Venekeelne Postimees ja Delfi

Olen aegajalt külastanud neid venekeelseid portaale Eestis ja kurvastusega peab nentima, et sealne kommentaarium vihkab Eesti kultuuriruumi 97%.
Vaid 3% on positiivselt meelestatud Eesti osas. Olen osalenud ka ise mitmeid kordi positiivsete kommentaaride kirjutamises nii venekeelsesse Postimehesse kui ka Delfi onlines ja tulemus on üllatav. Mõni minut hiljem on mu kommentaar kadunud!

Keev ja pulbitsev viha. Ilmselgelt saab selline olukord olla võimalik vaid tänu sealsete estofoobsete online toimetajate eksistentsile. Demokraatia ei saa olla tatipritsimine igas suunas.
Kaua see veel kestab?
Kas keegi sellise seltskonna seaduslikult üks kord ka paika paneb?

Kokkuvõtteks tänane näide venekeelsest Postimees onlinest hetk tagasi, kommentaar Lukas Ilvese sõjaväes osalemisest:

kodanik 69: “sama lolli lõustaga nagu ta isagi”

Eesti edasine tee. Põhja-Euroopa või Ida-Euroopa?

Jah, paremerakondadel on nüüd võimalus, kas vilistada samuti riigikeele ja kõrgemate väärtuste peale või jätkata skandinaavialiku lähenemisega.

Teadupoolest põhjaeurooplane ei vaja mingit toorust või isakuju, mis on omane pigem slaavidele. Skandidele just sobibki mõmmiku kuvand või teatav pehmus.

Siinsete venelaste suur osakaal meie rahvastikust kisubki meid iga päevaga enam Ida-Euroopasse. Just mentaliteedilt. Need samad nö. meie venelased ei mõista, et Eesti paremerakonnad tahavad Eestit tagasi viia Põhjala riikide sekka. Eestis elades nad sellest aru ei saa, aga kui Rootsi või Norra reisivad, kuuleb kohe

a la “Вот такие разные и хорошо. Я хочу жить здесь.”

Seega on meil suures plaanis kolm võimalust:

1. paremerakonnad lähevad Keskerakonna mentaliteediga kaasa;

2. Lasnamäele antakse linna staatus ja paremerakonnad jätkavad oma senist suhtumist;

3. Paremerakonnad jätkavad oma suhtumist ning Keskerakond on nii kaua puldis kui neist tüdinetakse.

Valik on meie.

Edgar Savisaare ja Keskerakonna absoluutne võit sai teoks

Kohalike omavalitsuste valimistel juhtus see, millega seni keegi meil pole hakkama saanud. Edgar Savisaar kogus suures plaanis 39000häält. Strateegia oluline osa, Savisaare kandidatuur Lasnamäel, osutus rohkemaks kui lihtsalt puhtaks kullaks.

52 kohta Tallinna volikokku oli samuti meistriteos.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et võimu huvides kõrgetest väärtustest loobumine tasub end igal juhul ära.

Keskendumine Maslow püramiidi I astme vajaduste lahendamisele ning vilistamine riigikeele, tekitas pretsedendi, kus järgmiste valimiste võitmiseks peavad paremerakonnad hakkama mängima samadel alustel.

Selle nädala nagu kaks tilka vett- Villu Parvet ja Urmas Paet

Alati, kui kedagi süüdistatakse, asub inimene eitama. Nii ka need mehed. Väidetakse midagi arusaamatusest ja hiljem võetakse omaks ehk ollakse kohanenud. Mida annab inimesele üldse valetamine või valehäbi? Miks Parvet ei võinud tõdeda, et jah, tegin tõesti pornofilme ja jätsin osalejatele maksmata? Miks on vaja veel hämada midagi komöödiafilmidest?

Või Paet, ole aus ja vasta korrektselt. Nagu mees. Et sõnum ei tulnud Euroopa Komisjonist, käsk tuli Venemaalt. Me pidime alluma või kasulik on aegajalt suurriikidele pugeda.

Antud valetamine maksab ilmselt mõlemale mehele koha- kas maine osas või sõna otseses mõttes.

Venekeelse Postimehe tsensuur

Alljärgneva kommentaari vene keeles kustutas venekeelse Postimehe tsensuur ära. Seega asetasin ta sinna uuesti.
Mida mõtlevad küll sellised inimesed, kes töötavad venekeelses Postimehes? Kuidas oleks võimalik selle kustutajaga kohtuda? Teda näha? Temaga rääkida? Arutada elust. See oleks tore.

Teema: Sergei Metlevi kiri saadikule

“selline poiss. venelane, kes julgeb mõelda. venelane, kes julgeb öelda. venelane, kes julgeb erineda. venelane, kellel on arvamus. oma arvamus. Eesti uus generatsioon. Respekt! Tere tulemast Sergei!”

“такой мальчик. Русский, кто смеет думать. Русский, кто осмелится сказать. Русский, кто осмеливается отличаются. Русский, который имеет свое мнение. свое мнение. Новое поколение Эстонии. Респект! Добро пожаловать Сергей!”

Ja lõpetuseks. Lihtsalt mõtlemiseks. See kommentaar oli esimene ja osutus ka kõige populaarsemaks. Tehkem omad järeldused inimeste kohta, kes loevad venekeelset Postimeest.

Инженер

21.09.2009 10:18

Вот выродок.. Даже Женю переплюнул.. Он, наверное, не вкуорсе, сколько советских солдат полегло в Эстонии. Плюнул бы в лицо

Плохой PR, плохо кончишь

-32 +422

Edgar Savisaar on häbiplekk Eestile ja tema pealinnale

Meie ümber on suurepäraseid metropole ja pealinnu, kellega koostöösidemeid ja läbikäimist tugevdada.

Miks ei käi Eesti pealinna pea Stockholmis?

Kopenhaagenis?

Oslos?

Palju kohtame näiteks Drottningatani suveniiripoodides Eesti lippe?

Palju keskmine stockholmlane teab üldse Tallinnast, oma naabrist?

Kas tõesti tuleb mängu Savisaare generatsiooni eripära?

Ja see käik ka enne valimisi? Ikkagi klotsi saamise eesmärgil?

Nägite Savisaart lennukilt tulles ja  TV3 ajakirjanikuneiule intervjuud andes? Tema tagasipöördumist ja ütlemist, et tal on häbi. Mille ees häbi? Mäletate?

Nagu mu vanaisa on alati öelnud, Savisaar on karjerist, mitte väärikusest ja rahvast lugupidav poliitik.

Kas meie organid ikka teadvustavad Savisaare tegevuskava ja rolli riigi toimimisel?

Kui edukas oli Eesti?

Taaskord meenutamiseks 30ndate lõpus ilmunud reklaame tuulegeneraatoritest ja venelaste süüdistamisest, et meil polnud sel ajal elektritki. Pole kahtlust, et kui oleksime pääsenud Nõukogude Liitu kuulumisest, oleksime Taaniga täna väga sarnased ja oma arengus Venemaast kümneid kui mitte sadu kordi edukamad. Ja keegi ei räägiks, et Eesti ei kuulu Skandinaaviasse.

1938 aasta tuulegeneraatorite reklaam

1939 aasta tuulegeneraatorite reklaam

Täiesti uue suhtumisega Eesti

Lipp, millel pole mälestusi.

Puhas ajaloost.

Tugevam kui varem.

Homse Eesti riigi lipp.

Meie lipp.

Hoolides kõigist meist.

Üks alternatiividest.

Rahvuslipu kõrval.

Ühineme ja anname andeks

Eesti trumpäss on dünaamilisus, mida toetab minimalism.

Me usume, et kriisi sisenesime esimesena ning siit oleme tänu väiksusele suutelised ka väljume nõnda.

Need ajad on möödas, kus indiviid täitis vaid oma kindlat osa ning töötati lihtsa kasutusjuhendi alusel.

Oleme küll riigina pisikesed, aga samas olümpial on meie lipp võrdselt teiste kõrval, mis annab meile teada, et meil on siiski oma koht oma asjade ajamiseks.

Me võiksime endalt küsida, kes me oleme ning millist rolli siin ilmas mängime.

Miks teeme just neid asju, millega igapäevaselt tegeleme ning kas need on need tegevused, mis meid õnnelikuks teevad?

Eurostati mitmetes statistilistes aruannetes tunnevad eestlased end õnnetutena.

Õnn kui maagiline x.

Ja ometi tähistab see x meie kõigi jaoks midagi.

Kas need noored kunstnikud, kes demonstreerivad oma vastumeelsust Vabadussõja monumendile, on õnnelikud?

Kes nad on, millisest kodust nad tulevad?

Miks nad nii teevad?

99% ulatuses nende vanemad ju selles sõjas ei võidelnud.

Seega võiksime igaüks tõstatada enda jaoks küsimuse, kas Eesti on see riik, kus ma tahan olla ja tunda end siin õnnelikuna?

Kompleksid.

Mälu.

Ego.

Suhtumine.

Kas me oleme võimelised ka ühiskonnana koonduma?

Kui teame, kes oleme ja kuhu jõuda tahame?

Indiviidina ja siis juba riigi kodanikuna.

Et Euroopas inimesed mõistaksid, et tillukeses Põhjala riigis elavad inimesed, kes on asjadest üle ja saavad hakkama. Inimesed, kes ei võrdle. Sest teame võrdlematagi, et oleme šveitslastega samal nivool.

Kui utoopiline see on?

Mida me selleks vajame?

Millest võiksime alustada?

Kuidas võiksime üksteisele läheneda?

Nii, et ei ida ega lääne meedia suuda meie üksmeelt enam kõigutada.

Kui igaüks võtab endale selle hetke, saamaks aru, mis teeb meid õnnelikuks.

Ja kui me teadvustame endale, et just meist kõigist oleneb, kui hästi me end siin tunneme.

Igaüks meist siin võib iga kell minna loodusesse nõnda, et ei kohta teist hingelist.

Mõelgem, kui palju ruumi meil tegelikult siin hakkama saamiseks on.

Mis oleks, kui me alustaksime Tallinnast.

Koplist Pelgulinnani, sealt Õismäele, edasi Mustamäele ja siis Nõmmeni, sealt jälle Kesklinna, edasi mööda Tartu maanteed Lasnamäele, kust tagasi Piritale, sealt edasi Kesklinna ja siis Kalamajja ja tagasi Koplisse.

Seisame kõik üksteise kõrval, kätest kinni.

Ja anname…

…andeks.

Kõigepealt…

…ajaloole ja siis…

…üksteisele.

Ja sellelet platvormilt tõustes ei ole ilmselt enam kunagi teemaks pimedad Tallinna tänavad või kähmlused Lasnamäel.

Isegi, kui paljud inimesed ketti ei astu, tunnevad nad energeetilist sidet toimunuga, mis ühendas kõik pealinna inimesed. Religioonist, rahvusest, soost, eelistustest hoolimata. Igast vanusest. Ühel hetkel. Millest tekkis tulevik. Meie kõigi jaoks. Hetkega.

Ja mõned hetked hiljem võtavad inimesed käest kinni Valgamaal, Võrumaal, Põlvamal, Tartumaal, Jõgevamaal, Ida-Virumaal ja Lääne-Virumaal ja Harjumaal ning kuni kõigis maakondades on inimesed oma käed ühendanud.

Ja meie vahel tekib side, mis purustati Teise Maailmasõjaga ja sellele järgnenuga.

Üks kõigi, kõik ühe eest.

Kui rikas ja edukas on Eesti?

Paljud poliitikud väidavad, et Eesti pole kunagi nii rikas olnud kui praegu. Selleks, et selle väite tõepõhjast rohkem aimu saada, tuleks kõrvutada mõningaid andmeid.

A. KESKMINE PALK

1938 aastaks oli Eestis keskmine palk kõrgem kui näiteks:

1. Norras

2. Taanis

3. Soomes

4. Hollandis

5. Lätis

6. Leedus

7. Poolas

8. Austraalias

Kordades rohkem teenis Eesti tööline töölisest Iirimaal ja Venemaal.

Seetõttu oli mitmes Eesti talus Taanist või Soomest pärit sulane.

2009 aastal on nendest riikidest meil keskmine palk kõrgem üksnes:

1. Lätist

2. Leedust

3. Poolast

4. Venemaast

Ülejäänud riigid edastavad Eesti keskmist palka kordades alljärgnevalt:

1. Norra- sealne keskmine palk on 5x suurem Eesti keskmisest palgast

2. Taani- 3x suurem palk

3. Holland- 4x suurem palk

4. Iirimaa- 4x suurem palk

3. Soome- 3x suurem palk

4. Austraalia- 3x suurem palk

B. EKSPORT ja IMPORT

Ekspordimaht Venemaale oli 300% suurem kui praegu. Soome, Eesti, Läti ja Leedu konkureerisid tugevalt omavahel muu Skandinaavia, Inglismaa ja Saksamaa turgude pärast.

Import oli tänu Eesti tugevale tööstusele ja tootmisele 30ndate lõpuks praegusega võrreldes 60% väiksem.

C. TRANSPORT

Peale Teist Maailmasõda ehitati Euroopas kiirteid, meil aga korruselamuid küladesse, asulatesse, linnadesse.

Vaid peale Soome ja Norra on meie võrdlustes ülejäänud riikides suuremate linnade vahel kiirteed.

Peale taasiseseisvumist on Eesti 18 aastaga juurde ehitanud 6km kiirteed.

ÜHISSÕIDUKID

30ndatel testiti rongisõidu kvaliteeti Tallinn-Tartu teel nõnda, et rongipõrandale asetati pool teeklaasi vett ja kui vesi klaasis väga kõikuma või hoopis üleääre lõi, anti kiire korraldus raudtee või rongi juures viga ära parandada.

Rongid olid uued, sest neid ehitati Eestis nagu ka trammid.

Taasiseseisvunud aja jooksul ehk 18 aasta jooksul pole suudetud osta juurde ühtegi Euroopalikku trammi ega rongi.

2009 sõidavad meie raudteedel keskmiselt 30 aastat vanad raudruunad.

D. KÜLADE ja ASULATE ARHITEKTUUR

Meie külade ja väikeste asulate veidi unist ilmet risustavad need samad sinna sobimatud korruselamud ning aastal 2009 ei räägi ikka veel keegi nende lammutamisest.

E. LINNADE ARHITEKTUUR JA ILU

Eesti linnad on kõik olnud erinevad. Sovjetiseerumisega asuti ühtlustama kõikide linnade arhitektuuri. Seetõttu ei ole Eesti linnad enam nii kordumatud nagu nad olid 30ndate lõpuks või nagu Skandinaavias ja Lääne-Euroopas.

Identseid korterelamuid leiab nii Tartust, Põlvast, Võrust, Valgast, Paidest. Mustamäe ja Lasnamäe stiili kohtab nii Tapal, Paldiskis kui Tamsalus. Rääkimata endisest liiduvabariikidest, kus kõikjal viljeleti samasugust kiirarhitektuuri.

PEALINN TALLINN

Vaadake Stroomi ja Kopli mereäärset hinnalist maaala ning seal asuvaid Hrusovkasid. Esiteks mispidi nad seal asuvad ning teiseks visakem pilk Helsingile, Kopenhaagenile, Oslole ja võrrelgem pisut.

PÕHJAMAADE PÄRL NARVA

Kadunud.

F. KÜLAKOGUKONDADE TUGEVUS

Mida ei teinud sovjetiseerumine, sellega sai maal hakkama Mart Laar.

Tugevaid külakogukondi võrreldes arenenud Euroopaga on meil 1%

G. ÕNNELIK JA ÜHTNE RAHVAS

1938 aasta lõpuks oli Eesti rahvas ühtne, õnnelik ja patriootlik.

Eestlaste osakaal rahvast oli 92%

Ida-Virumaal oli eestlasi 90%

1939. aastal leidis peaminister Eenpalu, et ei saa olla häbistavamat lõppu rahvusriigile kui selle riigi rahva väljasuremine.

2009 aastal tahavad paljud eestlased siit riigist minema. Paljud töötavad välismaal. Rahvuslipu lehvitamise eest võib saada Ida-Virumaal ja Lasnamäel peksa.

Eestlaste osakaal Eesti rahvastikust on 71,8%

Ida-Virumaal 20%

2009 aastal leidis peaminister Andrus Ansip, et ei saa olla häbistavamat juhtu, kui Eesti mitte üleminemine Eurole 2011 aastal.

RELIGIOON KUI USU JA LOOTUSE NÄITAJA

1939 oli Eesti elanikkonnast usklikud 82% ning iga pühapäev käis kirikus neist 50%

2009 on Eesti elanikkonnast usklikud 12%, puudub ülevaade kirikus käijatest.

PROSTITUTSIOON

30ndatel anti välja nn. kollaseid passe ning neile oli garanteeritud tasuta ravi riigi poolt. Prostitutsioon ei olnud riigile probleemiks.

2009 aastaks on prostitutsioon endiselt suur probleem Ida-Virumaal ja Tallinnas. Probleemist vaadatakse nagu HIV epideemia osas riigi poolt mööda.

H. SOTSIAALNE VÕRDSUS

1939 aastaks sai keskmist palka 70% töötavast rahvast.

2009 aastal saab keskmisest palka tegelikult 40% töötavast rahvast.

J. RAHVA TERVIS

20-30ndatel puudusid üleriigilised epideemiad. Rahvastikust moodustas põhimõtteliselt olematu osa nakkushaiguste kandjad.

1990-2009 on Eestis HIV viirus levinud aasta aastalt üha enam ning sellega seonduvalt on Eesti Euroopas HIV levikult rahvastiku proportsioone arvestades viimased 10 aastat 1. ja maailmas 47. kohal.

HIV levikust vaatavad riigijuhid suures plaanis mööda.

K. PEREKOND

1939 aastaks oli keskmises Eesti peres 4 last.

2009 aastaks on keskmises peres 1,5 last.

L. RIIGI HÄVITAMINE

30ndatel tegeles riigi õnne ja edukuse hävitamisega aktiivselt Konstantin Päts, saates isegi ajutiselt trellide taha rahva poolt armastatud ja toetatud kindralmajor Andres Larka.

2000ndatest tegeleb sellega siinne venelaste kogukond eesotsas Edgar Savisaarega. Venelaste kogukonna nõrgimaks kohaks on liidri puudumine.

2009 aastal Pronksiöö organiseerimises kahtlustatavaid Sirõk, Klenski, Linter ja Reva mõisteti õigeks, kuid Eesti ühiskond mõistis neliku tegevuse karmilt ja üksmeelselt hukka.