekogu rühma. Uue valitsuse, mis toetus rahvuslikule keskerakonnale ja põllumeeste koondise asunike tiivale, moodustas Jaan Tõnisson.

Vabadussõjalased suunduvad poliitikasse

1932. aastal algatasid omalt poolt põhiseaduse muutmist vabadussõjalased ja esitasid selle kohta vastava eelnõu. Vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse eelnõu oli aga erakondadele vastuvõetamatu ja nad asusid kiiruga omapoolset eelnõu välja töötama. Tekkinud olukord sundis „vapse” kasutama rahvaalgatuslikku teed, mida lubas kehtiv põhiseadus. Selleks oli vaja koguda teatav hulk valimisõiguslike kodanike allkirju. Selle tegevusega kaasnenud poliitiline aktiviseerimine tõi vabadussõjalaste liikumisele kaasa laiade rahvamasside toetuse.

Valitsuse arvates põhjustas „vapside“ tegevus aga riigis sisemist rahutust ja hakkas ähvardama riigi siserahu. Et tekkinud pingeid hajutada, kehtestas Tõnissoni valitsus augustis 1933 kaitseseisukorra ja sulges vabadussõjalaste keskliidu kõigi selle osakondadega.  Samuti sulges valitsus kõik poliitilise suunitlusega sõjalised organisatsioonid ja seati sisse ajalehtede eeltsentsuur.

Kuid loodetud poliitilist rahunemist need erakorralised vahendid ei toonud. Nende mõju oli otse vastupidine.

Nüüd arvasid „vapsid”, et hääletusele pannakse nende poolt koostatud seaduseelnõu, kuid erakonnad võtsid kasutusele hoopis uue taktika: kiiruga koostati veel üks eelnõu ja pandi kohe rahvahääletusele, minnes niiviisi mööda rahva enamuse tahtest. Kuid rahvas lükkas ka selle eelnõu 161 595 : 333 107 vastu tagasi. Sisepoliitilise kriisi süvenemise tagajärjel tekkis valitsusel veel lisaks otsene vastasseis vabadussõjalaste liikumisega.

Nüüd ei jäänud Riigikogul muud üle, kui „vapside” poolt esitatud põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele panna. Enne seda otsustati aga rakendada veel üht vastuabinõud. Eraldi vastu võetud seadusega tõsteti õiguskorra vastaselt rahvahääletuses osalejate kvoorumit kolmekümnelt protsendilt viiekümnele. See tähendas, et „vapside” eelnõu poolt pidi hääletama vähemalt 50 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.

1933. aasta 14.-16. oktoobril pandi  vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu hääletusele, mis rahvahääletusel suure häälteenamusega (416 878 : 156 894) vastu võeti.  Uus põhiseadus piiras oluliselt 50-liikmelise parlamendi otsustuspädevust ja andis valitavale riigipeale suured volitused,  muu hulgas ka vetoõiguse Riigikogu otsuste suhtes ning seadusjõuliste dekreetide andmise õiguse.

Nüüd astus valitsuse eesotsas olnud Jaan Tõnisson tagasi ja uue, peamiselt erapooletuist erakondadest koosneva  koalitsioonivalitsuse moodustas Konstantin Päts, kes kohe asus äsja vastuvõetud põhiseaduse rakendamisele.

Peatselt järgnenud omavalitsuste valimistel tulid vabadussõjalaste kandidaadid  suures enamuses esikohtadele. Mitmes linnas ja maakonnas  said „vapside“ pooldajad volikogudes enamuse. Tekkimas oli olukord, kus senised erakondlikud saamamehed jäid kõrvale oma senistest positsioonidest ja see tekitas hirmu.

Aastavahetusel pidas K. Päts raadios kõne, milles paljudele jäi arusaamatuks üks arusaamatu fraas tema kõnes: „…sõnnikuvedu algab kevadel.“ Selle mõte tundus kõne kontekstis äärmiselt  segasena.

Uus põhiseadus jõustus 24. jaanuaril 1934, mille alusel kuulutati välja riigivanema ja Riigikogu valimised. Riigivanema kandidaatideks esitati J. Laidoner, K. Päts, A. Larka ja A. Rei.

Kui aga uue, vastuvõetud põhiseadusega ette nähtud riigipea kandidaatide ülesseadmisel ja soovi- tuskirjade kogumisel ilmnes, et uueks riigipeaks saab päris kindlasti vabadussõjalaste poolt üles seatud kandidaat kindral A. Larka, jättes kaugele maha K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri ning sotside kandidaadi A. Rei – siis see „suur sõnnikuvedu“ ka algas.

Vaikiv ajastu ja vabadussõjalaste liikumise lõpp

12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner põhiseadust rikkudes demokraatia kaitsmise – s.o. paremäärmuslike jõudude (“vapside”) poolt kavandatud riigipöörde ärahoidmise ettekäändel toime riigipöörde ja haarasid võimu. Mõjukate erakondade vaikival heakskiidul kuulutati riigis kuueks kuuks välja kaitseseisukord. Vabadussõjalaste organisatsioonid suleti, peatati Riigikogu tegevus, keelati ära erakonnad ja kogu seadusandlik võim koondati riigipea kätte.

Algas nn. vaikiv ajastu (1934–1938), mida iseloomustas parlamentaarse demokraatia lammutamine ja autoritaarse valitsuskorra järkjärguline sisseseadmine. Riigi juhtimine läks triumviraadile, mille moodustasid riigivanem Konstantin  Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu.

Kõik „vapside“ organisatsioonid suleti ja umbes 400 nende juhtivat tegelast üle kogu maa arreteeriti. Ajaleht „Võitlus“ ja kõik teised vabadussõjalaste väljaanded keelustati ning riigipea valimisteks tehtud ettevalmistused tühistati.

vaps_2

Vabadussõjalste ajalehe pea

On avaldatud arvamust, et K. Pätsi sellise tegutsemise põhjuseks oli solvumine, et vabadussõjalased olid valinud kandidaadiks riigipea kohale tema asemel kindral Larka ja et Päts oleks end meeleldi näinud vabadussõjalaste liikumise juhina. Oli ta ju üks esimesi poliitikuid, kes hakkas taotlema seni kehtinud riigi põhiseaduse muutmise vajadust. Nii Päts kui Laidoner oleksid küllap meeleldi osalenud „vapside“ organisatsiooni juhtimises. Kuid laskem selle arvamuse üle otsustada ajaloolastel.

Kindral Andres Larka

Kindral Andres Larka

Esimene kohtuprotsess vabadussõjalaste üle toimus 1935. aasta juunis. Kohtualusteks sellel protsessil olid 1934. aasta 12. märtsil vahistatud „vapside“ juhtivad tegelased. Neid süüdistati „ärevuse õhutamises laiades rahvahulkades“. Kuna kriminaalseaduses aga vastav paragrahv puudus, siis lisati sellele täiendav – 112 paragrahv, mis võimaldas sellise „kuriteo“ eest kohut mõista.

Sellel kohtuprotsessil karistati paljusid „vapside“ liikumises osalenuid kuuest kuust kuni kaheteist kuuni tingimisi.

Teine „vapside“ üle peetud kohtuprotsess toimus 1935. aasta septembris. Sellel nn. „terroristide“ protsessil mõisteti kuus vabadussõjalast, nende hulgas ka paar ohvitseri, kuni kuueks aastaks vangi.

Kui vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse kehtestamisel oli eesmärgiks olnud eelkõige riikliku korra tugevdamine ja poliitilise tegevuse viimine ausale teele, kus nn. saamameestel poleks võimalusi oma saamahimusid rahuldada, siis uue põhiseaduse jõustumisel selles osas tegelikult mingeid erilisi muutusi ei toimunud.

Estonia mäss

Kapten Paul Laamann

Kapten Paul Laamann

1935. aasta 8. detsembril pidi Estonia kontser- disaalis toimuma Isamaaliidu esimene kongress, millest olid kutsutud osa võtma kõik Vabariigi Valitsuse ministrid ja kõrged ametiisikud eesotsas K. Pätsi ja kindral J. Laidoneriga.

Nagu selgus, kavandati sel ajal põranda alla surutud vabadussõjalaste juhtide poolt sellel kongressil sundida valitsust jõuga tagasi astuma, et ametisse panna oma valitsus, mis juhiks riiki põhiseadusliku korra kohaselt. Võimu ülevõtmist Estonia kontserdisaalis pidi juhtima endine soomusrongi ülem, Vabadusristi kavaler kapten Paul Laamann.

Kas ja kuidas pidi toimuma vabadussõjalaste poolt Estonias võimu ülevõtmine, sellest on oma raamatus „Teremi jutustus „Estonia mässust” (Toronto 1984) üsna põhjalikult kirjutanud tollal Narva Kaitseliidu ratsa-kompanii ülemaks olnud, leitnant Hans Meret.

Allpool mõned lõigud Hans Mereti raamatust, mis peaksid selgitama Vabadussõjalaste poolt kavandatud riigipööret. Meret kirjutab:

„6-nda detsembri õhtul kõndis Terem (Meret kasutab oma nime sünonüümina nime Terem) piki Joala tänavat raudteejaama poole – koos Sampkaga (õigusteadlane ja Vabadusristi kavaler). Teremi käes oli rihmadega köidetud tavaline reisipaun ja selles tema kodus tekki mähitud püstolkuulipilduja paari revolvriga ja vajalike laskemoona kassettidega.“

Jõudnud Tallinna, kohtusid Meret ja Samka 7. detsembri hommikupool Weizenbergi tänaval asunud Ats Mõttuse konspiratiivkorteris kapten Paul Laamaniga. Meret kirjutab, et Laamann teatas kohtumisel neile sõna-sõnalt järgmist:

„Ma võin teile anda mõningat informatsiooni meie kavade kohta homseks. Ma olen koostanud minu, kui Estonia vallutamise juhi päevakäsu, ja vastavad juhendid on antud meie meestele, kes Estonia juures on tegevusse määratud.

Teie mõlemad olete minu käsutuses ja saate oma korraldused minult kohapeal vastavalt sellele, kuidas meie tegevus hargneb. Täna õhtul Mõttus toimetab teid öömajale, kust sina Terem hommikul kella 9-ks lähed Estonia teatrimaja juurde luurele, ülesandega, jälgida valitsusliikmete kohaletulekut. Sinu peasihiks on kindlaks teha, kes ministritest pole Isamaaliidu kongressile tulnud ja nende nimed annad sa mulle minu kohale ilmumisel Estonia juurde  veidi enne kella 12.00. Me loodame, et kogu valitsuse koosseis ilmub kongressile, kus me valitsuse oma aktsiooniga vahistame, et meie oma valitsus saaks ametisse astuda. Juhul, kui üks või teine ministritest peaks mingil põhjusel koju jääma, siis nad võetakse vahi alla vastavate meeskondade poolt. Ja just selleks pead sina kindlaks tegema kojujääjad. /…/.“

Siis pöördus kapten Laamann Samka poole ja teatas talle:

„Sina sõber tuled minuga kaasa, kui ma kontserdisaali sisenen ja teatan valitsuse liikmete vahistamisest. Kuna meie ei kavatse luua olukorda verevalamiseks, siis sina vajaduse korral, minu sõnade kinnitamiseks, tulistad paar lühivalangut üle inimeste peade. Sama teevad ka teised kuulipildurid kõrvalustest. Muide, meie aktsioon, tulles valitsusvõimudele absoluutse ootamatusena, peaks kulgema rahulikult, ilma inimkaotusteta. Sisenemine Estoniasse on valmistatud ette ja valvekorras olevad politseiametnikud ei saa mahti vastuakt- siooniks. /…/“.

Artur Sirk

Artur Sirk

Sama päeva, so. 7. detsembri õhtul toimus Kadaka teel vabadussõjalaste juhtide nõupidamine, kus pidi langetatama lõplik otsus riigivõimu ülevõtmise kohta. Sellele nõupida- misele pidi saabuma ka vabadussõjalaste juht Artur Sirk, kes viibis sel ajal Soomes.

Talle oli merele vastu saadetud paat, mis pidi Sirgu tooma Tallinna sadamasse. Kuid A. Sirk kokkulepitud ajaks kohtumisele ei ilmunud ja paat tuli tühjalt tagasi. Sirgul vastas käinud üks tema lähikondlane – Tuiman sõitis sadamast kohe Kadaka teele. Teel sinna peatus tema autojuht hetkeks Paldiski maantee nurgal auto, väites, et tal on vaja kiiresti helistada.

Kokkutulnud, saanud Tuimanilt teada, et Sirk kohtu- misele ei ilmunud, otsustasid 8. detsembrile kavandatud riigivõimu ülevõtmise Estonias ära jätta. Kuid vaid mõned minutid peale selle otsuse vastuvõtmist piirati Kadaka tee maja seal koosolijatega kaitsepolitsei poolt ümber ja kõik kohal olnud „vapside“ juhid vahistati. Tuimani autojuht aga oli kadunud ja teda ei nähtud ka hilisema kohtuprotsessi ajal.

Järgnevatel päevadel arreteerimised jätkusid. Seejärel algasid ülekuulamised ja ettevalmistused suureks kohtuprotsessiks, kus „riigipöördekatses“ süüdistatud vabadussõjalaste liikumisest osavõtjad pidid vastust andma oma tegude eest. Ettevalmistused kohtuistungiks kestsid kuni 1936. aasta mai kuuni.

Suur vabadussõjalaste kohtuprotsess

Esimene kohtuistung toimus 6. mail 1936. aastal Tartu maanteel asunud Tallinna sõjaväe garnisoni Sõdurite Kodu kahekordses hoones. Siin oli peetud ka kõik varasemad „vapside“ üle peetud kohtuistungid. Lasnamäe vanglast toodi käeraudus kohale 154 kohtualust ja suur kohtuprotsess võis alata.

Kohturuumi esimeses reas istusid kindralid Larka ja Tõrvand, kolonelid Puskar, Seiman ja Kubbo, dr. Mäe, kaptenid Laamann ja Holland, professor Vaabel ja A. Buldas. Maja oli ümber piiratud relvastatud sõdurite poolt.

Istungi ruumi sisenes kohtu eesistuja kolonelleitnant Nikolai Helk ja koos temaga kaks ohvitserist kaasistujat. Nende järel sisenesid kohtusaali prokurör kolonelleitnant Knorring, kohtu sekretär ja nende abid. Kohtusaali kõrvalustest sisenesid advokaadid, nende hulgas endine riigivanem, vannutatud advokaat J. Teemant ning paljud teised tuntud pealinna juristid.

Kolonelleitnant N. Helk teatas, et Sõjaringkonnakohus asub arutama 154 kaebealuse vastu tõstatatud süüdistuste suhtes kohtulikku menetlust ja käskis kohtu sekretäril kontrollida, kas kohtualused on kohal.

Ohvitserist sekretär hakkas lugema pikka nimekirja, nimetades sealjuures iga süüaluse sõjaväelise aukraadi. Esimese nimena kõlas: „Kindralmajor Andres Larka?“ Ja kahe Vabadusristi, Kotkaristi ja Punase Risti Suurristi kavaleri sõjamehelik vastus kõlas: „Kohal!“ Järgmisena nimetati kindral Juhan Tõrvandit ja nii kogu pika nimekirja järgi kõiki kohalolijaid.

Seejärel toimus kaitsjate- advokaatide nimeline kontrollimine, kusjuures iga advokaat nimetas oma kaitsealuse ees- ja perekonnanime.

Peale süüaluste kohaloleku kontrolli hakkas prokurör ette lugema pikka ja üksikasjalikku süüdistuskokkuvõtet. Selle esimene osa koosnes kogu vabadus- sõjalaste süütegude loetelust. Kuulajaile jäi mulje, et loetakse „vapside“ vastasajalehtedes ilmunud materjalide kokkuvõtet ja seetõttu ei sisaldanud süüdistusakti esimene osa midagi uut.

Seejärel luges prokurör ette süüdistusakti teise osa, mis sisaldas agentuur-andmetel saadud informatsiooni, kus räägiti „vapside“ poolt riigivõimu kukutamise salajasest ettevalmistamisest, kontaktide loomisest välismaal olevate konspiratiiv-isikutega ning kohtadel „löögirühmade“ ja „rünnakgruppide“ moodustamisest.

Edasi oli süüdistusaktis juttu riigikukutajate juhendamiseks kokku kutsutud salakoosolekust, mitmesuguste relvade muretsemisest ja kõige lõpuks riigivõimu vägivaldse kukutamise katsest ning „vapside“ oma valitsuse „pukki“ panemisest.

Kohtuprotsess kestis kolm nädalat. Peale üsna pika süüdistusakti ettelugemist kutsus prokurör välja esimese tunnistaja, kelleks oli Politsei Peavalitsuse üks kõrge ametnik. Viimase tunnistus läks üsa suuresti kokku süüdistusakti sissejuhatava osaga. Kuulajad võisid üsna kergesti tajuda, et süüdistusakti sisu ja tunnistaja seletused olid üsna koordineeritud.

Erandiks kujunesid aga süüdistaja poolt kohtusse kutsutud endiste peaministrite Jaan Tõnissoni ja Jaan Teemandi esinemised tunnistajatena. Mitmekordne riigivanem Jaan Tõnisson lükkas oma osavate vastustega tagasi kohtu eesistuja kolonel Helgi katsed sundida tunnistajat omaks võtma, et „vapsid“ olevat püüdnud rahvaerakonna – seega ka Jaan Tõnissoni – liikmeid kaasa tõmmata oma kavadesse. Tõnissoni vastus sellele küsimusele oli, et seoses erakondade tegevuse katkestamisega riigivõimu poolt, ei saavat erakondadele mingisuguseid ettepanekuid esitada sel põhjusel, et erakondi polnud olemas.

Jaan Teemant, esinedes kohtus üsna ärritatuna ja eitas kontakte vabadussõjalastega Rahvuskongressi asjus. Ta lõpetas oma seletuse sõnadega: Mis need mehed on teinud, seda ma ei tea. Mida lehed neist kirjutavad, seda ma ei usu.“

Viimane kohtuistung toimus 1936. aasta 25. mail, kus kuulutati välja kohtuotsused. Süüdistuskokkuvõttes oli öeldud, et kohus lähtus otsuse tegemisel kohtualuste poolt toime pandud „raskest kuritööst”. Esimestena loeti ette nimed, kellele kohus määras kakskümmend aastat vangistust. Need olid:

Kolonel A. Seiman – kolmekordne Vabadusristi kavaler, kes Vabadussõja puhke- des asus esimesena organiseerima vastupanu Viru rindel.

Kolonel E. Kubbo – Vabadusristi kavaler. Vabadussõja ajal oli 3. polgu ülem, hiljem Tartu 2. diviisi ülem.

Kapten J. Holland – kahe Vabadusristi  kavaler, kes pani aluse Sakala Partisaniüksusele ja kriitilisel hetkel lõi tagasi punavägede pealetungi üle Võrtsjärve Viljandi- ja Pärnumaale.

Kapten P. Laaman – Vabadusristi kavaler, kitsarööpalise soomusrongi ülem sõjas Landeswehri vastu.

Kapten L. Pallon – kahe Vabadusristi kavaler, kes 2. soomusrongi patarei ülemana oli tuntud erakordselt täpse tule juhtimise tõttu.

Dr. H. Mäe – kahekordne doktorikraadiga mees. Oma sõnavõtus kohtuprotsessil ütles: „Vabadussõjalaste liikumine on nüüd surnud”, mis aga põhjustas teistes kohtualustes suure pahameelepuhangu.

Viieteist aastaks mõisteti vangi kindralid A. Larka ja Tõrvand, kolonel V. Puskar, major B. Leeman, kapten K. Podrädsik ja ohvitserid A. Allik, M. Kalm, A. Liivak, A. Buldas, H. Saar, H. Kubbo, H. Frank, K. Dobrus ning veel seitse ohvitseri.

Vabadussõjalaste üks juhtidest, advokaat A. Sirk, kes kohtupidamise ajal oli maapaos, tema abid Tuiman ja Vilt ning advokaadid H. Paris ja A. Samka määrati kohtu poolt kaheteist aastaks vangi. Kolmekümnele süüalusele mõistis kohus kümme aastat ja ülejäänud suurele grupile „vapside” liikumisest osavõtjaile kuus, neli ja kolm aastat vanglat. Vabadusristi kavalerid kolonel O. Luiga ja major R. Martinson mõisteti kuueks kuuks vangi. Kaheksa kohtualust mõisteti õigeks.

Sellega oli „vapside” suur kohtuprotsess lõppenud. Kõik kindralid ja teised ohvitserid alandati reameesteks ning neilt võeti ära kõik autasud ja õigused. „Vapside” juht A. Sirk, kes  varjas end põgenikuna Luksemburgis, sai „teadmata asjaoludel ootamatult” surma. „Vaikival ajastul” polnud Eestis sellist ajakirjanikku, kes julgenuks uurida Sirgu surmaga seotud küsimusi või saanuks tsiteerida välismaa ajalehtede teateid.

See fakt, et Artur Sirk kui vabadussõjalaste juhtiv tegelane pidi jälitajate eest põgenema Soomest Rootsi, sealt edasi Inglismaale ja Hollandisse ning lõpuks Luksemburgi, oli piisavaks tõendiks selle kohta, et vabadussõjalaste liikumisel polnud  mingeid sidemeid ega koostööd Saksa rahvussotsialistidega, ega ka Itaalia fašistidega, nagu ajalehed kärarikkalt kuulutasid. Sellisel juhul olnuks ju loomulik, et Sirk oleks neis riikides leidnud endale varjupaiga.

Sirgu naisevend Arnover toimetas paari soomlasest sõbraga Sirgu surnukeha Luksemburgist Soome, kus tuntud arstid tegid lahkamisel kindlaks, et Luksemburgi politsei andmed Sirgu surmajuhtumi kohta, nagu oleks viimane teostanud enesetapu ja teise korruse aknast alla hüpanud, ei vastanud tõele. Luksemburgis avastatud luumurde Soome arstid ei leidnud…

1937. aasta lõpus vabastati vaikselt, ilma avalikkust informeerimata, enamus vangis olnud kõrgemaid ohvitsere. 1938. aastal kuulutati välja amnestia ja kõik „riigikukutajad” vabastati. 1940. aasta juunisündmuste eel andis president K. Päts kõigile „vapsidele” tagasi nende sõjaväelised auastmed ning autasud. Vastav päevakäsk saadeti kõigile asjaomastele isikutele ilma üldsust meedias informeerimata neile posti teel koju kätte.

Kuid eriskummaline on fakt, et kohe peale „juunipööret” kordas endistele „vapsidele” auastmete ja autasude tagasiandmist ka Vares-Barbaruse valitsus…

Narva EVL juhatus ja rajoonide vanemad

Narva EVL juhatus ja rajoonide vanemad

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: