Est Land

Kalju Mätik: Kakskeelne ja kaksmeelne Eesti. Kellele ja milleks?

In Eesti meediast on 18. juuni 2009 at 07:59

tallinn 1938

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et Eesti peab integreerima siinelavad muulased. Kas see ikka on nii ja kellele seda integreerimist siis ikkagi tarvis on? Tänapäeval on enamus maailma riike mitmerahvuselised, see aga ei tähenda, et me peaksime mitmerahvuselist riiki pidama mingiks ideaaliks ja selle poole püüdlema. Mitmerahvuselised riigid võiks tinglikult jagada kahte ossa: need, kus põhirahvus on olulises arvulises ülekaalus (umbes 90%) ja need, kus on kaks või enam erinevat rahvust, kes on enamvähem ühesuguse arvukusega. Kui põhirahvus on olulises arvulises ülekaalus, nagu see oli näiteks enne Nõukogude okupatsiooni Eestis, siis selles riigis on valdav üks keel ja üks meel ja pole lihtsalt reaalne, et mingi impernatslik liikumine hakkaks jõu või jõuga ähvardamise abil taotlema riigi seaduste muutmist enda huvides. Nendes riikides aga, kus on mitu rahvust ühesuguse arvukusega, kipub ikka mõni neist taotlema endale domineerivat seisundit ja selline riik võib olla pingeallikaks isegi aastasadade jooksul. Olgu siin näitena toodud Ulster, Belgia, endine Jugoslaavia, Sri Lanka ja Küpros. Kinnistades muulaste põhimassi Eestisse neile kodakondsuse andmisega, võime me ka Eesti lisada antud loetelule. MIS siis ikkagi hoiab Nõukogude okupatsiooni aastatel Eestisse tulnud muulasi siin kinni? Vaevalt, et suur armastus Eesti vastu. Kui muulane ei armasta oma Venemaad, Ukrainat või Valgevenemaad, siis on raske uskuda, et ta oma päritolumaast rohkem armastab võõrast maad, kus räägitakse talle arusaamatut keelt ja ka mõttelaad on võõras. Ilmselt on nendel inimestel kodumaa seal, kus saab teiste korraldatud elukeskkonnas elada ja armastus Eesti vastu on samaväärne vaese kodutu armastusega mugava hotellitoa vastu, kuhu ta õnneliku juhuse tõttu on sattunud. Üheks põhjuseks, miks Nõukogude ajal Eestisse tulnud majanduspõgenikud ei taha Eestist lahkuda, on nõukogudeaegse apartheidi edasikestmine korteripoliitikas. Nõukogude ajal said riigi käest korteri esmajärjekorras “võrdsetest võrdsemad” – kolonistid ja kollaborandid. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati kortereid jagama “kollaste kaartide” alusel. Jagamisel võeti aluseks Nõukogude võimu poolt antud sissekirjutus ja tööaasta eest sai ühe ruutmeetri elamispinda. “Kollase kaardi” tööaasta turuhind oli alla 50 krooni. Pärismaalane, kellel polnud sissekirjutust riigikorterisse, võis korteri osta turuhinnaga, makstes ühe ruutmeetri eest 50-60 korda rohkem. Nii suurt riigivõimu poolt kunstlikult tekitatud ebavõrdsust polnud isegi Lõuna-Aafrika Vabariigis Apartheidi “õitseajal”. Kui Saksa okupatsioonivõimud oleks sõja ajal andnud oma kodanikele korterid koos sissekirjutusega näiteks mõnda Venemaa linna, kas siis Vene valitsus pärast Saksa vägede väljaajamist annaks nendele inimestele korterid esmajärjekorras ja poolmuidu? Eesti riigivõim aga millegipärast toimib nii. Väited, nagu saaks muulastest teha head eestimaalased, õpetades neile selgeks eesti keele ja tutvustades neid küllaldasel määral eesti kultuuri ja ajalooga, on põhjendamatud. Näiteks rõhuv enamus iirlastest oskab inglise keelt ja iiri rahvuskeelt oskab õige väike protsent iirlasi, mis pole sugugi vähendanud Ulsteris valitsevaid vastuolusid. Sundides neid muulasi eesti keelt õppima, kes seda ise ei taha, ei saavuta me mingeid positiivseid tulemusi. Siinjuures tasub meelde tuletada, kui väikest efekti, kui üldse mingit, andis okupatsiooniaegne kompartei ajaloo ja marksismi ebajumalate teoste tundmaõppimine. Vaevalt see kedagi kommunistiks tegi. Inimene integreerub ümberkasvamise, mitte passi andmise teel. Kui pass on käes, siis pole enam tahtmist integreeruda. Kõige olulisemaks erinevuseks muulaste põhimassi ja Eesti kodanike vahel pole mitte see, milline pass on kellegi taskus ja millist keelt ta räägib, vaid ellusuhtumises. Enamus muulasi suhtus sallivalt, sageli heakskiitvalt, kõigisse kommunistliku diktatuuri kuritegudesse. Nii oli see Stalini aegsete repressioonide, Ungari ülestõusu mahasurumise ning Tšehhoslovakkiasse ja Afganistani sissetungimise ajal. Mitmed lääneriikide tegelased jagavad meile usinalt soovitusi, kuidas me peaksime muulastega ümber käima ja kuidas neid integreerima. Lääneriikidel pole moraalset õigust meilt sel alal midagi nõuda või meile juhtnööra jagada. Mõned lääne riigijuhid tahavad, et me käiksime nende sõnade, mitte nende tegude järele. Mõned faktid selgituseks. PILK MINEVIKKU. Lääneriigid pole küll kunagi tunnustanud Nõukogude okupatsioonivõimude poolt Balti riikides ametisse seatud nukuvalitsusi, aga samal ajal on nad sageli toetanud Nõukogude Liidu agressiooni. Saksamaa, sõlmides Molotov-Ribbentropi pakti, aitas kaasa Eesti okupeerimisele NSV Liidu poolt ja sellele järgnenud koloniseerimisele. Seega võiks Saksamaa, tundes muret muulaste käekäigu pärast Eestis, luua neile võimaluse “karjamaalt marjamaale” (näiteks Saksamaale) ümberasumiseks. Poolteist miljonit Eestis ja Lätis elavat muulast ei tohiks nii suure ja majanduslikult võimsa riigi, nagu Saksamaa, jaoks olla mingiks probleemiks. Inglismaa ja USA andsid sõja ajal NSV Liidule majanduslikku ja sõjalist abi, aidates oluliselt kaasa Ida-Euroopa riikide okupeerimisele. Abi oleks pidanud olema seotud tingimusega, et pärast Saksamaa kapituleerumist viiakse Nõukogude sõjaväed nendest riikidest mingi tähtaja jooksul välja. Pärast jaapanlaste kallaletungi Pearl-Harbourile saadeti USAs 120 000 jaapanlast president Roosevelti dekreedi alusel koonduslaagritesse. Need jaapanlased olid USAsse tulnud USA seadusliku valitsuse loal ja paljudel neist oli USA kodakondsus. President Roosevelti pole seniajani sõjaroimariks kuulutatud. Kirjutades alla Atlandi Hartale, võtsid Inglismaa ja USA endile vabatahtlikult kohustuse kaasa aidata nende rahvaste iseseisvuse taastamisele, kes olid vägivaldselt iseseisvusest ilma jäetud. Sõnadele ei järgnenud mingeid tegusid, küll aga abistati hoopis agressorit – Nõukogude Liitu. Operatsiooni “Kiilu alt läbitõmbamine” käigus saadeti lääneliitlaste poolt pärast Teise maailmasõja lõppu üle miljoni Ida-Euroopa põgeniku sundkorras NSV Liidu okupatsioonitsooni, paljud neist kindlasse surma. Enne sõja lõppu loopisid lääneliitlaste lennukid rindel Saksa poolele massiliselt lendlehti, kus oli öeldud, et mingit põgenike sunniviisilist Nõukogude poolele saatmist ei tule. Kõike eespoolöeldut arvesse võttes võib kindlalt öelda, et lääneriikide juhtidel pole moraalset õigust meile ettekirjutusi teha, kuidas me peaksime siinseid muulasi kohtlema. Milleks me peaksime olema paremad katoliiklased kui Rooma paavst. Venemaa juhtide süüdistused Balti riikide aadressil on niivõrd absurdsed, et neil pole mõtet peatuda. Kui muulastel siin tõepoolest oleks halb elada, nagu seda püüavad kujutada vene impeeriumimeelsed, siis tekib küsimus, miks nad siit ära ei lähe. Eestis elavatest muulastest tahtvat ainult 1% Venemaale tagasi minna. Kui Eesti ja Venemaa vahel sõlmiti Tartu rahuleping, siis Venemaal elavatest eestlastest tuli Eestisse umbes 20%, ja ilmselt oleks tulnud veel rohkemgi, kui Venemaa poleks hiljem hakanud väljasõidule takistusi tegema. 1944. aasta sügisel, enne Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt, põgenes umbes 70 tuhat inimest, seega umbes 7% elanikkonnast, ja põgenejaid oleks olnud kindlasti palju rohkem, kuid paljudel lihtsalt puudus selleks võimalus. Samal ajal anti Eestis elavatele rootslastele võimalus siit Rootsi ära sõita. Ja ehkki need rootslased olid siin elanud aastasadu ja neil oli Eesti kodakondsus, kasutasid paljud seda võimalust, sest nõukogude võim ei olnud neile vastuvõetav. Vormsi saarelt läks ära umbes kolm tuhat inimest, järele jäi kuus. Mitmed Venemaa ametimehed on öelnud, et Eesti peaks siinelavatele muulastele andma kodakondsuse, sest olles siia sattunud on nad siin elanud küllalt kaua.Tegelikult pole nad siia sugugi niisama sattunud, suur osa neist on toodud kindla eesmärgiga – viia lõpule Eesti venestamine. Ja mis puutub sellesse, et nad on siin küllalt kaua elanud, siis sama hästi võiks küsida: kui kaua oleks pidanud sakslased Stalingradis olema N. Liidu või Vene Föderatsiooni kodakondsuse saamiseks? Viimasel ajal on tehtud etepanek anda automaatselt kodakondsus välismaalaste lastele, kes on siin sündinud. Sellega tahetakse tekitada olukord, kus lapsed on Eesti kodanikud, vanemad aga sageli mitte, kusjuures vanemad võivad olla ka illegaalid ja Eesti iseseisvusele vaenulikud. Õigem oleks siiski kooskõlas Eesti seadustega lugeda lapsed selle riigi kodanikeks, kelle kodanikud on nende vanemad, ja kui vanemad ei ole Eesti kodanikud ja võib-olla ei tahagi nendeks saada, jätta nende lastele võimalus täisealiseks saamisel ise taotleda Eesti kodakondsust. Nõukogude võimu aastatel sattusid kümned tuhanded eestlased Venemaale, enamus neist vastu oma tahtmist. Paljud tulid Eestisse tagasi niipea, kui avanes võimalus. Täiesti põhjendatult võiks sõjajärgsetel aastatel Eestisse saadetud muulastelt küsida: “Mitu aastat te saite, et te veel siin olete? Meie väljasaadetud tulid juba ammu tagasi.” Võib muidugi öelda, et see kõik oli minevikus ja maailm on vahepeal muutunud. Ka Venemaal on viimaste aastakümnete jooksul olukord muutunud. Stalini ajal lasti need, kes olid NSV Liitu tulnud ilma võimude loata, lihtsalt maha, sest mõni neist võis olla salakuulaja, või saadeti pikkadeks aastateks GULAGi. Mathias Rust aga, kes samuti läks oma loaga üle Venemaa piiri, pandi ainult kaheks aastaks vangi. Kuidas käitub tänapäeval muu maailm riiki illegaalselt tulnud välismalastega? Üldreeglina saadetakse nad sundkorras tagasi sinna maale, kust nad on tulnud. Nii toimiti Itaalias ja Kreekas albaania põgenikega ja Hongkongis vietnami paadipõgenikega. Malaisiasse on viimasel ajal illegaalselt tulnud palju migrante Indoneesiast. Malaisia valitsus on seisukohal, et illegaalsed sisserändajad pole põgenikud, vaid kurjategijad, ja kuuluvad riigist sundkorras väljasaatmisele. Saksamaal ja Prantsusmaal on kokku 10 miljonit võõrtöölist, kes on nendesse riikidesse tulnud sealsete seaduslike valitsuste loal, kuid sellegipoolest ei anta neile kodakondsust. Miks peaks siis Eesti andma kodakondsuse meile okupatsiooni tingimustes tulnud meid okupeerinud riigi kodanikele? Genfi konventsioon teatavasti keelab okupeerival riigil oma kodanike asustamise okupeeritud riigi territooriumile, seega on NSVL muulaste Balti riikidesse asustamisega rikkunud rahvusvahelist õigust. Ja millegipärast ei rääkinud keegi kuskil mingist inimõiguste rikkumisest. Kuna Eesti ei tunnusta topeltkodakondsust, siis tähendaks siinelavate muulaste Eesti kodanikeks kuulutamine nende senise kodakondsuse mittetunnustamist. Nõukogude Liidus oli üheks raskemaks karistuseks maalt väljasaatmine ühes kodakondsuse äravõtmisega. Seda rakendati märksa harvem kui surmanuhtlust. Mingit muulast saab lugeda kodakondsusetuks siis, kui ta on ise omal tahtel lahti öelnud oma senisest kodakondsusest või on see talt ära võetud. Kui ta ise pole oma eelmisest kodakondsusest lahti öelnud, siis on see talt järelikult ära võetud, tähendab tema suhtes on rakendatud ranget karistust. Järelikult on tegemist eriti ohtliku kurjategijaga, kellele Eesti riik pole kohustatud kodakondsust andma. Kodakondsust antakse reeglina ainult lojaalsetele välismaalastele. Millisest muulaste lojaalsusest Eesti riigi suhtes me võime rääkida, kui Vene presidendivalimistel hääletas 77% nendest kommunist Zjuganovi poolt, kes oli avalikult välja kuulutanud, et tema eesmärgiks on Nõukogude Liidu taastamine. Seda lubas ta küll teha vabatahtlikkuse alusel, aga neid kommunistide lubadusi oleme me kuulnud ja mäletame, kuidas neid täidetakse. Suure osa muulaste lojaalsus Eesti riigi suhtes on näiline ja tingitud konjuktuursetest kaalutlustest. See, et nad praegu taluvad sini-must-valget ja Eesti formaalset iseseisvust Vene Föderatsiooni välisministeeriumi ja kohalike venekeelsete ajalehtede interpretatsioonis, ei ole veel mingi lojaalsuse garantii. Üks sini-must-valge lipp oli ju ka 15. jaanuaril 1991. aastal intrite miitingul, et luua muljet, nagu oleks vähemalt osa eestlasi asunud intritega ühisele teele. Ütles ju J. Kogan umbes samal ajal, andes intervjuud ajakirjale “Glasnost”: “Eesti rahva mõtlev osa hakkab ka liituma meie liikumisega.” Antud momendil on muulastel lihtsalt kasulik teeselda lojaalsust Eesti Vabariigi suhtes täpselt niisama, nagu nii mõnedki ekskommunistidest on praegu palju sini-must-valgemad endistest aktiivsetest dissidentidest. MIS SAAB EDASI? Paljugi sõltub sellest, mis toimub Venemaal. Praktiliselt on kaks mõeldavat varianti. Kas jätkata praegust Vene impeeeriumimeelsete ees kuuletumist ja neile jätkuvat järeleandmiste tegemist või käituda iseseisva riigina ja keelduda nende põhjendamatute nõudmiste täitmisest. Praeguse poliitika jätkamine aitab kindlustada Venemaal Eestile vaenulike ekskommunistide võimu. Kui ka tulevikus on Venemaal võimul ekskomunistid, kes on suure, loodusvarade poolest rikka, Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud Venemaa muutnud rahva jaoks tõeliseks vaestemajaks, siis neid valitseb hirm ilma jääda mitte ainult oma privileegidest, vaid ka peadest. Et neid ei tabaks sama saatus, mis sai osaks valitsevale ladvikule Venemaal pärast tsaarivõimu kokkuvarisemist, siis on tarvis luua illusiooni, nagu oleksid nad vene rahva huvide kaitsjad ja luua kunstlikult vaenlasi, et rahva tähelepanu probleemidelt kõrvale juhtida. Balti riigid on selleks märksa sobivamad kui USA, sest viimase peale vene karu hammas ei hakka. Praeguse poliitika jätkamine viib Eesti riigi paratamatule hävingule ja eesti rahva väljasuremisele. Kui venelastest kodanikud on Eestis arvulises ülekaalus. siis võib Eestist täiesti demokraatlikul teel saada Reveli oblast ja varem või hiljem tabab meid karjalaste saatus. Mis meid ees ootab, selles võib veenduda, külastades Karjalat ja vaadates, kuidas seal elatakse. Kui Karjala kuulus Soome riigi koosseisu, siis elati seal nagu ülejäänud Soomes. Praegu aga arutatakse Soomes tõsimeeli, et kas Soome ei peaks Karjalale majandusabi andma, et hoida seal vähegi talutavat elatustaset ja vältida lähitulevikus sealt tulevat põgenikevoolu. Meie valitsev ladvik püüab õigustada järeleandmisi Venemaale hirmu- ja õudusjuttudega, nagu valitseks reaalne oht, et Venemaa võib Eestile kallale tungida. See oht pole tegelikkuses kaugeltki nii suur, nagu seda püütakse kujutada. Kui Venemaa tõepoolest kavatseks Eesti vallutada, siis ta sellest ei räägiks, nagu ei rääkinud ta omal ajal kavatsusest sisse tungida Afganistani ja Tšehhoslovakkiasse. Ja mida see Eesti vallutamine Venemaale annaks? Kõike, mida siit röövida saaks, saaks ta normaalse kaubavahetuse teel, välja arvatud ainult kvalifitseeritud tööjõud tuleviku GULAGi, kui selline peaks kunagi jälle loodama. Kui Eesti riigijuhid käituvad nagu on kohane iseseisva riigi juhtidele, nimetades asju nende õigete nimedega ja annavad otsustava vastulöögi vene impeeriumimeelsete propagandale, aitavad nad kaasa ka Venemaa arengule positiivses suunas. Kui Venemaal tuleb võimule normaalne valitsus, võib elatustase Venemaal olla lähitulevikus märksa kõrgem kui Eestis, võttes arvesse Venemaa suuri loodusrikkusi ja siis laheneb muulaste probleem Balti riikides iseenesest. Siis lähevad need, kes on siin ebasovitavaks võõrkehaks, ise Venemaale ja siia jäävad need, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja on Eesti riigile lojaalsed. Selline variant oleks kõige parem meile kõigile.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: