Täna Hirvepargis käies taasavastasin kaks rahvuslaste põhiprobleemi:
1. Eesti rahvuslastel puudub realistlik ja kaasaegne teemakäsitlusvõime ning sellest tulenevalt adekvaatsed lahendused.
Eelkõige oskavad nad kritiseerida. Kõik on halb, seepärast et… Antud suhtumine aga ei kanna enam. Erakonna loomine ei saa olla äri. Jah, nii võib ühel hektkel tahes tahtmata juhtuda, aga eelduseks peaks olema siiski soov midagi muuta ja reaalsed lahendused nende soovide täitmiseks. Ei ole realistlik kuulda Euroopa Liidust välja astumisest.
2. puudub karismaatiline ja tark juht
Viimast nutavad tänases Eestis taga aga kõik erakonnad peale Keskerakonna.
Midagi ei ole teha, aga ei Madisson ega Tõnu Kalvet ega ammugi Vello Leito pole tõsiselt võetavad juhid. Madisson on oma tõsiselt võtmise juba ammu kaotanud, sest puudub arusaamine, kelle vastu ta koguaeg sõdib. Kalvet on nagu nohikust ajaloohuviline, kelle arg hääl kaugele ei ulatu, kuid teoorias on ta tugev. Leito läheb samasse klassi Jüri Liimiga, kes mõlemad võivad rääkida tõsisel ilmel pigem tulnukate ründest Tallinnale. Liim võitleb tihtilugu õige asja eest, aga vanamoodsate relvadega. Sven Sildnik on küll kvaliteetne copywriter, aga tema intervjuu Postimehele 2007 aasta valimiste eel oli performance of egotrip ega kannata seetõttu poliitilist kriitikat. Kivisildniku suurimaks takistuseks poliitisel areenil ongi ehk iseenda tuntavalt paremaks pidamine teistest.
Ja siis Martin Helme. 10tuh häält püüda on tõsiselt võetav poolehoid. Seega neist ilmselt kõige realistlikum juhikandidaat. Kes küll kahjuks viimasel laulupeol oli täis kui tinakuul ning seeläbi oma margi totaalselt minu ja ilmselt veel paljude eestlaste ees täis tegi. Kas sellelt pinnaselt annab veel tõusta, näitab aeg.
Kui Iseseisvusparteil oleks mingisugunegi ambitsioonikas ja pädev tulevikku vaatav attitude, tekiksid ka inimesed, kes läbi oma materiaalsete võimaluste neid enam rahvale tutvustada aitaksid ning nõnda mõne kohagi valimistel kätte võidaksid. Kahjuks tänane juhtkond päris kindlasti neid valimistel võidule viima suuteline pole.
Kokkuvõtvalt on mul aga hea meel, et Madisson üritab lõpuks rahvuslasi omavahel liita. Selge on, et koos oleksid nad tugevam löögirusikas kui Põllumeeste Kogu, Iseseisvuspartei, Eesti Rahvuslik Liikumine ehk Rahvuslik Konservatiivne Erakond eraldi.
…
…
…
Uue Vabaduse Väljaku avamisel taasnägime K. Pätsi sõnavõtte 30ndate lõpul.
Savisaarel ja Pätsil on üks suur sarnasus- oskus rääkida rahvaga.
Otse.
Meeldib see või mitte.
Teistel on ometigi kord aeg sellest õppida selmet loopida miljoneid kakskeelsesse turundusse.
Eesti Elu 